Stevie Smith

Allikas: Vikitsitaadid
Stevie Smith

Stevie Smith (kodanikunimega Florence Margaret Smith; 20. september 1902, Kingston upon Hull, Inglismaa – 7. märts 1971, Ashburton, Devon, Inglismaa) oli briti luuletaja ja prosaist.

Luule[muuda]

Keegi ei kuulnud teda, surnud meest,
kuid ikkagi lamas ta oiates:
Ma olin palju kaugemal kui te arvasite
ja ei lehvitanud, vaid uppusin.

Vaene kutt, ta armastas alati pulli teha
ja nüüd on ta surnud
ilmselt oli tema jaoks liiga külm, ta süda andis järele,
üteldi.

Oh, ei ei ei, alati oli liiga külm
(endiselt lamas surnu oiates)
Ma olin terve oma elu liiga kaugel
ja ei lehvitanud, vaid uppusin.


Preili Snooks oli tõesti nii väga kena
ei treinud ta ainsatki rida
mis polnuks tõesti nii väga kena,
sobiv naise kuvandiga,

mistõttu tal polnud ühtegi vaenlast
ja ei üllatanud see tõikki,
et ta endiselt oli nii väga kena
ja hulga auhindu võitis.


Ma igatsen taevast linna,
kus taevane rahvas sees
ja kui ilusaim ilusaim peegel
on taevased mereveed.

Ma kõnnin taevasel aasal,
kus ergavad liilia ja moon,
ma kannan taevast rüüd seal,
mis valgemast valgem on.
 
Kui uitan taevases pargis
paljajalu ma karjamaal,
ei elutse kõrges rohus
ühtki ohtlikku elukat.

Öösel lendan ma katuste kohal
ja seisan kuukiirte peal,
on kuldsed kõik taevased jõed
ja hõbedast ojad seal.


Vilkuvas tuleleegis
mu hingel patte on vähe
ja mõtted mu peas on voodist vaid,
kuhu üksinda ma lähen.
Kuid igisüdame silm
nagu nahkhiirel pilkuma peab,
või mõtted mu peas peavad jääma vait
kui igiöö laskub pea.

Oh söötke kuldkalale tema kudu,
keda vangis peab klaaskuuli pind,
kassile tema pimedad pojad
ja Issandale mu hing.