Kui Westfordis keegi ütleb, et ma näen kirjaniku moodi välja, on mu esimene reaktsioon siiski järele vaadata, ega mul sukasilmad ei jookse või näpud tindised pole — sest just seda tavaliselt mõeldaksegi. Inimesed on märganud, või usuvad olevat märganud, mõra minu maskeeringus konservatiivselt võluvaks, hästi riietatud kindlustusametnikuprouaks. Mis polegi õieti maskeering, vaid pool tõde.
Naiskirjanik. Miks peaks see mind üldse häirima? Kas mind häirib, et ma olen kirjanik? Või et ma olen naine?
