Krista Sarv

Krista Sarv (sündinud 8. septembril 1974 Abja-Paluojal) on eesti ajaloolane ja arheoloog.

Intervjuud

• [Eesti Ajaloomuuseumi uuest püsinäitusest "Minu vaba riik":] Meie käsitluses ei ole sõda jäänud abstraktseks sündmuseks, tummaks faktiks, vaid oleme üritanud seda avada kui tavalise inimese elu vormijat või millegi alustajat või lõpetajat. Samamoodi on ka kannatustega, neist ei saa vaikida, aga oleme üritanud tuua sisse kõik osapooled – eestlased, mustlased, juudid. Aga ka ideoloogiatele vastu seisjad ja kaasajooksjad.
• Kardan, et suured võidud ja karmid kannatused jäävad igavesti väikerahva ajaloonarratiivi osaks.
• Praegu toimuvad muutused ajaloo kontekstualiseerimises, mis asetavad meie kohalikud sündmused laiemasse fooni. Nagu nägime mõne aasta taguses koguteose "Eesti ajalugu II Eesti keskaja" ilmumise järgselt, siis sellest paradigmast lähtuv muistse vabadusvõitluse nimetamine ristisõdade kontekstis tõi üsna valulise reaktsiooni.
• Suured ajaloosündmused, revolutsioonid, maailmasõjad jne on ajaloo raudsed raamid, milles toimetasid tavalised inimesed.
• Eesti, see on meie mõtete, meie valikute ja meie tegude summa. Teisisõnu, riik, see oleme meie.
  • Krista Sarv, intervjuu: Merit Maarits, "Krista Sarv: kardan, et suured võidud ja karmid kannatused jäävad igavesti eestlaste ajaloo osaks", ERR, 13.02.2018

• Muuseumidele, mis ei ole kunstimuuseumid, on kunstiteadus osaliselt kaotsi läinud, kui nüüd päris ausalt öelda. Muuseumid on, kes rohkem, kes vähem, kasutanud kunstiajaloolasi, aga kunstiteaduse potentsiaali ei ole suudetud rakendada ajaloo teistel teemadel loodud ekspositsioonide, näituste ja ürituste tugevdamiseks. Pessimistlik algus võiks viia optimistliku lõpuni, sest praegune aeg on keeruline, aga kunstiteaduse ja muuseumide koostööle võiks see olla lootusrikas aeg. Praegusel sõja, koroona ja energiakriisi ning neist tuleneva majanduskriisi ajal saaks just kunsti kaudu kiiresti reageerida. Kunstiteadus on kindlasti vahend, mille abil võib muuseumis teemasid emotsionaalsemalt esitada. Sellega ei taha ma öelda, et kunstiteadus ja ajalooteadus ei ole võrdsed, et üks on ülem ja teine alam. Kunstiteadusel on praegu rohkem võimalusi ja selle abil saab rohkem öelda kui puhtalt ajalooteadusele üles ehitatud narratiiviga. Eriti materjali puhul, mis ei ole veel nii representatiivne, et sellest midagi teha.
• Otsimise vaim valitses 1990ndate lõpus ka Tartus. Mäletan ka ise, kuigi ei õppinud kunstiajalugu, et Tartu ja Tallinna vahele tekkis sügav veelahe. Tartus hoidis Kangilaski uuemat teadmist, Kaur Alttoa oli vana hea keskaja uurija, kui Juhan Maiste Tartusse tuli, läks uks lahti.
• Võin eksida ja puusse panna, sest mul ei ole adekvaatset ainest, aga minu arvates tahavad kõik kunstiteadlased olla kriitikud, tänase päeva kriitikud. Tagasivaatepilk on väga lühike. Kas see on kinni alghariduses, et maailmavaade jääb liiga kitsaks? Võimalik, et lai vundament peaks olema laotud, enne kui minnakse kunstiteadust õppima. Või kunstiteadlased ise leiavad, et on õudselt lahe käimasolevast näitusest kirjutada?
• Jah, see on igal pool nii, et spetsialist kirjutab spetsialistile. Kriitikuid vaadates näeme tohutut galeriid, ei ole nn kolm riigikriitikut, kes kõigest kirjutavad. Tegelikult tore, et on arvamuste paljusus.
• Võiks öelda, et kunstikriitiku põli on eeldus, et kellestki saab hea kunstiteadlane.
• Määratlus "eesti kunst" või "Eesti ajalugu" on igati suupärane. Näiteks muuseumide digiteerimisprojektideks antakse riiklikke tellimusi tingimusega, et digiteeritakse Eesti ajaloo perioodi, eriti eestikeelseid materjale. Eks see ole riigi kohus ja tänu sellele saame materjali käibesse anda.
  • Krista Sarv, vestlusring: "Kunstiteadus trügib tule ligi", Sirp, 20.05.2022

• Relvad peegeldavad rahutuid aegu ja tundub, et neid rahutuid aegu on olnud aegade algusest peale.
• Roomlased küll ise Eestisse ei jõudnud, aga ehtetüübid jõudsid kultuurilaenudena ikka kohale, just nagu inglise keel praegu!
  • Krista Sarv, intervjuu: Lisete Tagen, "Mida põnevat on arheoloogid Eestist avastanud?", Postimees, 22. juuli 2021