Autoõnnetus
Proosa
[muuda]- [Julien:] "See Elsa paistab olevat tore tüdruk ja sa tahaksid, nagu kõik südamega inimesed sellel planeedil, et ta oleks ärkvel. Igati normaalne mõtteviis."
- "Südamega... Ma ei taha oma venda enam kunagi näha, ja sa arvad siiski, et mul on süda?"
- "Thibault, igal inimesel on süda. Peab ainult teadma, kuidas sellega käituda. Sinu oma on Cindyst lahkuminekust saati tuhandeks tükiks purunenud. Ja pärast autoõnnetust miljoniks tükiks. Ilmselt mõtled, et kui teed midagi selle tüdruku ülesäratamiseks, siis võimaldab see sul nii mõnedki tükid kokku lappida. Nii et saad hakata endale andestama, kuidas sa oma vennast mõtled." (lk 35)
- Clélie Avit, "Ma olen siin", tlk Kaja Riesen, 2016, lk 157
- Peaaegu iga viies naine maailmas on kogenud koduvägivalda. Kusjuures, viga ei saa nad ainult kodus. Naised saavad suurema tõenäosusega vigastada ka autoõnnetustes, kuna autode turvaelemendid on disainitud meestele (kokkupõrke testimisel kasutatakse sagedamini mehe keha järgi vormitud mannekeeni). Kuna kliinilisi uuringuid tehakse enamasti meeste peal, saavad naised ka arsti juures vähem abi, näiteks ei tunta naiste puhul ära südamerabandust, kuna see ei avaldu valuna rinnus nagu meestel.
- Jaana Davidjants, "Femvertising ehk Feministlikus T-särgis klaaslae vastu", Müürileht, 9. november 2020
- Laps heitis end järsult ettepoole ja lõi peaga vastu tuuleklaasi. Lõi üha uuesti ja uuesti, nagu ihkaks klaasist läbi paiskuda. Rebisin ta kraedpidi tagasi istmele. Me karjusime teineteise peale. Karjusime mõttetusi. Ta rebis end lahti ja haaras autoukse järele, see oli lukus, ta tahtis lukku lahti saada, tõmmates üles väikese julgestusnupu — nii äge oli ta iha surra! — ja sellal kui mina kisendasin ning teda kuuest rebisin, avas Bobby autoukse. Lapse jõud käis minu omast üle. Ta heitis end autost välja.
- Auto libises küljetsi. Miski prantsatas vastu selle esiotsa. Olin nagu lõbusõidul: paiskusin kord üles, kord kõrvale. Roomates verd tilkuvana üle istme, mõtlesin, kui vaikseks kõik oli äkki jäänud: auto ise, paks õhk autos, katkematu signaal just mu pea juures... Mul on veel paar sekundit aega, enne kui ma välja rooman, end verest nõretavana jalule ajan ning tagasi vaatan, et näha, mis on saanud minu pojast. (lk 26)
- Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26