Marianne Mikko

Marianne Mikko (neiupõlvenimega Marianne Sisask; sündinud 26. septembril 1961 Võrus) on Eesti ajakirjanik, poliitik ja feminist.

"Suured silmad"

Tsitaadid publitsistikakogumikust: Marianne Mikko, "Suured silmad ja teisi tekste", 2007.

Eesti ajakirjandus ei tegele minu meelest praegu põhiküsimusega — kuidas edasi? Nii nagu meie ühiskonnas tervikuna napib visiooni, napib strateegiat ka meedias. Selles mõttes astub neljas võim Eestis anno domini 2006 kogu ühiskonnaga üht jalga. (lk 5)
Kui ütlen "mõista ja mitte hukka mõista", siis mõtlen, et Eesti ajakirjanike hulgas peaks olema rohkem tarku mõtestajaid, analüütikuid, strateege, see tähendab partnereid poliitikategijatele. Nõustun, et poliitikute hulgas on palju pealiskaudseid ja küündimatuid inimesi, aga sama saab öelda ka meedia kohta. Jällegi - kui poleks isiklikku kogemust, siis ei juhiks tähelepanu. (lk 5)
Rohkem nõudlikku töösse suhtumist. Tsunftiau. See tähendab allikatekontrolli. Kontrolli mitte ainult kahe, vaid kolme allika kaudu. See tähendab intervjuusid mitte ebaviisakalt telefoni teel, vaid silmast silma kohtudes. See tähendab eneseväärikust. Lugupidamist iseenda, oma loo kangelase või antikangelase, lugeja-kuulaja-vaataja suhtes. (lk 5-6)
- "Kerge on hukka mõista, raske mõista", kõne Eesti Ajakirjanike Liidu kongressil, Tallinn, 29. aprill 2006

Kuid kas pole veidi idealistlik arvata, et raha, kui seda on, läheb tingimata meedia kvaliteedi tõstmiseks? Eestis ongi meedia kontsentreerumine ja konkurentsi vähenemine viinud selleni, et kasum mitte ei taga kvaliteeti, vaid saavutatakse kvaliteedi arvelt. Napib ideid ja visiooni. Ma ei näe tõsist tahet ja vastutust harida inimest, laiendada tema silmaringi ning toetada eetilisi otsinguid. (lk 10)
Minu tõsisem etteheide Eestis tegutsevale põhjamaisele meediaomandile, mis kodumaal ei luba kiita meedia kontsentreerumist ja saabunud väliskapitali nagu valgustatud monarhi, on ajakirjanikele meediapoliitika kujundamisel jäetud põhjendamatult väike sõnaõigus. Kummaski suuremas Eesti meediakontsernis ei ole ajakirjanikud saanud tõsiselt kaasa rääkida selles, missugust ajakirjandust soovib lugeda-kuulata-vaadata Eesti kodanik. Kas harivat ja informeerivat või reklaami täis tuubitud meelelahutust. (lk 10-11)
Eestis kuulub praegu ajakirjanike ametiühingusse vaid 10-15 protsenti ajakirjanikest. Põhjamaades on vastav näitaja 90-95 protsenti. Valgustatud monarhi rollist saaksime rääkida siis, kui Põhjamaade omanik toob kaasa ka toimetuse ja omaniku suhete süsteemi. Paraku pole Eesti Ajakirjanike Liitu kuulumine meediajuhtkonna silmis plussiks. Vastupidi, personaalsetel palgaläbirääkimistel lubavad ajakirjanikud mitte liituda ajakirjanike liiduga. Eesti Ajalehtede Liit, mis koosneb peatoimetajatest ehk tööandjatest, teeb kõik, et näida kutseliiduna. Väga paljud Eesti ajakirjanikud kardavad astuda ajakirjanike liitu ehk ametiühingusse. Tuleb tunnistada tõsiasja - Schibsted käitub Norras teisiti kui Eestis. Maarjamaal on norralaste ainus huvi teenida kasumit. Eesti ajakirjanike seisukohalt pole Schibsted vabu kodanikke ehk isikupäraseid ajakirjanikke.toetav Lääne meediakontsern. (lk 11)
- "Meediaomandi koondumine vajab regulatsiooni", Sirp, 13. mai 2005, lk 7-11

Ajakirjanduses südamega töötanud inimesi ühendab teatav rindesõprus. Tuli, vesi ja vasktorud, mis koos läbitud, ei unune kergesti. Ometi ei saa eitada, et oleme nüüd mõnes mõttes vastasleerides.

Ajakirjandust nimetatakse tihti neljandaks võimuks ja sellisena on tema kohus tasakaalustada ülejäänud kolme. Sealhulgas seadusandlikku, mida mina praegu esindan. (lk 12)

Meie poliitikud peegeldavad üsna täpselt meie rahva läbilõiget. On töömurdjaid ja luhvtivendi. On intrigaane ja pühendunud patrioote. Ma usun, et ei ole raske välja uurida, kes täidab oma taskuid ja kes kasvatab rahva jõukust ning heaolu. Ma paluksin ainult mitte kõiki ühe pintsliga tõrvata. (lk 12-13)
Tõsi, ajakirjaniku minek aktiivsesse poliitikasse on ka vanades demokraatiates enamasti ühesuunaline tee. Aga mitte seepärast, et lahkunud kolleegi pea kohal murtaks katki sümboolne mõõk, vaid seepärast, et poliitikasse minnakse täitma uut missiooni. (lk 13)
Ma olen kuulnud väiteid, et nii väikeses riigis nagu Eesti ei saa ajalehed endale lubada ajakirjanikke, kes lähevad süvitsi. Tõepoolest, USA-Vene suhetesse või maailma teemandikau-bandusse süvenemist ei saa siin enesele eriti hõlpsalt lubada. Kuid kohalikke teemasid on küllaga. (lk 13)
Loomi ja peavoolu artiste leiab meelelahutuspress reeglina piisavalt. Aeg-ajalt jääb mõne prominendi koer või hamster ikka haigeks. Kuid tsirkusefriik kui mõiste on isegi korrektsete inimeste sõnavarast kadunud.

Loodus teadagi tühja kohta ei salli. Meelelahutusmeedial ei jää lihtsalt muud üle kui vajalikud friigid ise toota. Toormaterjaliks on tavaline inimene, eelistavalt aga tavaline inimene, kes on millegagi tagasihoidliku tuntuse saavutanud.

Mida see meediamanipulatsiooni objektiks sattunud inimesele ja tema lähedastele tähendab, on kõrvaline mure. Siin ollakse Barnumile kindlasti lähemal kui papa Jannsenile. (lk 15)

Ajakirjandus on uhke selle üle, et teda nimetatakse "neljandaks võimuks". Kuid võimuga kaasneb ka vastutus. Teatavad täitevvõimu esindajad teevad poisikesetempe ning seadusandjad on teinekord kui jonnakad lapsed liivakastis. Kuid see on siiski pigem erand. Ka meie alles arenevas õigusriigis ei ole mõeldav, et kohtunik irvitaks kaebealuse või hageja üle, eriti kui viimane on mingi puudega.

Ainsa võimuna on ajakirjandus omistanud enesele õigused ja unustanud vastutuse. (lk 15)

Enamikes riikides on madalaima prestiižiga üldtunnustatud elukutse poliitiku oma. Selle on põhjustanud aadete taandumine omakasu ees, tõega manipuleerimine, pidev lehmakauplemine ning vorst vorsti vastu tegutsemine.

Aga Eestis on ajakirjaniku elukutse maine üsnagi lühikese ajaga langenud poliitiku tasemele. Ning põhjused on laias laastus samad. (lk 16)

Peatoimetaja peab seisma selle eest, et ajakirjandus saaks täita oma ajalooliselt kujunenud rolli ühiskonnas. Kui seda ei saa, on vähemalt trükiajakirjandus oma praegusel kujul määratud hääbumisele. Meelelahutust, olgem ausad, saab mujalt paremini — kinost, televiisorist, teatrist. Sõpradega õllelauas või kala suitsutades joriseda on meeltlahutav. Esialgu on veel uudne ka ajakirjanduses samasugust jõrinat kuulda. Kuid see möödub, nagu iga mood. Ja ajakirjandus seisab lõhkise küna ees. Kas sellisena kujutasime sõnavabadust ette nõukogude ajal? Kindlasti mitte. (lk 16)
Ka poliitikud peavad end kriitilise pilguga vaatama, katsuma enestest välja juurida kalduvust estraadiartistina või lausa klounina käituda. See aga eeldab asjakohast tagasisidet meedias. Tänapäeva poliitikud, kohalike volikogudeni välja, on meedia pantvangid — meedia on nende silm, kõrv ja suu valijaga suhtlemisel. Kui me saame moonutatud tagasisidet või kui meid pannakse meelelahutust teenima, ei ole meil võimalik teha asjalikku poliitikat. (lk 16-17)
- "Ajakirjaniku ja poliitiku vastutus", kõne konverentsil "Meediaomandi mõju ajakirjanduskultuurile", Tartu, 9. juuni 2006, lk 12-17

Kohalikel valimistel osales naisi rohkem kui kunagi varem, õnnitlused! Kui palju said naised volikogudes võtmekohtadele, näiteks eelarve- või arengukomisjoni esimeheks? Siin on vastus nagu alati: need on ju tähtsamatest tähtsamad kohad, järelikult peab eesotsas olema tark mees. Tark? Mees? Miks? Seega suurem osalus valimiskampaanias ei tähenda sugugi, et kohalikes omavalitsustes oleks midagi olemuslikult muutnud. (lk 18)
Miks ma seda kõike kirjutan? Selle pärast, et küsimusele, kes me oleme ja kuhu läheme, võib püüda vastata ka eurooplase vaatenurgast. Lähtenurk on naisele igati sobilik: kui meenutada legendi, siis ka Euroopa ise on naine. Naised on seal saavutanud palju, eriti Põhja-Euroopas. Muide, Euroopa Parlamendis on rootslannasid rohkem kui rootslasi. Seega on Rootsi Kuningriigi valija usaldanud naisi rohkem kui mehi oma huvisid Euroopas kaitsma. (lk 19)
Mõttetalgute kaupa jutlevad mehed, higipullid otsaees, Eesti asja ajamisest. Asi ajab naerma, kui elavalt ette kujutada, kuidas meie mehepojad naisteta ühiskonnas lapsi ilmale toovad. Just sellest jutustab meie kuulsate konverentside loogika... No olen ikka riiki sattunud! (lk 20)
Olen rääkinud mitme Läänes elava eestlannaga. Nende vestluste käigus süveneb veendumus, et lahkutakse seepärast, et eurooplase suhtumine eestlannasse on teine. Suhtlusvorm pole Eestis tuntud "ole vait!", vaid "mida sina arvad?". Austav ja lugupidav. See maksab rohkem kui naaritsakasukas. Rääkimata mehe tohterdamisest pohmellihommikul. (lk 20)
- "Meie Euroopa", Anne, 1/2006, lk 18-20

Rahvuslased ei unusta iialgi hinda, mida pidime Vene vägede lahkumise eest maksma. See oli meile ränk koorem, üks paljudest loobumistest, mida nõudis vaba Eesti.

Kuid Lennart Merita vaataksime Euroopa Liitu ehk endiselt väljastpoolt. Suure Eestlase rolli Eesti arengus ning meie riigi viimisel Euroopa Liitu ei ole võimalik üle hinnata. Me ei tohiks seda unustada. Me ei peaks unustama ahistust ja ängi, mida tundsime ajal, kui Vene väed meie maal viibisid. (lk 39)

On tõsi, et lõputult minevikus elada ei saa. Tuleb teha järeldused ja minna edasi. Oleme edasi läinud, kuid tundub, et järeldusi tegemata. Kas me ikka mõistame, kui kallis anne on priius?

Tuletagem meelde: vabaduseta oleks enamik Eesti äritegelasi vaid Moskva oligarhide vasallid. Meie ametnikel ei oleks asja võrdsena maailma pealinnade vahet sõeluda. Ja meie spordased koguksid medaleid võõra lipu all. (lk 40)

15 aastat pärast laulva revolutsiooni võitu ei ole enamik uue aja juhtidest ja poliitikutest suutnud tõusta kõrgemale parteikomiteede karjeristide moraalsest tasemest. Nii ei pane ka valija pahaks, kui viimased esimestega võrdselt ordeni rinda saavad. (lk 40)
[M]itte ükski tõsiseltvõetav poliitik ei vaidlusta Ukraina kurssi Euroopale. Ukraina jõuab sinna, kus meie olime poolteise kümnendi eest. Pidagem siis meeles, et vabadus ja kuulumine Euroopasse ei ole meile ise sülle kukkunud. Oleme nende eest kallilt maksnud ja peame neid au sees hoidma. (lk 40)
- "Suur Eestlane ja Ukraina tee", Pärnu Postimees, 17. märts 2006, lk 39-40

Moldova, Ukraina, Valgevene — Eesti elab kaasa neile riikidele, sest me ei ole unustanud oma minevikku. (lk 41)
Lennart Meri kulutas kogu oma jõu võitlusele väikeeuroopaliku mõtlemisega. (lk 41)
Euroopa Liit ei tohi käituda kitsarinnaliselt ega lühinägelikult. Ta peab toetama kõiki riike, kes katsuvad vabaneda mineviku diktaadist ning liituda demokraatliku Euroopaga. (lk 41)
- "Suure Eestlase mälestuseks", sõnavõtt Euroopa Parlamendi täiskogu päevapoliitiliste sündmuste arutelul, Strasbourg, 22. märts 2006 (lk 41)

Moldova on nelja miljoni elanikuga väike riik, kellel puudub maad tutvustav tugev kuvand. Sama suure rahvaarvuga Gruusias arvatakse elavat tihti kümme miljonit. Olen alatasa silmitsi faktiga, et Moldovale vähemasti Euroopas üle kahe miljoni suurt ei pakuta. Võib julgelt väita, et rahvusvahelisel areenil on Moldova peaaegu olematu riik, kui just Transnistriat ei puudutata. Ent Transnistria on sellele väikesele Rumeenia ja Ukrainaga külgnevale põllumajandusriigile pigemini miinus kui pluss. (lk 42)
Sõnades on Moldova eeskujulikult euroopalik maa, tegelikkuses Euroopa vaeseim riik. Mahajäämus Albaaniast on küll imepisike, kuid Balkani riik on liikumas jõukuse suunas, Moldova aga tammub ikka veel paigal. (lk 42)
Võib öelda, et Moldova on Euroopa Achilleuse kand. Sama võib ütelda Türgi ja ka Venemaa kohta. Viimased on aga suurriigid. Maailm on nende hädadesse suhtunud ülima tähelepanuga. Venemaa puhul lausa erilise empaatiaga, aga Moldovat võib ähvardada lihtsalt surnuksvaikimine. (lk 43)
Samas on Moldova järjeleaitamine meie moraalne kohus. Meiegi ei saa oma kiiret arengut kanda vaid enese töökuse arvele. Meid aitas nii Skandinaavia riikide majanduslik kui ka poliitiline toetus. (lk 44)
Tuleb tunnistada, et isegi endised Saksa DV kodanikud ei ole täiesti rahul Saksamaa taasühinemisega. Loendamatud miljardid eurod majandusabi ja silmapilkne pääs Euroopa Liitu ei ole suutnud kustutada tunnet, et võimas naaber neelas nende riigi lihtsalt alla. Ja Moldoval ning Rumeenial on tänaseks veel märksa vähem ühist kui kahel Saksamaal Berliini müüri langemise aegu 1989. aastal. (lk 45)
Mida Moldovale veel soovitada? Tegelikult sama, mida tahaksin soovitada ka Eesti poliitikutele, eriti aga ministritele. Liidu asjadega tuleb tegeleda pidevalt ja laial rindel. Pidevalt tuleb end ja oma vaateid tutvustada võimalikult suurele ringile. Kasutada tuleb kõiki vahendeid. (lk 47-48)
- "Surnuksvaikimise ohus riik", Diplomaatia, nr. 39, detsember 2006, lk 42-48

Moldova veiniga puutusin kokku 1993. aasta suvel Lõuna-Aafrikast naasnud, märkasin ma Tallinnas Westmanni kaupluses midagi põnevat Tol suvel müüdi meie pealinnas millegipärast Moldova 1967. aasta Cabernet'd. Väärtusliku veini sai soetada 65 Eesti krooni eest. Teades, millest see neste jutustab, ostsin terve kasti nimetatud veini. Siiani on mul üks pudel alles. (lk 50)
Moldova veinitoodangu lõviosa on seotud Venemaaga. Kui märtsi lõpus kuulutas Kreml selle väikeriigi veini mürgiks, siis halvatud pole mitte üksnes veinitööstus. Inimesi tuleb lahti lasta ka pudeleid tootvatest klaasitehastest ja etikette trükkivatest trükikodadest. Venelased ei varjagi, et tahavad moldaavlasi nii karistada. (lk 50)
Miks ma seda kõike kirjutan? Aga sellepärast, et vein on väga tundlik teema. Jumalik neste kätkeb endas tohutut väge. Sel joogil on sügav tähendus - armulauavein on ju Kristuse vere sümbol. Ent paraku pole ta ainult seda. Veinis on armastust, kuid seal võib olla ka poliitilist kättemaksu. Ja kõigest hoolimata usun, et veini juues selgub tõde. (lk 50)
- "Veinist", Anne 8/2006, lk 49-50

Kui paluda esimesel vastutulijal nimetada mõnda filosoofi, on kõige tõenäolisem vastus Sokrates. Sokrates on kunstiajaloo kõige enam kujutatud filosoof. Ta oli esimene filosoof, kellest kirjutati raamat. Ta on hetkel ka ainuke, kelle auks on nime saanud maailmaklassi jalgpallur. Ka Portugali sotsialistist peaminister Jose Socrates kannab uhkusega seda nime. Sokrates on igas mõttes meie Euroopa ajaloo kuulsus.

Ta on kuulus, sest peale selle, et ta kandis auga filosoofi nime, oli ta ka vapper inimene, kangelane. Silmitsi Ateena kodanike süüdistustega, valis ta veendumustest loobumise asemel surmaputke joogi. Ta rüüpas oma karika põhjani ning see tegu elab edasi püsiväljendina mitmes Euroopa keeles. (lk 51)

Riik peab end tegema mõistetavaks teistele maadele, koolilastest riigipeadeni. (lk 53)
- "Suur tänu, Venemaa!", kõne Moldova veine ja Vene veiniboikoti tagamaid tutvustaval üritusel Euroopa Parlamendis, Brüssel, 31. mai 2006, lk 51-53

Nagu mustkunstnikud, võivad pumba juures olijad oma puhtad käed ette näidata. Otsest altkäemaksu võetakse meil tõesti vähe. Aga ka Kariibi mere piraadid ei võtnud altkäemaksu. Nad lihtsalt võtsid rahulikelt kaupmeestelt kõik, mis neile meeldis. (lk 74)
- "Naaskem edu juurte juurde", Pärnu Postimees, 18. aprill 2006, lk 74-75

Kes ei mäletaks "suvilaraamatuid", seda linnakorterist jalust ära veetud kolletavat pehmeköitelist kirjavara. Loomingu Raamatukogu, vanade ajakirjade aastakäigud, muidu jutukad — need on eestlasele justkui vanad sõbrad. Iga eestlase kodus asus ja, loodan kogu südamest, et asub praegugi aukohal raamaturiiul. (lk 87)
Laste jaoks on lugemisest saamas justkui sunnitöö. Täiskasvanutele pakuvad kirjastused üha enam trükiseid, mis ei pane elu üle järele mõtlema. (lk 87)
Hoolimata välisest sarnasusest raamatuga, ei tahaks ma eduka inimese seitset harjumust või Ameerika müügimeeste trikke tutvustavaid üllitisi raamatuteks nimetada. Nende keelekasutus on tihti piinav ja piinlik. Lugedes tunned, et kergem oleks kirjapandut jälgida inglise ja mitte eesti keeles, sedavõrd vilets on teinekord tõlge. Järjest rohkem täiskasvanuid seostab lugemist pingutusega. Küllap on sellistel trükistel oma roll niisuguse suhtumise kujunemises. (lk 87)
Isegi kui tavatarbija võõrduks lugemisest, oleks ju hea, kui vähemalt sõnaseadmisega leiba teenivad inimesed oskaksid moodustada sisukaid ja ilusaid emakeelseid lauseid. Paraku paiskavad meie reklaamitöötajad-tekstitegijad eetrisse vaid labasusi või lausa grammatilisi kurioossusi. (lk 88)
Tallinnast alguse saanud taud on jõudnud Pärnussegi. Raamatukauplus peab tegema ruumi hilbumüügile. Näimine on olemisest tähtsamaks muutumas. Selle asemel, et randa raamatut kaasa osta, peaks pärnakad ja nende külalised end mere äärde minnes justkui hoopis rõivastega katma. Välismaa tekstiilitööstus trügib eesti kirjanike ja tõlkijate töö magusast asukohast välja. (lk 88)
Ühes mu lapsepõlve lemmikraamatus tahtis meisterdetektiiv Kalle Blomkvist Stockholmist saabunud kelme jälgida. Ta sättis end nende lähedusse istuma ja varjus ajalehe taha. Lehte uurivat alaealist ei pannud imeks ei kohalikud ega sissesõitnud. Praegu pääseks lehte lugev Kalle haruldase inimesena vist teleuudistesse või isegi vestlussaatesse. (lk 88)
- "Parimaks sõbraks oli, on ja jääb raamat", Pärnu Postimees, 28. juuli 2006, lk 87-88

Tahame end näha Põhjala rahvaste peres. Olla osa samasugusest heaolust, omada samalaadseid sotsiaalseid tagatisi. Aga vinged töörügajad skandinaavlased on ka head puhkajad. Eestlased seevastu võivad sõna lausumata end haigeks töötada. (lk 90)
Hispaanlased tulevad randa kell kümme ja on seal tavaliselt seitsmeni õhtul. Kaasas on toidukast või lõunastatakse rannakohvikus, mis paikneb sealsamas otse liival. Eestlaste rannapäev on enamasti poole lühem. Pärast lõunasööki tagasi ei tulda. Puhkamine oleks otsekui patt. (lk 90)
Elu kulgeb Lõuna-Euroopas, eriti puhkuse vältel, stiilis "kui ei tee täna, siis võib-olla homme, aga ilmsesti ülehomme on see ikka veel tegemata". Ah, elu on nii ilus ja vajab täiel rinnal elamist! Puhkus üle kõige. (lk 90)
Mäletan iseseisvusaja algust. Kõik mu sõbrad-tuttavad vehkisid tööd teha. Peaaegu kohatu oli küsida, millal sa puhkad. Mis puhkusest sa räägid! Pole aega ninagi nuusata. Besti töötas 24 tundi ööpäevas. Mäletate, kui palju oli üle Eesti kauplusi, mis avatud ööpäev läbi. Ka pangad töötasid pikki tunde, kaasa arvatud nädalalõppudel. (lk 91)
Puhata tuleb mõistagi osata. Merekohinat endasse lasta tundide, mitte minutite kaupa. Paraku pole eestlased eriti andekad puhkajad. Ent vajadus juhe seinast välja tõmmata on suur. Inimese elu ei saa ega tohi koosneda kahest punktist - ikka hommikul tööle ja õhtul koju tagasi. Ja nii päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. (lk 91)
Tööviljakus kahaneb, kui jätad aku laadimata. Miks mitte võrrelda inimest meist lahutamatu mobiiltelefoniga. Unustades igapäevase sidevahendi võrku lülitamata, tekib olukord, kus ühendus maailmaga jääb tulemata. Kui saame aru oma hingetust taskutelefonist, siis miks jätame iseenda unarusse. (lk 91)
Kutsun üles laisklema. Mittemidagitegemisel on hoopis laiem tähendus kui esmapilgul tundub. Puhanud naine nagu ka mees on suureks õnneks teistele. Andkem siis meid ümbritsevatele inimestele võimalus õnnelik olla. (lk 91)
- "Merele", Anne 7/2006, lk 89-91

Rannakaluri kuld helgib hõbedaselt. Seda kulda kutsutakse räimeks. (lk 99)
Huvitav, kui suur võiks küll olla harrastuskalamehe pere, kes jaksas nahka panna 350 tonni ahvenat? (lk 100)
- "Rannakalurite kaitseks", Pärnu Postimees, 30. jaanuar 2003, lk 99-101

[Enne G8 kohtumist Peterburis 2006. aastal:] Mida Euroopa tahab? Eelkõige lubadust, et lõpeb energiatarnete kasutamine poliitiliseks väljapressimiseks. Selle asemel, et nõuda ebaeuroopalikest meetoditest loobumist, palub Euroopa ilmselt kinnitust energiavarustuse kindluse osas. Merkeli selja taha langeb nimelt Saksa energiahiidude vari. Mõnel neist on Gazpromiga ühisettevõtted, kõik nad sõltuvad Vene gaasist oma kasumite teenimisel. (lk 104)
- "Euroopa peab Peterburis näitama tugevust", Pärnu Postimees, 14. juuli 2006, lk 104-105

Võõraviha on Venemaal vormistunud fašistlikeks löögirühmadeks. See on eriti ohtlik riigis, mille elanikest viiendik ei ole slaavi päritolu. Rahvuslike ajakirjanike ahistamine ning tapmine on väga murettekitav. Siin ühenduvad president Vladimir Putini soov suruda maha sõltumatu ajakirjandus ja rahvuslik diskrimineerimine. (lk 106)
Kokku elab Venemaal 28 miljonit vähemusrahvustesse kuuluvat inimest. Neist soome-ugri keeli kõneleb neli miljonit. Mordva keeles, mille kõnelejaid on umbes miljon, ilmub aastas vaid paarkümmend raamatut; ei anta välja ühtegi päevalehte ega jagata õpetust üheski koolis. Maride olukord on veidi parem, kuid kiiresti väheneb trükiste arv ning marikeelse kesk- ja kõrghariduse puudumine teeb oma töö. (lk 107)
- "Maride nimel", sõnavõtt debatil "Inimõiguste ja demokraatia põhimõtete rikkumine Vene Föderatsiooni Mari Eli Vabariigis", Strasbourg, 12. mai 2005, lk 106-107

Anna Politkovskaja mõrvati. Ta oli ajakirjanik, kes ei kartnud kaotada töökohta ega isegi elu. Ta hoolis ainult tõest. Ta uskus tõe jõudu.

Tema mõrv on üks paljudest, kus ohvriks on inimesed, kes on liiga ebamugavad neile, kelle käes on Venemaal võim. (lk 108)

Hirm gaasinälja ees sulgeb me suu. Lahti ei ole veel uus Jalta, kuid valitseb oht, et ta saab sammuks teel, mis viib uue reetmiseni. Moldova, Gruusia, Ukraina, Valgevene — Euroopa on jätmas neid Venemaa mõjusfääri. (lk 108)
Näib, et Euroopa on peaaegu leppinud mõttega Venemaa kui kaikamehe, kui kontinendi riiukuke taassünnist. Kuid Politkovskaja mõrv ja teised mõrvad ei ole märgid tugevast riigist.

Nad on märgid nõrgast riigist, mida juhib jõhkard. Esiteks ei vaja tugev riik opositsiooni füüsilist vaigistamist. Vastupidi, tugev rahvus tervitab tugevat poliitilist opositsiooni. Opositsioon on tegelikult tugevuse eeldus.

Tugev riik ei saa ja ei taha enesele lubada tellimusmõrvu. Nõukogude Liit oli isegi väheke aega enne kokkuvajumist tugevam riik kui Venemaa on praegu. Opositsionäärid saadeti vangi või vaimuhaiglasse, neid rünnati kuulujuttudega hullumeelsusest, homoseksuaalsusest, koduvägivallast või mustal turul äritsemisest. KGB püüdis dissidente naeruvääristada, mitte tappa. Nad isoleeriti või saadeti välja. (lk 108)

Öeldes, et Politkovskaja kahjustas Venemaad surres rohkem kui elades, pidas Putin silmas rõhuvat riigikapitalismi, mida ta oma klanniga on agaralt üles ehitanud. Ta võttis võimu sajalt „oligarhilt“ ning andis selle tuhandele KGB minevikuga bürokraadile. (lk 109)
Inimene tänavalt, keskmine venelane, ei ela paremini kui enne. Kuid eeldades, et energiatulud ei vähene, saab ta Vene laevastiku, armee ja õhujõudude üle taas uhkust tunda. On vähe võimalusi raha nü halvasti kulutada kui relvi ostes. (lk 109)
Võimalus, et gaasi- ja naftatarned peatatakse, on Euroopa jaoks kui õudusunenägu. (lk 110)
- "Anna Politkovskaja mälestuseks", kõne peaesinejana konverentsil "Killing the Messenger: Murder of Anna Politkovskaya and Crisis of Impunity over Media Deaths in Russia, Belarus and Ukraine", Brüssel, 17. oktoober 2006, lk 108-110)

Inimese tõeline loomus avanevat piirsituatsioonis, aga mis joobnud olek muud ongi kui äärmuslik olukord. Teinekord tundub, et nii mõnedki eestlased on alalises piirsituatsioonis kõikjal, ka oma isade maal. Venemaal on revolutsiooniline küsimus "Mida teha?" aktuaalne olnud rohkem kui sajand. Maarjamaal tuleb aga küsida selge kõlava häälega: "Mida teha, et eestlasest lõplikult välja tõrjuda moskoviit, et anda maad kultuursele eurooplasele?" Mul pole head vastust. Ent probleem jääb. (lk 113)
- "Käitumisest", Anne, nr. 9, 2006

Vene väed ei toonud meile vabadust. N Liidu sõjaväe koosseisus saabunud Eesti laskurkorpuse ridades nägid emad oma poegi elusana, kuid mitte vabana. Vabad ei olnud ka mehed, kelle sakslased vägisi värbasid. Tehumardi all kaitsesid ühed Nõukogude, teised Saksa huve. (lk 116)
Mahatma Gandhi ajast saadik on vägivallatud revolutsioonid järjekindlalt andnud paremaid tulemusi kui vägivallal põhinevad vastuseisud. Pelk relvajõud pole juba väga kaua aega kedagi vabaks teinud. (lk 117)
- "Kallis sõna — vabadus", Pärnu Postimees, 23. september 2006, lk 116-117

Vanaemasid on lapsel reeglina kaks. 60ndate aastate lastel oli võrreldes tänapäevaga veel üks eripära — väga paljudel oli üks vanaema linnas ja teine maal. Ka minul. Olen jõudnud järeldusele, et see oli suur rikkus. (lk 123)
Eriti mäletan ma vanaema heinateo ajal. Ma ikka lunisin koos vennaga, et kas juba ei võiks heina teha. Meie jaoks oli see hirmpõnev heintes sõtkumine. Lapsed said küünis heinakuhja otsas trampida ja hüpata, et hein nii kohev poleks. Heinte sõtkumine kestis tunde ja oli väga lõbus. Lõpuks said ju padi, tekk ja linadki toodud. Uni küünis oli oivaline, sellist ei kingi ükski maailma luksushotellidest. (lk 124)
Mida maalolek siiski lapse arengule andis? Ma arvan, et need nädalad lapsepõlves olid süvenemise aeg. Looduse ja täiskasvanud inimeste jälgimise võimalus. Mõistagi ei jõudnud ma mingite põhjapanevate järeldusteni, aga üha sagedamini külastavad mind maaloleku pildid ja need on üliolulised. Aitavad rasketes olukordades. Kõige huvitavam on see, et vanaema on igasse mälupilti kodeeritud. See on väga tähtis tunne: vanaema vaatab ja sa katsud teha nii, et temalt heakskiitvat pilku teenida. Tegelikult on see omamoodi vägi. (lk 124)
Kui ma noore reporterina Eesti Raadios töötasin, siis vanaema tavatses öelda, et kuulis mu reibast häält raadios ja sai aru, et olen elus ja terve. Ega see olnudki tähtis, millest lapselaps saate tegi. Reibas hääl oli vanaemale olulisem kui sõnum, mida see hääl edastada püüdis. (lk 125)
Maavanaema õpetas mind õpetamata. Tema vaikiv leppimine oludega on mind pannud mõtlema kannatlikkuse tähenduse üle elus. Kui oled visa, kannatlik ja töökas, sus on võimalik ellu jääda. Lõppkokkuvõttes üsna paljugi saavutada. (lk 125)
Linnavanaema õpetas mind seevastu seadma kõrgeid sihte. Olen talle tänulik selle eest, et ta julgustas mind pliidi eest pigem poliitikasse siirduma. See juhtus siis, kui 1974. aastal oli ETVs saatesari "Mis on uudist poliitikutel?". Just vanaema Helmi kiitis väikest tüdrukutirtsu kirja saatmise eest Tallinnasse. Võidukas osalemine viktoriinis saatis 12aastase Pärnu tüdruku tema esimesele välisvisiidile Poolasse. Kui mu vanaemad oleks vaid aimanud, et 30 aastat hiljem viivad missioonid lapselapse kaugemale Euroopastki. (lk 125)
- "Tänuvõlast", Anne, 5/2006, lk 123-125

Poliitikuid ära osta soovivatest jõududest pole ükski nii rikas, et osta ära kõiki. Seepärast tehakse panused parteidele, kus võim kuulub vähestele. Raske raha eest ostetakse suurt vastutulekut. Tihtipeale nii suurt, et seda ei saa enam rahva eest varjata. (lk 126)
Korruptsiooni vastu on ainult üks tõhus rohi - demokraatia. Kui partei üksmeel pole aparaadi poolt peale surutud, vaid erakonna loomulik osa, saavad otsuseid langetama inimesed, kes töötavad üldiste, mitte aga oma väikese grupeeringu huvide nimel. Kui otsustamine on avalik ja läbipaistev, ei saa nn tagatuba suruda läbi plaane, mis juba kaugelt omakasu järele lõhnavad. (lk 127)
See, et halval taval on taga traditsioon, ei tohiks olla vabanduseks. (lk 127)
Meil ei taheta taanduda isegi karjuvate puudujääkide ilmsiks tulles. End täis teinud poliitikud lähevad järgmistele valimistele nagu õiged mehed kunagi. Ikka kõrgetel kohtadel nimekirjas. (lk 128)
- "Demokraatia on vastutus", Sotsiaaldemokraat, nr. 115, november 2006, lk 126-128

Välislingid