Deborah Moggach

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Deborah Moggach, 2009.

Deborah Moggach (neiupõlvenimega Hough; sündinud 28. juunil 1948) on Briti kirjanik ja stsenarist.


"Parim hotell terves Indias"[muuda]

Deborah Moggach, "Parim hotell terves Indias", tlk Urmas Jaagusoo, 2012.


Lugu sattus meediasse. KAKS PÄEVA! kisendasid tabloidid. Kaks päeva haiglakärul - vana, tähelepanuta, üksinduses. St Jude'si vallutasid ajakirjanikud, varitsedes õdesid ja karjudes oma mobiiltelefonidesse. Kas nad siis ei tea, et need on haiglas keelatud?
Fotodel oli näha naise hall pea ja sinine silm. Visa pensionär. Kas tõesti elas ta sõja üle selleks, et teda koheldaks nii? Tema pilt levis üle kogu maa: Muriel Donnelly, kokkuvariseva tervishoiusüsteemi viimane ohver, viimane vapustav statistika, mis väljendas ilmekalt kunagi maailma parima Briti tervishoiusüsteemi mandumist alarahastuse, personalipuuduse ja hääbuva moraali keerises. (lk 13, romaani algus)
  • Ravi avas õunamahla paki.
"Tead, ma ei öelnud neile tegelikku põhjust, miks keegi seda vanamutti ravida ei tahtnud."
Pauline tõi talle klaasi. "Miks?"
"Ta ei tahtnud, et nõgid teda puudutaksid."
Pauline pahvatas naerma. Mõnel teisel korral oleks Ravigi kaasa naernud. Täna tundus see unistustemaana, kättesaamatu kalli oaasina, kus ka tema, värske ja puhanuna, oleks leidnud jõudu asju naljakaks pidada. (lk 14)
  • Ravi oli kaastundlik inimene. Ta oli arst, hoolitses haigete eest, aitas hädasolijaid. Need, keda oli tabanud õnnetus, vägivald, või kes olid end ise vigastanud, nägid temas tõsist ja eneseusku sisendavat meest. Ta sidus haavu neil, kes armastusest ilmajäetuna - keda polnudki võimalik armastada - lebasid teepeenral. Ta peatas verejookse. Ta ei vaadanud kellestki mitte kunagi mööda. Muidugi mõista nõudis sellise töö tegemine võimet asju mitte liiga hinge võtta. Ravi oli juba ammu omandanud võime tunnetevabaks empaatiaks. Inimkehad kujutasid endast vaid talle lahendamiseks antud probleeme. Et neid ravida, pidi ta rikkuma nende privaatsust, urgitsema neis oma kogenud näppudega. Inimesed olid hirmul. Haigus oli nad muutnud lootusetult üksildasteks.
Haiglauksed sulgesid Ravi eest muu maailma, mis ilmutas end vaid siis, kui juurde toodi uusi patsiente. Ta oli eemale kistud elust, mille juurde naasis ta pärast oma vahetuse lõppu. Koju jõudes pesi ta eneselt maha haiglalõhna ja temast sai tavaline inimene. Püsimatu, piinlikku täpsust nõudev, suur koorimuusika ja arvutimängude armastaja, piisavalt sümpaatne, kuid siiski kuidagi tühjaks pigistatud. Loomulikult oli ta kaastundlik, kuid mitte rohkem ega vähem kui keegi teine. Lõppude lõpuks ei pea ju Hippokratese vanne kehtima kodusel territooriumil. (lk 15)
  • Oli möödunud vaevalt nädal, kuid Ravi oli juba valmis oma äia maha lööma. Norman oli pensionile jäänud ehitusinsener, tõeline igavusetükk ja võigaste harjumustega. Viimasest vanadekodust oli ta välja visatud põhjusel, et oli oma kätt õe kleidi alla toppinud. Seda nimetati kohatuks seksuaalseks käitumiseks. Ravi ei suutnud ette kujutada isegi normaalset seksuaalset käitumist, kui asjasse oli segatud Norman. Tema seksuaalse alatooniga anekdoodid kordusid monotoonse regulaarsusega nagu rikkiläinud plaadimängijast kostev muusikatapeet. Sel nädalal oli Ravi kuulnud juba kaks korda lugu tripperi saamisest Bulawayos. Normani nilbemad meenutused kõlasid kähedahäälsel sosinal. Ravi oli ju arst, kellele võis kõike usaldada. (lk 15-16)
  • Ravile ei olnud Norman kunagi meeldinud ja aeg vaid süvendas seda tunnet. Ta jälestas seda võltsi rügemendilipsu ja plekiliste pükstega vana parmu. Olles halastamatult isekas, polnud Norman tütre vastu terve oma elu huvi tundnud. Kümme aastat tagasi oli kõhunäärmevähk vabastanud tema palju kannatanud naise piinadest ja Norman kolis elama Pauline'i kukile. Kord Keenias safaril olles oli Ravi näinud, kuidas tüügassiga murdis teed veesilmani, paisates eemale iga looma, kes tema teele ette juhtus sattuma. Talle oli millegipärast eriti eredalt mällu sööbinud pilt tüügassea mudakoorikutega kaetud tagumikust. (lk 16)
  • Nad valmistusid pühapäeva lõunasöögiks. Ravi tõmbas lahti ahjuukse ja tiris sealt välja praepanni.
"Ma olen nii väsinud," sõnas ta.
See oli tõsi. Ta oli omadega läbi. Ta vajas taastumiseks aega. Ta vajas korralikku und, vajas diivanil lebamist ja Mozarti "Reekviemi" kuulamist. Vaid siis suutis ta end taas inimesena tunda.
Maja tundus väga väike, kui naise isa seal oli. Ravi oli pidevas pinges. Ükskõik, kuhu tuppa ta ei sisenenud, oli Norman seal juba ees. Just nimelt Lacrimosa ajal vajus ta sisse, Sri Lanka kriketimängu kommentaari kahistav transistorraadio nööriga kaelas. (lk 17)
  • Norman Purse oli innukas mees. Tahtmist jagus tal küllaga. Tema amet, sildade ehitamine, oli viinud teda igasse maailmanurka - Malaisiasse, Nigeeriasse. Ta oli proovinud hõlbuelu Bangkokis ja Ibadanis ning oli uhke oma lingvistilise soravuse üle. Nimelt suutis ta kuues aafrika keeles öelda "Näita tutti". Oo jaa, ja tema sulepeas juba tinti jätkus. (lk 19)
  • Normani abikaasa Rosemary ei kaevelnud. Omal ajal oli ta ilus neiu olnud, kenade vormidega, justkui lilleõis. Aga see oligi probleemiks, ta oli liiga kuradi kena. Ja oli teatud asju, mida üks täisvereline inglise kutt sellise õiega ei saanud teha. Pealegi oli ta Normani abikaasa. Aastate möödudes kaotas ta - nagu ka kõik roosinupud - oma värskuse. Temast sai vagur keskealine inimene, kes tegi mehele süüa, tegi asju, mida kõik naised teevad, tegemata seejuures vähimatki piiksatust. Ausalt öeldes ei olnud see naine eriline naerupall. Ainus kord, kui Norman oli teda itsitamas kuulnud, oli suletud ukse taga koos oma tütre Pauline'iga. "Mis siin nii naljakat on?" oli ta ust avades neilt küsinud. Nood olid selle peale üles hüpanud nagu jänesed. Kui ta aga ukse sulges, algas kogu asi otsast peale. Naised on imelikud olevused. (lk 19)
  • Tal võis olla küll jukerdav süda ja aeg-ajalt esinev probleem veevärgiga, kuid vähemalt oli tal säilinud mõistus, mitte nagu mõnel nendes karistusasutustes, mida tunti ka vanadekodude nime all, ja kuhu tedagi oli pistetud. Enamus neis viibijatest olid püstihullud, uitasid oma pidžaamades ja pobisesid midagi omaette. Normani arvates pidi tütrel küll kivi südame asemel olema, et ta temagi sinna saatis. Antiseptiku järele haisevad koridorid, käimisraamide kõpsiv heli, toolide read vaatega vihma piitsutatud mere poole, need õudsed vangivalvurid, kes ei suutnud toime tulla ühe tõelise mehega, igavesed vanamoorid. Paljud neist olid kindlasti ka lesbid.
Nad nimetasid neid kohti kodudeks - vanadekodudeks. Keegi tahtis vist nalja teha. Kodu oli tema jaoks tütre juures Plender Streetil. Tütre kohus oli hoolitseda oma vana isa eest. Ja ta ei olnud ju tänamatu. Ta tegi end kasulikuks, valvates maja, kui teised tööl olid. (lk 20)
  • Normanil oli ülimalt lõbus. Ravi oli suur pabistaja ja muutus aastatega üha hullemaks. Iga asi pidi täpselt paigas olema. Norman oskas teda kiusata - viskas oma konisid gaasikaminasse, võttis telekat vaadates ära oma alumised valehambad. Ta nautis oma väimehe poolt esile toodud ehmatushüüdeid. Kuid ta teadis oma piire. Normanil oli hästi väljaarenenud võime olukordadest välja tulla. (lk 21)
  • Fakt, et ta kõikidest võimalikest inimestest pihtis just mehele, kellele teiste elu eriti korda ei läinud, tuli Sonnyle ootamatult. Kuid kui Ravi otsa lahti sai, siis voolas ülejäänud temast pahinal välja.
"Pauline'i isa on meile kolinud. Me ei suuda temast vabaneda ja ma olen hullumas. Eelmisel nädalal pani ta köögi põlema. Ta keetis oma jõledaid vanu taskurätte minu Le Creuset' potis ja põletas seejuures maja peaaegu maha. Mul ei ole sõnu kirjeldamaks, kui vastik ta on. Kogu WC haiseb kuse järele, tema ja ta eesnäärmeprobleemid, ta kuseb igale poole, ta latrab just siis, kui ma üritan keskenduda, ta teeb meelega õudseid luristavaid hääli, ta räägib kõige sündsusetumaid nalju, ta peeretab, ta röhitseb..." Ravi hääl kõrgenes. "Ta kurnab oma teed läbi kärbsepiitsa, ta ei ole mitte kunagi abiks, ta pudistab igale poole küpsisepuru. Ma ei talu teda, ma ei saa magada, me tülitseme Pauline'iga kogu aeg. Varem või hiljem olen sunnitud välja kolima. Ma ei kannata seda enam. Tunnen, et olen murdumas." (lk 26)
  • Ravi oli mees, kes hoidis asju endale ja kellele ei meeldinud muresid kurta. "Kopp-kopp, kas keegi on kodus?" tavatses Pauline küsida neil kordadel, lootes meest rääkima saada. Pärast naise nurisünnitust ei rääkinud Ravi kellelegi oma valust. See juhtus kakskümmend aastat tagasi. Nende laps oleks nüüd juba täiskasvanu. Lillelaste-aastatel ei lasknud ta kunagi oma leinal välja paista. Tal oli õpingutega piisavalt tegemist. Teistele sügavamate tunnete usaldamine pani teda tundma end ebamugavalt. Justkui oleks kellelegi andnud oma kohvri lahtipakkimiseks ja aluspesus sobramiseks. (lk 26-27)
  • "Ma vihkan teda," mõtles Ravi Normanile. "Miks küll ei võiks ta vaikselt otsi anda? Miks ei võiks me teda jätta hooldamiseks sinna, kuhu me skisofreenikuid ja psühhopaate paneme? Miks ei võiks teda jätta tuiama Londoni tänavatele, varastama nööridelt naiste aluspesu? Ta võetaks ebasündsa käitumise pärast kinni. Miks ei suuda vanurid mõista, millal on õige aeg otsad kokku tõmmata ja lõpetada? "Ma loodan, et ma suren enne, kui ma vanaks jään." Kes nii lauliski? The Kinks? Miks mul ei oleks võinud olla rasket noorusaega?" (lk 28)
  • Pauline'i töö reisiagendina kujundas tema nägemust armastusest. Seksuaalset külgetõmmet vallandab teadmatus. Võõras sihtkoht kiirendab pulssi. Isegi juba see ootus, kui ta otsis arvutis vabu hotellikohti, muutis kliendid kärsituks. Pauline kujutles neid astumas võõrasse linna, ärevil nagu rebased, ninaga õhku vedamas. Kuid juba nädalaga eredad tunded hägustusid ja tekkis rutiin. Miks meil ei ole greipi? Sest me sõime seda eile. See, mis varem nii erutav tundus, muutus maalähedaseks. Jälle mingid varemed. Ka ta ise oli seda piisavalt sageli kogenud. See kujutas endast armastusest tingitud elevuse hääbumise kiirendatud mudelit, nii kähku kadus see argiellu. (lk 28)
  • Kuid Ravi ei suutnud teda millegagi enam üllatada. Polnud kahtlust, et see tunne oli vastastikune, kuigi Ravi seda kunagi välja ei öelnud. Lai liivane elurand, millel Pauline kunagi rõõmust hõisates jooksis, oli muutumas kitsaks kiviklibuga kaetud rannaribaks. Ta polnud just otseselt tüdinenud. Ravi oli intelligentne meesterahvas ja tema ilu oli ikka veel muljetavaldav - täiuslik profiil, hallid meelekohad. Lihtsalt pikka aega abielus olles polnud võimalik väga kauaks puhkusemeeleolu säilitada. (lk 29)
  • Ravi polnud kuigi seiklushimuline. Pauline pani selle tema ameti süüks. Arstina pidi ta tegelema saatuse ja juhusliku vägivalla ohvritega. Aastaid tagasi oli ta püüdnud Ravile läheneda, lugedes talle raamatuid hinduismist. "Kindlasti tuleneb kõik ettemääratusest?" ütles ta. "Kui keegi ikka veoauto alla jääb, siis on see tema karma." Ravi oli teda vaadanud, nagu räägiks ta mingis tundmatus keeles. Ravi polnud päris hindu. Ta oli arst. (lk 29)
  • Sonny istus mullitava akvaariumi kõrval. Ta rääkis mobiiliga. Tema särk oli eest viimseni pingul. "Igal nööbil oluline töö," oleks tema ema selle peale öelnud. Mustad karvad turritasid rinnaesise vahelt. (lk 29)
  • [Sonny:] "Me oleme kõik tänapäeval ümbermaailmareisijad, vanapoiss. Odavad pakettreisid Jumal-vaid-teab-kuhu-kõikjale, Maldiividele, Seišellidele, meie enda kaunisse Kerala osariiki, see on odavam, kui siin riigis sõita rongiga Worthingisse, ja küllap ka kiirem. Käisin seal ise esmaspäeval, ja see võttis terve kuradi päeva aega. Kes tahaks vanaduspäevi veeta väikeses kapsa järele lehkavas toas? Miks peaksid nad siin vihmases ja räpases vanas Britannias kõdunema, kui nad võiksid lebada palmipuu all, päevitada oma kortse ja lasta valehammastel mangomahlas liguneda? Mida sina teeksid, mis?"
"Tegelikult mina jääksin siia," ütles Ravi, kes vihkas Indiat. (lk 33)
  • "Järgmisel aastal samal ajal on meil juba väga rahulolevad kliendid."
"Nad ei ole kliendid, Sonny, nad on inimesed."
"Ah, Ravi, sa oled ikka igavene peenutseja." (lk 33)