Mine sisu juurde

Dinah McCall

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Sharon Sala)

Dinah McCall (pseudonüüm Sharon Sala; sündinud 3. juunil 1943 Prague'is Oklahoma osariigis USAs) on USA kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema teoseid nii Dinah McCalli kui ka Sharon Sala nime all.

"Varjus"[muuda]

Sharon Sala, "Varjus", tlk Eva Nooni, 2019.


  • [Charlie:] "Shelly, mul on väga kahju, aga niipalju, kui me aru saame, siis paistab, et Jack ei jäänud reidi käigus ellu. Me ei tea, kuidas, aga ta paljastati. Ta hüppas lahe poole avanevast aknast välja, kui tulistamine algas, aga teda tulistati selga, kui ta kukkus. Meil pole õnnestunud tema surnukeha leida."
Shelly lõi kõikuma, nagu oleks keegi talle kõrvakiilu andnud.
"Te mitte ainult ei lasknud tal surma saada, te kaotasite ta veel ära ka?" (lk 61)
  • Shelly astus sammu tahapoole, virutas ukse nende nina all kinni ja keeras lukku. Ta värises nii tugevasti, et ei saanud hingata, rinnus levis valu, mis ta kindlasti tapab. Aga kui seda ei juhtunud, ajas ta pea kuklasse ja karjus, karjus ikka ja uuesti, kuni vajus põrandale, tõmbas end kerra nagu laps emaüsas, kes keeldub uuesti sellesse jubedasse maailma sündimast. (lk 61)
  • Ta rüüpas teed ja vaatas posti läbi, nagu oleks tegemist tavalise päevaga, pisarad kerkisid ainult aeg-ajalt silmadesse, aga siis kattis ta näo kätega ja nuttis. Teatud moel surus osa temast juba leina kuhugi sahtlisse, et ta suudaks tegutseda. Shelly kaalus tõsiselt võimalust, et ei räägi Jacki surmast tööl kellelegi ja läheb esmaspäeva hommikul lihtsalt tööle, nagu polekski midagi juhtunud. Ta ei rääkinud kunagi Jackist, nii et töökaaslaste jaoks polnud sel nagunii mingit vahet. Shelly arvas, et üksinda kodus istumine, kui tal pole teha midagi muud kui meenutada ja asju ette kujutada, oleks veel hullem. Ta mõtleb selle peale tõsisemalt homme, aga tänane päev oli tema jaoks. Ta ei tahtnud kedagi näha ega kellegagi rääkida. Ta ei tahtnud kuulda kaastundeavaldusi ega käibetõdesid, mida öeldi pärast kaastundeavaldusi. Ta ei tahtnud, et keegi näeks teda nii sügavas leinas, et ta ei suuda tegutseda. Jack oli tema oma ja täna ei soovinud ta meest jagada. (lk 65)
  • Rannas kandsid kõik rannariideid, temal olid jalas valged lühikesed teksased ja heleroosa T-särk. Shelly läks jalgupidi vette ja jäi seisma, jalad laiali, sättides end ookeanihoovustele vastu seisma.
Vesi oli külm. Ta kujutas ette, kuidas Jack sügavikku vajub, ja lootis südamest, et mees oli teadvusetu, kui see juhtus. Shelly vaatas sädelevat, tuules voogavat vett, laineharjadel olid vahumütsid, ja mõtles, kuidas võis midagi nii kaunist olla nii ohtlik. Meri andis välja teokarbid, kalad, isegi ajupuu ja lihvitud klaasikillud. Miks ta siis Jacki välja ei anna? Jack ei kuulunud merele.
"Ta kuulub mulle," ütles Shelly ja astus paar sammu sügavamale vette. Vesi ulatus talle poolde säärde ja esimest korda tundis ta jõudu ja ohtu. "Ta kuulus mulle," karjus Shelly, märkamata, et kasutas minevikuvormi. "01e sa neetud! Ole sa neetud! Ta kuulus mulle."
Selja tagant lähenes talle üks mees. "Proua, kas teiega on kõik korras?"
Shelly võpatas mehe häält kuuldes ja tõstis pisarais silmade pilgu mehele.
"Ei, ei ole korras," vastas ta ja jooksis veest välja ning kogu tee oma autoni. (k 68)
  • "Halloo, proua McCann. Siin kirikuõpetaja Wilson, mõtlesin, kas võin pärast lõunat läbi astuda, et kaastunnet avaldada."
"Ei, ei või," vastas Shelly. "Ma ei tunne teid, söör. Ma ei ole kaotanud usku jumalasse... ainult FBI-sse. Ma ei kavatse teiega oma elust ega tulevikust rääkida. Minu pärast ei ole vaja palvetada. Olen neli kuud oodanud, et abikaasa oma salajase ülesande lõpetaks. See pidi viimaseks jääma. Kas teadsite seda?"
"Ei, proua, ei teadnud, aga..."
"Ei mingeid agasid. Ma väljendasin end juba küllalt selgesti, palun ärge tüüdake mind. Tiitlist hoolimata olete te võõras. Ärge mulle rohkem helistage. Saite aru?"
Shelly kuulis ohet ja siis mees köhatas.
"Jah, proua, ma saan aru. Tunnen kaasa..."
Shelly lõpetas poolelt sõnalt kõne. "Viimane sõna pidi ikka temale jääma," pomises ta. "Ilmselt läheb jutlustega ka üle aja." (lk 76-77)
  • Valu rinnus oli muutunud osaks temast. Ta oli leinaga leppinud, nagu lepitakse murdunud jalaluuga. See oli juhtunud, nüüd pidi ta õppima sellega elama, kuni aeg teravamad servad maha lihvib. (lk 77)
  • Shelly vastas lihtsalt sõnumiga "Palju õnne" ja hakkas riidesse panema. Nii see maailm töötab, mõtles ta. Üks elu lõpeb, teine algab. Mõned inimesed on nii sügavas leinas, et ei suuda toime tulla, teised tähistavad imelisi sündmusi. Teadmine, kui õnnelikud nemad on sel ajal, kui temal oli tunne, et ta sureb sisimas, oli nagu kõrvakiil. Shelly hääl värises ja sõnad olid keelel kibedad.
"Jah, jumal, aitäh meeldetuletuse eest, et maailm ei pöörle minu ümber." (lk 80)
  • Selle asemel keskendus ta munkpapagoide parvele, kes naabermaja basseini ääres kasvavatelt palmidelt lendu tõusis. Eemalt jättis nende erkroheline sulestik mulje tuules lendlevatest rohelistest lehtedest. Kui Jack pilgu tõstis ja nägi erksinises taevas lendavaid kajakaid, mõtles ta, kuidas saab keegi kahelda kõrgema olendi olemasolus. Miski polnud siin juhusliku evolutsiooni tulemus... see oli jumala looming. (lk 81)
  • Ta lõikas sigaril otsa ära ja võttis välgumihkli. Tahapoole toetudes vaatas ta läbi puuokste ja lehtede sinise taeva poole.
"Sinule, semu. See ei pidanud nii minema," ütles ta vaikselt, pani sigari suhu ja süütas selle.
Ta pidi paar korda pahvima, enne kui käsitsi keeratud sigar tuld võttis, ja siis puhus ta Jack McCanni mälestuseks suitsurõnga.
"See pole just pühapaiste, aga see on parim, mida ma teha saan," ütles Charlie ja toetus pingi seljatoele, pisarad silmis, mõeldes kõigele, mis oli valesti läinud, ja tõmbas sigari lõpuni. (lk 90)
  • [Belgia vahvlid peekoniga:] Adam määris oma vahvlitele võid, nautides seda, kuidas või sulas väikestesse vahvliruutudesse, valis vahtrasiirupi ja valas vahvlitele, kuni või siirupi peale kerkis ja sinna kogunes. Esimene suutäis oli täielik ekstaas. (lk 117)
  • Mitzi tuli tema järel, ta rääkis telefoniga ja vestluse tooni järgi otsustades vaidles ta ühega oma kahest teismelisest lapsest.
"Sa kuulsid küll," ütles Mitzi. "Sa ei lähe täna õhtul välja ja sinu karistusest räägime õhtusöögi ajal... Mis meil söögiks on? Oh, ma ei tea, mida meie sööme, aga sinu taldrikul on kahetsus!... Mida? Sa teed nalja! Oi! Ehkki sina põhjustasid autoõnnetuse, said trahvi ja sinu pärast on vana daam haiglas, vihkad sina mind? Haa! Oota ainult, kui su isa koju jõuab. Siis saab minust sinu uus parim sõber." (lk 123)
  • Yuki väristas end. Tema vend oli hull. "Miks sa ennast Adamiks nimetad? Miks mitte oma Jaapani nime kasutada?"
Adam kortsutas kulmu. "Sest see on Ameerika. Sota ei ole nende silmis võimas nimi."
"Ja Adam on?" küsis Yuki.
"Nende ristiusus on see esimese inimese nimi, kelle jumal lõi. Aadam oli esimene mees. Eeva oli esimene naine."
Yuki noogutas. Tema silmis polnud selles mingit loogikat ja tal oli hea meel, et ta siin riigis ei ela. (lk 142)
  • Angelique Prejean oli sündinud piroogis kasvava kuu ajal Louisiana soises järvesopis. Isa oli kogu jõust aerutanud, aga emale ei olnud määratud tütart kodus oma voodis sünnitada. Lugu rääkis, et Angelique sündis nii vaikselt, et nad pidasid teda surnuks. Aga kui nad alla vaatasid ja nägid teda pärani silmi musta tähistaevasse vaatamas, puhkesid nad kergendustundest nutma. Isa lõikas nabanööri kalarappimisnoaga läbi, ema sidus köndi kinni ja tõstis verise lapse rinnale.
"Vii meid koju, Prayjohn," sosistas ta.
Francois Prejean naeratas. Talle meeldis, kuidas Carla tema nime ütles... pehmelt nagu päris prantsuse keeles.
"Mis me talle nimeks paneme?" oli Carla küsinud.
"Angelique, ma chère, sest minu silmis on ta ingel."
"Jääb siis Angelique," oli Carla öelnud ja oma esimese lapse veidi tihedamalt rinnale surunud. (lk 158-159)
  • Kõrgel tala peal istuval öökullil polnud palavuse vastu midagi. Tema silmitses rottide Rootsi lauda põrandal ja puuduvat lage nende vahel. Öökull püsis liikumatult, ta ootas õiget hetke saagi kallale sööstmiseks. Aga nälg ja kerge saak said ettevaatusest võitu. Öökull võttis rotid sihikule ja liugles hääletult, küünised välja sirutatud, alla ning maandus rottide sekka. Öökulli küünised haakusid ühe roti selga, kelle ta oli just kätte saanud, läbistasid tema keha ja murdsid selgroo. Roti surmakarje sundis teisi jälle varju otsima, nad jooksid tagasi pimedusse ja peitsid end rämpsu sisse.
Shelly ei kuulnud paanilist piiksumist ja öökulli õhtuse ohvri surmakarjeid ega seda, kuidas lind oma saagi puruks rebis. Ta oli kusagil maailmade vahel, teadmatuses inglitest oma voodi ümber, kes ootasid, kas ta otsustab jääda või minna. Ja siis vajus päike viimaks silmapiiri taha ja päev oli lõppenud. (lk 161)
  • Adam ootas Lingi. Ling leidis alati uue viisi teda erutada ja Adam oli selleks valmistunud. Ta oli alasti ja lebas kõhuli massaažilaual, oodates seda ihatulva - hetke, mida prantslased nimetasid väikeseks surmaks, kui ta enam olukorda ei kontrolli. See oli nõrkus - pingelangus, mida ta endale harva lubas. Aga pinge oli meeletu. Tal oli seda vaja.
Laual tema kõrval hakkas helisema väike äratuskell. Aeg oli käes. Kui ta kuulis ust avanemas, tõmbus tema keha ärevusest kangeks.
Niisiis, mu kaunitar, täpne nagu alati, mõtles Adam endamisi.
Ta kuulis samme oma selja taga ja värises ootusärevusest. "Kiirusta," käskis ta valjusti.
"Nagu soovid," ütles Jack ja lõi teda püstolipäraga kuklasse, nii et Adami maailm mattus pimedusse. (lk 163-164)
  • Vägivalla teisel pool olek oli silmiavav kogemus. Varem oli tema vägivalda külvanud, aga nüüd ta teadis, mis tunne oli olla ohver. (lk 173-174)
  • Õed leidsid Shelly juustest täisid, nad olid pakkunud end tema pead pesema ja täitõrjet tegema, enne kui ta ülemisele korrusele viiakse. Shelly tundis selle protseduuri ajal sellist hirmu, et ei suutnud nutmist jätta.
Jack seisis naise kõrval, hoidis tema käsi ja rääkis temaga kogu aeg luureülesandest, mille täitmise käigus teda piinasid täid. Õed naersid tema juttude peale täitõrjest ja sellest, kuidas ta viimaks alla andis, juuksed ära ajas, kõik maha jättis ja kõndis välja korterist, kus ta oli end peitnud. Ta rääkis põhjalikult, kuidas FBI agendid ta peale võtsid, mähkisid linasse, mille üks neist oli kodust kaasa võtnud, ja tõid ta erakorralise meditsiini osakonda, nii et õed naersid hüsteeriliselt.
Jacki lugu viis Shelly mõtted nii kauaks muudele asjadele, et õed olid tema pead kolm korda pesnud ja täitõrje lõpetanud, enne kui naine arugi sai.
Shelly surus Jacki kätt. "Sa pole mulle sellest rääkinudki."
Ma kartsin, et sa ei lase mind enam kunagi majja," ütles Jack. (lk 183-184)
  • Mitzi hakkas nutma. "Mul on nii hea meel, et see möödas on ja nad mõlemad ellu jäid."
"Jah, noh, näeme tööl?" küsis mees.
"Jah, muidugi. Ma olen kohal," ütles Mitzi, lõpetas kõne ja läks nina nuuskama.
Siis helistas ta haiglasse ja sai teada, et Shelly juurde ei lubatud külalisi. Mitzi nuttis kogu tee tööle ja tänas jumalat, et tema mees müüs elatise teenimiseks kaubamajas kingi. (lk 185)
  • Ta oli just seitsmeseks saanud, kui sai teada, et tema parim sõber oli jõuluvaheajal ära kolinud, ja ta tuli nuttes koolist koju. Ema oli kiiktooli istunud, Shelly sülle võtnud ning ta nende vanasse rohelise- ja kollasekirjusse heegeldatud motiividest tekki mähkinud. Ema lohutav embus, tema ümber mähitud tekk ja kiiktooli kõikumine olid ainsad ravimid, mida ta vajas. Ta mäletas, mis tunne oli, kui ema käed juukseid tema näolt lükkasid, kuidas ema kummardus ja teda suudles.
"Sa leiad uusi sõpru," lubas ema. "Elu käibki nii. Mõned inimesed on sinu elus natuke aega ja lähevad siis ära, teised jäävad alatiseks sinuga."
Shelly mäletas, et jäi ema soojas süles magama ja tundis ninas teki kamprilõhna. Praegu oli tal samasugune tunne. Kurb, aga ta leppis sellega, et Alida oli ajutine sõber. Mitte selline, kes oli määratud jääma. (lk 187)
  • Oli harv juhus, kui Ken Ito oli õhtul koos naisega kodus. Pärast poegadest lahtiütlemist oli naine kurvastusest voodisse jäänud. Ta ei rääkinud mehega ja keeldus söömast. Algul ei teinud mees sellest välja, arvates, et naine lepib paratamatusega, aga hakkas selgeks saama, et ta oli eksinud. Peale naise polnud tal nüüd enam kedagi ja ta suutnud taluda mõtet, et jääb ka temast ilma.
Ken veetis õhtu naise voodi juures, meelitas teda sööma ja luges talle Soseki Natsume raamatut "Kokoro". See oli üks naise lemmikutest, aga Ken pelgas, et naine ei kuule teda üle karjete oma südames. (lk 189)
  • Ta jõi esimese pitsi nagu ravimi ära, kummutas selle kurku, ilma et oleks maitset tundnud. Siis valas ta teise pitsi, läks bambusesalu juures oleva koitiigi juurde ja vahtis hämarusse.
Kalad peitsid end. Just nagu tema pojad olid teinud. Nõudmised, mida ta neile esitas, olid läinud maksma Yuki elu ja ilmselt ka Sota oma. Tema süda valutas, kui ta pilgu tõstis. Öötaevas oli selge. Tähed oli kirkad ja säravad, nagu kunagi olid tema jaoks olnud pojad. (lk 191)
  • Siis sai ta teada, et Mahalo oli FBI-ga lepingu sõlminud ja rääkinud neile kõik, mida teadis Adam Itost ja tema ärist, vastutasuks sai ta kergema karistuse ja ta viidi üle teise kinnipidamisasutusse.
See mitte ainult ei vihastanud Adamit, see jättis ta tühjade kätega. Kui oled püramiidi tipus, pole sul millegagi kaubelda. Polnud kedagi, keda üles anda - isegi mitte kartelli. Peale nimede ei teadnud ta midagi nende tegevusest ega sellest, kuidas jaotusvõrk toimis, ehkki nad korraldasid kõike alates narkootikumidest ja relvadest lapsprostituutide ja rahapesuni üle kogu maailma. Nad olid oma tegevusega juba tuntud, aga ei teatud, kuidas nad seda teevad. (lk 193)
  • [Shelly:] "Naisi õpetatakse lapsest peale vabandust paluma, isegi kui see, mis on valesti, on kellegi teise süü. Ma arvan, et see on teatud mõttes ajupesu. Jäänuk vanast ajast, et naisi ikke all hoida." (lk 199)
  • [Shelly:] "Raske on armastada inimest, kes iga päev oma eluga riskib." (lk 200)
  • Kaks päeva hiljem astusid Ken Ito ja tema naine Kaho lennukist maha ja läksid siltide järgi pagasilindi juurde. Ken oli elus palju reisinud ega hoolinud lennujaama sisenemise ja sealt väljumise protokollist, aga Kaho jaoks oli see liig. Naine oli mingil määral reisinud, aga Põhja-Ameerikas polnud ta kunagi käinud. Siin oli nii palju reegleid keeles, mida ta alati ei mõistnud, et ta hakkas ärrituma. (lk 205)
  • Kaho hoidis mehe ligi. Teda ei häirinud rahvamass. Jaapanis oli igal pool palju rahvast, aga siin käitusid inimesed teisiti. Ebaviisakad inimesed trügisid mööda, lõikasid neil tee ära, kohtlesid neid nii, nagu poleks neid olemaski. Kahole see ei meeldinud. (lk 205)
  • Nad olid koos elanud üle palju torme ja sama palju eraldi, tülitsenud toimuva pärast, aga nad olid ikka koos. Täna oli naine kurb. See oli ootuspärane. Üks nende poegadest oli teise tapnud - see lugu oli vana nagu aeg ise. (lk 207)
  • Doktor Grimley oli näinud hirmuäratavaid mehi palju hullemate vigastustega, aga üks asi oli neil kõigil ühine. Oma ravimite ja relvadeta, mis tekitasid neis võimsa tunde - andsid neile enda meelest "loa tappa" -, jooksid nad kõik ühtmoodi verd ja nutsid valu pärast, suurem osa hüüdis surres oma ema. See siin nuttis küll tublisti, aga ei olnud veel ema hüüdnud. (lk 211)
  • Adam suunas pilgu isalt voodi jalutsis seisvale naisele. Ema oli liiga vaikne. Adam ei tahtnud tema poole vaadata, aga ei suutnud ka pilku ära pöörata. Tal oli samasugune tunne nagu päeval, mil ema tabas ta nende kassi kägistamast. (lk 213)
  • Adam oli šokis. Ema polnud kunagi nende kummagi vastu kätt tõstnud. Siis hakkas ema sosinal rääkima.
"Valetaja. Kuri. Salakaval. Hingetu. Mõrvar."
Adam tundis, kuidas nahk tema näol kuumama hakkas, luudel pingule tõmbus, nagu oleks ta tulele liiga lähedale astunud. Ta üritas vastata, aga sõnad ei tulnud. Siis kummardus ema lähemale.
"Sa oled jõletis. Sa tapad oma veresugulasi. Oleksin pidanud su jõkke viskama, kui sain aru, milleks sa võimeline oled, juba lapsena. Ma teadsin, et sa oled halb, aga mõtlesin, et suudan kurjusest armastusega võitu saata."
Adam kuulis ema sõnu, nagu oleks ta ise kaevu põhjas. Ta muutus üha väiksemaks ja väiksemaks, kaev muutus ema raevust üha sügavamaks.
"Ma nean su ära. Et sa veedaksid oma ülejäänud elupäevad siin maa peal piineldes, hirm padjaks, valu tekiks, mis sind unes lämmatab."
Adam hakkas värisema. Ken Ito oli peaaegu sama šokeeritud nagu tema poeg. Ta polnud Kaho suust iial selliseid sõnu kuulnud. Ta poleks eales suutnud uskuda, et naisel üldse sellised mõtted on. Ken vahtis naist, nagu näeks teda esimest korda.
Kaho ei teadnud abikaasa jahmatusest midagi, aga see poleks teda peatanud. Ta oli liiga kaua vait olnud. Ta osutas poja jalgadele. Jalgu puudutamata nägi Kaho haavu ja metallvardaid sidemete all. Ta nägi purustatud põlve ja tundis murtud luid naha all, nagu oleks käega üle poja jalgade tõmmanud. Tema hääl muutus üha vaiksemaks.
"Su jalad ei saa terveks. Need mädanevad nagu riknenud puuviljad varre küljes. Su põlv hakkab roiskuma nagu pimedus sinu südames. Nagu deemon sinu ajus. Sul pole enam jõudu. Sul pole enam häält."
Siis tõmbas Kaho sügavalt hinge. Kui ta sisse hingas, klõbises miski nagu kanakondid. Seejärel ajas Kaho huuled torru ja puhus üle voodi, üle Adami, üle tema näo ja Adami nahk tõmbus veel enam pingule.
Adami süda peksis. Tal oli tunne, nagu hakkaks ta süda lõhkema.
"Ma olen lõpetanud," ütles Kaho ja läks Adami voodi juurest minema, jättes Keni omatahtsi tegutsema.
Adam hakkas ema peale karjuma. Teda inetute nimedega nimetama. Väitma, et pole teda kunagi armastanud, aga sõnad ei tulnud. Ta tõmbas hinge ja üritas uuesti, aga siis andis miski tema sees järele. Tema näo vasak pool hakkas ära vajuma, nagu poleks selles enam luid. Siis ei tundnud ta enam oma vasakut käsivart ning tundetus levis vasaku jala labani.
Ta üritas appi karjuda, aga sõnad... tema sõnad... tema hääl. Tal ei olnud enam häält. Ema oli selle ära võtnud. Ema oli ta oma needusega kohitsenud. (lk 214-215)
  • Esimene hääl, mida ta oma peas kuulis, oli jahmatav. Ta oli alati teadnud, et hääled on seal, aga seni olid need olnud ainult sosinad.
See hääl rääkis temaga emakeeles. Siis liitus sellega teine vastas inglise, siis prantsuse keeles.
Adam judises. Minge ära. Ronige tagasi silla alla. Minge minema.
Üks häältest irvitas.
Adam pani silmad kinni ja anus vaikselt. Palun, tapke keegi mind nüüd ära.
Siis ütles esimene hääl: Me ei saa praegu ära minna. Me alles tulime. (lk 215-216)
  • Nüüd, kui vahemaa nende ja Adaml vahel kasvas, mõtles Ken, kas see oli karistus selle eest, et ta oli sellist elu elanud. Mõlemast pojast ilma jääda ja saada teada, et tema naine hingeõhus oli rohkem jõudu kui tema enda meeletus varanduses, meestes ja relvades, mis alati tema käsutuses olid.
Kas selle kohta ütlesidki ameeriklased "aerudeta keset jõge olema"? Kas ka tema oli kontrolli kaotanud? Ta kartis rohkem kui iial varem. Isegi rohkem kui päeval, mil ta oli esimest korda inimese tapnud. (lk 216-217)
  • [Ken:] "Mis seal juhtus? Ma pole sinu seda külge kunagi näinud."
Kaho kehitas õlgu. "Ütlesin seda, mis oli mul aastaid hinge peal olnud. Mina ei muutnud teda kurjaks. Selline ta ongi. Mina ei teinud temast valetajat ega mõrvarit. Seda tegi tema. Kui ma teda salakavalaks nimetan, tähendab see ainult seda, et ta on salalik nagu rebane. Kui ma nimetan teda hingetuks, siis annan ainult nime sellele, milline ta on alati olnud."
"Aga sa ütlesid, et needsid ta ära."
Kaho kehitas õlgu. "Need on ainult sõnad. See on võimalus sõnade abil sundida kedagi peeglisse vaatama. Sõnadel ei ole võimu, kui kuulaja end neis süüdistustes ära ei tunne." (lk 218)
  • Kaho vaatas teda üle diivanilaua ja hakkas aeglaselt pead raputama. "Ära rohkem räägi. Ma ei oie kunagi sinu eest midagi varjanud. Sina lihtsalt ei teinud sellest välja. Võib-olla sa ei kuulanud, abikaasa! Võib-olla nägid ainult seda, mida sa näha tahtsid!"
Keni käed higistasid nagu kooliajal, kui ta kartis eksamil läbi kukkuda. (lk 218)
  • Ken pööras ära ja läks vihaselt akna juurde, aga naine rääkis edasi.
"Oled sa pärast meie abiellumist kordagi haige olnud? Ei, sa ei ole, sest mina olen alati sinu tervise ja huvide eest hoolt kandnud ja vaadanud, et sinu eest hoolitsetakse parimal viisil. Sa ei rääkinud mulle kunagi suusaõnnetusest viis aastat tagasi... kui sa haarasid põõsast kinni viimasel hetkel enne seda, kui oleksid üle kaljuserva kukkunud, aga ma sain sellest hoolimata teada. Ma ei noominud sind, et sul on minu ees saladusi. Sa olid elus ja see oli ainus, mis mulle tähtis oli. Ma usun, et sa olid edukas, sest me oleme meeskond!"
"Ja mis siis juhtub, kui ma sind vihastan? Kas sa paned mulle ka needuse peale nagu Adamile?"
Kahol jäi naer kurku kinni, kui pisarad järsku tema nägemise hägustasid. Ta sirutas käe, nagu tõrjuks lähenevat vaenlast.
"Kui ruttu sa unustad," sosistas naine. "Sa vihastasid mind rohkem, kui sõnad kirjeldada suudavad, kui sa meie pojad minema ajasid. Ma heitsin voodisse, et surra. Nii juhtub, kui sa mu südame purustad." (lk 219)
  • Kaho pühkis pisarad. See oli liiga tähtis, et seda nutuga katkestada. Mees oli nii kangekaelne ja uhke, aga Kaho poleks tahtnud, et ta teistsugune oleks.
"Sa pead aru saama, et ma olen kartelliga sama tõsiselt seotud nagu sinagi, aga nemad ei tea seda. Kuni nad näevad minus ainult kohusetundlikku naist, olen ma väljaspool ohtu, ja sina samuti. Me ei ole naiivsed. See, mis meiega juhtus, on osa meie karistusest. Me lasime end rikkuda, ehkki kaudselt, aga see määras meie poegade saatuse. Kõigel on hind." (lk 220)
  • Shelly nautis päeva. Ta tundis end iga päevaga paremini ja tugevamana, tumesinine silmaümbrus oli muutunud helelillaks ja roheliseks, Shelly ei teinud sellest tavaliselt väljagi, kuni nägi oma peegeldust basseinipinnal.
"Vaata mind! Ma näen välja nagu laps, kes on ema lauvärvidega mäkerdanud."
"Ära muretse," ütles Jack. "Sa näed nende lillade ja roheliste toonidega kaunis välja... need on nagu virmalised."
Shelly puhkes naerma ja suunas veejoa oma paljastele jalgadele.
"Virmalised? Päriselt?" (lk 222)
  • Jack kehitas õlgu. "Ta oli mu sõber, aga mina tema sõber ei olnud. Kui oleksin tema sõber olnud, ei oleks ta teinud seda, mida ta tegi. Ta lihtsalt ei olnud see, kelleks ma teda pidasin, ja see on minu süü, et ma tema valet läbi ei näinud." (lk 223)
  • Adam Ito üritas õde kutsuda ja talle öelda, et midagi on valesti, kui tundis, kuidas tema sisikond alla andis. Tema järgmine mõte oli lootus, et ta sureb, sest ta ei saanud liigutada. Sisimas karjus ta appi, aga keegi ei kuulnud teda.
Seda tegi mu ema. Ma tapsin oma venna ja ema tappis minu. Ta ei pidanud mind puudutama, et mind tappa, sest ta needis mu ära.
Isegi sellises seisus ei võtnud Adam millegi eest vastutust. Fakt, et ta oli tooli külge seotud, teda oli kolm korda tulistatud ja jäetud verest tühjaks jooksma, ei mänginud tema arutlustes mingit rolli. Ega raske operatsioon, mille ta oli üle elanud, ega ootamatud raevupursked, mis olid teda kogu elu saatnud. Ei. Süüdi oli tema ema. Adam lamas oma väljaheidetes, vangis kehas, mis ei reageerinud, ja needis ema, et see oli pojale tema saatuse kätte mõõtnud. (lk 227)
  • Kui õde seebi ja vee, käterättide ja pesulappidega tagasi tuli, kaasas teine õde puhaste linadega, oli Adam ekstaasis. Mees, kes oli kogu elu nõudnud ainult parimat, tõstis tagumiku pesemise ja pühkimise just parimate asjade nimekirja tippu. (lk 228)
  • [Paul:] Kui keegi sulle süüa pakub, on ebaviisakas hiljaks jääda. (lk 250)