Evelyn Kaldoja

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Evelyn Kaldoja (sündinud 5. juuli 1980) on eesti ajakirjanik.

Intervjuud[muuda]

  • Eesti kõige suuremaks õnnestumiseks praeguses infosõjas pean paradoksaalsel kombel Pronksiööd. Suutsime mängida selle kriisi võiduks ja teha endast juhtiva küberriigi. Loomulikult peame kõige selle eest tänulikud olema oma liitlastele, nad hoidsid meie poolele ning mingit "võbelemist" praktiliselt ei tekkinud.
  • Kui üks riik läheb teise valimisi mõjutama, piirkondade eraldusliikumisi õhutama, kui ta annab teise riigi opositsioonile infot, siis pole see mingi "vastasseis", siis sa võitled. Mina nimetan seda sõjategevuseks.
  • Soomel on Venemaa suhtes ajalooliselt alati väga tugev narratiiv: Talve- ja Jätkusõda, ajateenistuse traditsioon. "Tundmatu sõdur" tuli just uuesti välja, ei ole küsimustki, kelle poole nad filmis tulistavad.
  • Ka Slovakkias usutakse Venemaa propagandasõnumitesse. Võin oma kogemustest rääkida konfliktist Slovaki ajakirjanike ja ametnikega, naljakal kombel NATO peakorteris. Nad hüppasid pikemate viisakusteta mulle turja küsimustega, et miks meil on siin apartheidirežiim, miks me rõhume vene vähemust. Nad olid nendes süüdistustes mingitel põhjustel täiesti veendunud. See oli päris šokeeriv.
  • Võime muiata, kuidas Iisrael on alati oma huvide eest maailmas väljas. Aga ega Iisraeli saba peale keegi väga astuda ei taha, sest sealt tuleb väga suur kisa. Kui igaüks teaks, et ka Eesti suunast tuleb valeinfole alati reaktsioon, siis see muudaks paljutki.
  • Kui USA mõttekoda teeb järelduse, et Eesti on vallutatav 24 tunniga, siis ei pea me sedagi väga palju võimendama. Kui välismaal midagi Eesti kohta öeldakse, siis ei ole see alati tõsi. Meedia peab suutma ka oma peaga mõelda.
  • Muidugi ei tohi ajakirjandus minna ka sellele libedale teele, et hakkab mingeid teemasid liiga õilsaks puhuma. Lugeja on üpris tundlik. Mõnikord, kui meie oma asjadest liiga hästi kirjutad, siis süüdistatakse sind propagandas. Peame suutma hoida ka siin tasakaalu, kainet joont.
  • Pean positiivseks, et eestlased on nii julgeolekuteadlikud. Eestis on ajateenistus ja Kaitseliit. Kui inimene mõtleb Vene ohule, siis ta saab midagi reaalselt ise teha ja panustada. Ta ei pea kurvastama ja ennast vaid õllega lohutama.
  • Suur osa infosõjas tehtav peakski olema varjatud. See on nagu hea luuretöö, mille tulemuseks on see, et kõik on hästi.
  • Meie sakiliste hammastega infovalvurid peaksid tegutsema 24/7, reageerima ka nädalavahetustel ja õhtuti. Ühe teise, Antonio Sancheze juhtumi puhul peaministri büroo pressiinimene õnneks seda ka tegi. Algne infokild võis olla üles pandud selle arvestusega, et riik on üks rohmakas konservatiivne elajas, kellel võtab reageerimine aega.
  • Kõige suurem lünk on ETV+iga, mida hakati promoma kui Eesti vastust Venemaa inforünnakutele. Mulle tundub, et seda projekti võeti valest otsast. Ei proovitud kõnetada venekeelset auditooriumi, pigem taheti näidata väljapoole, kuidas me jubedalt nüüd tegeleme venelaste teemaga.
  • Üks Eestis töötav välismaalane rääkis ühel konverentsil, kuidas siin ei olnud üldse venekeelset ajakirjandust, aga vaat siis tuli ETV+! Tõusin püsti ja ütlesin, et Raadio 4 on Eestis olnud alati, meil on venekeelne Postimees, Narvas on palju venekeelseid väljaandeid. Nüüd te räägite sellest marginaalse auditooriumiga kanalist kui mingist ilmaimest (vabandust kolleegide ees, kes kindlasti on ka tublid, aga ETV+ auditoorium on tõesti marginaalne). On tore, et välissaatkonnad seda rahastavad, aga minu arust püsib see projekt veel vaid sellepärast, et me ei taha oma partneritele tunnistada ebaõnnestumist.
  • Tunnistada, et loed Sputnikut – see on nagu öelda naabrimehele, et käid endale prügikastist süüa toomas...
  • Vene ajakirjanikel on Eestis päris raske tööd leida, aga paljud töötud ajakirjanikud, kes on saanud propagandakanalitelt pakkumise, on öelnud neile ära. See käib nende au ja eneseväärikuse pihta.
  • Mida rohkem on sul kõikjal sõpru, seda rohkem avastad, et nende arusaam meie asjadest ei pruugi kokku langeda sinu omaga. Nendeni on jõudnud mingi teine piiratud info ja nad ka tajuvad mingeid küsimusi teistmoodi kui meie. Ma pean ennast päris patriootlikuks ja oma kohuseks riigi seisukohtade eest seista, neid selgitada.
  • Hispaania valimiste ajal olime seltskonnas, kus oli paar hispaanlast ja paar eestlast. Valimised võitsid sotsialistid. Ja siis üks eestlane hakkas oigama, et kuidas nad ei tea, et sotsialistid on pahad, vaadake, mis meiega tehti Nõukogude Liidu ajal. Kui see inimene teaks natuke Hispaania ajalugu, siis ta saaks aru, mida konservatiivid tegid hispaanlastega Franco režiimi ajal. Miks sa eeldad, et hispaanlane peaks teadma sinu ajalugu, kui sa ise ei tea väga suure Hispaania oma?

Artiklid[muuda]

  • See on eestlaste räpane saladus, et te ei puhasta oma tänavaid korralikult, arvustas meiega sarnasest riigist pärit välismaine töökontakt kaks aastat tagasi mu kipsis kätt vaadates. Tuttavale märkis teine pikalt Eestis elanud välisteenistuja, et tänavate järgi otsustades peavad siin olema väga kogenud traumakirurgid.
  • Ma ei tea, kas talvine jääoht seisab Eestisse tulevate välisdiplomaatide eelhoiatustes samamoodi nagu inimröövide risk Bagdadis. Loogiline oleks. Minuga samal talvel said libeda tõttu siinsete traumakirurgide kätt tunda üks suursaadik ja ühe olulise missiooni ajutine juht.
  • Kliima tõttu on paratamatu, et meie traumakirurgide talvevigastuste praktika jääb alati laialdasemaks kui näiteks Hispaania kolleegide oma.
  • Jääb vägisi mulje, et Eestis on pädev kojamees haruldasem ja kulukam kui puusaluuoperatsiooniks vajalik tippspetsialistidega meeskond ning pigem taome kristallvaasiga naelu seina kui võtame haamri.


  • Nagu näitavad isegi mõne ametlikult kanoniseeritu kohta kõlavad kriitikanooled, on võimatu juhtida valikuid tegemata, ning kui sa teed valikuid, tähendab see üsna tõenäoliselt ka seda, et keegi või miski kannatab.
  • Solidaarsus – see on aeg-ajalt tärkav meeldiv äratundmine, et sa oled osa suuremast grupist, ja tegelikult võib seda laiendada kogu inimkonnale.


  • Maailma rahvastik on kasvanud 7,8 miljardini ja jõuab ennustuste järgi 2050. aastaks 9,9 miljardini. Homo sapiens pole väljasuremisohus – ta paljuneb ja sööb teisi liike välja katastroofilises tempos. Selles valguses on kahtlane, kas tänu aiva paremale toidule ja meditsiinile järjest kauem ja tervemana elav Euroopa peaks end majandama kõrge iibe püramiidskeemi abil. Eriti kui vaadata, kuidas eurooplaste ülejääk on sajandeid rohutirtsudena võõrastele maadele suundunud.
  • See on haridus ja vastutustunne, mis eristab eurooplast Helmandi talunikust, kes heidab 13-aastase pruudiga ühte ja viljastab teda majja lisatööjõu saamise nimel aina uuesti, seni kuni naine sünnitusel hinge heidab. Keskmine eurooplane näeb lapses aaret, kellele peab pakkuma parimat koos võimalusega valida suureks saades oma tee, mitte tootmisvahendit, mida mõni küünik pensionisambaks nimetab. Ei teagi, kas muiata või õududa, kui Euroopat arvustab poliitik, kelle peas vohab Taliban.


  • Vaatamata poes kenasti maha märgitud joontele paistavad paljud ostlejad arvavat, et järjekord on parim koht inimliku läheduse otsimiseks, maske kannavad üksikud välismaalased ja eakad ning kaupluse sisse- ja väljapääsu juures desinfitseerib käsi selge vähemus, juhul muidugi, kui desovahendi "kaev" pole kuiv või sootuks kadunud.


  • Usun, et enamik omal ajal kutselisele kaitseväele üleminekut pooldanud eestlastest tänab nüüd õnne, et nende seisukoht peale ei jäänud. Sest, nagu ülilähiminevik tõestab, oli õigus pessimistidel ja me ei saa endale ajateenistusest loobumist lubada. Sest see pärsib kaitsejõudude värbamisbaasi ja reservi, nõrgendab ühiskonna ja tema armee sidet ning jätab kodanikud ilma olulistest teadmistest, mida võib vaja minna nii neil kui riigil. Aga just need argumendid dikteerivad ka selle, et Eesti peab oma ajateenistust kaasajastama ühes olulises aspektis – mehi ja naisi tuleb võtta võrdselt.
  • Ei saa vaielda, et mõnel alal on paljudel meestel looduslikke eeldusi enam kui suurel osal naistest. Aga paljudes valdkondades pole üldse vahet, kas seda teeb mees või naine.
  • Jättes naised kohustusliku ajateenistuse süsteemist kõrvale, jääb kaitsevägi ilma pooltest ühe põlvkonna võimalikest annetest nii kutseliste kui mobiliseeritavate reservistidena. Samuti paneb mehed selles valdkonnas töö saamisel selgesse eelisseisu.
  • Nii mehed kui naised maksavad makse ja käivad valimas ehk on riigi omanikud ja otsustajad. On kõigile kasulikum, kui kogu ühiskond on võrdselt teadlik, milleks kaitsejõud on ja mida seal tehakse.
  • Ajateenistus on kodanikuharidus. Mis, nagu iga haridus, avardab arusaama maailmast ja suurendab võimalusi tööturul. Jätta tüdrukud süsteemselt kõrvale, on umbes sama, kui teha füüsikatundides käimine kohustuslikuks vaid poistele ning lasta tüdrukuid sinna vabatahtlikena lisapabereid täites. Lubadusega, et kui füüsikat õppida otsustanud tüdruk esimesel semestril ümber mõtleb, ei pea ta erinevalt poistest seal kooliaasta lõpuni käima. 21. sajandil pole see ei aus ega ka praktiline.


  • Kui jõulude ajal räägitakse sellest umbes 2000 aastat tagasi aset leidnud sündmusest, tänu millele me siiani neid pühi peame, jäetakse tavaliselt tähelepanuta mainitud loo skandaalsemad aspektid. Ehk noore vallalise tüdruku Maarja ootamatu rasedus ning see, kuidas tema kihlatu Joosep hoolimata sellest, et laps tema oma polnud, naise siiski enda juurde võttis ja klatšihimuliste kohalike silme eest teise asulasse sünnitama viis.
  • Eestis elab hirmuäratav hulk isadeta lapsi. Seda teades tahaksin südamest tänada nii enda kui ka kõigi teiste nende inimeste isasid, kes elavad koos oma perega. Veelgi suuremat austust aga avaldaksin neile meestele, kes on võtnud oma isahoole alla lapse, kes pole nende liha ja veri - hoolimata sellest, et isegi ühiskondlik suhtumine näikse kohati sootuks vastupidist soovitavat.


  • Ma mõistan inimesi, kelle väike laps on riigieksamite esikümne kooli katsetele viidud seetõttu, et see õppeasutus asub üle õue ja mudilase pea tundub ka enam-vähem lahtine olevat. See, et jütsil oleks kooliteel võimalikult vähe rohke liiklusega teid ja tänavaid, on kahtlemata oluline. Väikeste laste etteõpetamisega piinamine ja mängud sissekirjutusega tunduvad aga lihtsalt tõusiklikud ja juhmid.
  • Rohkem kui eliitkoolide müstilisse kvaliteeti, mis ka maltsast roosi kasvatada võiks, usun ma sellesse, et neisse lihtsalt on kogutud ülikoolile orienteeritud inimesed.
  • Loomulikult ei tee süvaõppega kool paha, aga see pole mingi võluvits, saati veel väikese väljakujunemata karjäärihuvidega lapse puhul. Kool on vaid lihv komplektile, kus esialgne suurem roll on tõenäoliselt geneetilistel eeldustel ja kodustel raamaturiiulitel ning hiljem inimese enda huvidel ja töökusel.
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel