Kojamees

Luule

Läti Kultuuriakadeemias
vastuvõtukonkurss õppekavas
kojamees.
Ehk on tulnud hetk,
mil ka mina võiks tõusta
akadeemilisel karjääriredelil
katuselt lund lükkama.

• Liepa Rūce, "*Läti Kultuuriakadeemias...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 201

Proosa

• Toompeal elasid ainult krahvid, parunid ja nende kojamehed, keda aga ei nimetatud selle nimega, vaid hüüti "Hausaufseher" (majaülevaatajad). Nad püüdsid igati oma välimuses, käitumises ja liigutustes sakste "väärikust ja hoiakut" järele aimata. Meie kojamadam pr. Steinberg (neid tituleeriti alati proua ja härra, mina hakkasin hüüdma teda "tante Tembi" ja selleks ta meile siis ka jäi) nägi välja täpselt nagu Ungru krahvinna. Mõlemad kandsid musta tanu (Spitzenhaube) ja musta kleiti, nii et esimese pilguga ei saanud ütelda, kes on kes. Pealegi tuletas pr. Steinberg oma meeldiva välimusega ja väärika sirge hoiakuga enam meelde daami kui kojamadamit. Ainult tänaval tundsid ära kojamadameid, sest nad ei kandnud kunagi kübarat nagu "saksad", vaid musta peenest lõngast heegeldatud rätikut (mis meenutas haapsalu rätikut), mõnikord ka siidrätti. (lk 13)
  • Elfriede Lender, "Minu lastele", 2010

• Jääb vägisi mulje, et Eestis on pädev kojamees haruldasem ja kulukam kui puusaluuoperatsiooniks vajalik tippspetsialistidega meeskond ning pigem taome kristallvaasiga naelu seina kui võtame haamri.
  • Evelyn Kaldoja, "Eestlaste räpane saladus", Postimees, 23. veebruar 2021