Mine sisu juurde

Kerti Tergem

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Kerti Tergem, 2012.

Kerti Tergem (sündinud 7. juunil 1968) on eesti tõlkija, toimetaja ja illustraator.

Artiklid

[muuda]
  • Hollandi kirjandust on eestindatud veidi rohkem kui sada aastat. Esimene pääsuke, ajalooline romaan Transvaalist, ilmus 1901. aastal Peeter Grünfeldti tõlkes. Nõukogude Eestis hollandi kirjandust peaaegu ei ilmunud, erandiks mõned Rein Sepa tõlked ja Vladimir Beekmani vahendatud lasteraamatud. Hollandi kirjanduse tõlkimine sai õige hoo sisse alles 1990ndatel, kui kogenud tõlkijad Vladimir Beekman ja Mati Sirkel olid muudele keeltele lisaks asunud Madalmaade kirjanduse kallale.
  • Noorukese keele- ja kirjandustudengina tekitas minus trotsi, et kirjanduslugu keskendub pigem kirjaniku eraelule kui tekstianalüüsile. On meil siis tingimata vaja oma sõrmede vahelt läbi lasta neid Underi sukki, mis lõppeda ei taha? Tõlketööd tehes olen aga ajapikku aru saanud, et ilukirjanduslikus proosas esineb väga harva kõrgemalt poolt saadud puhast teksti. Meedium on pigem tõlkija, tekstiloome psühholoogilised põhjused aga kirjaniku enda pärisosa. Seepärast meeldib mulle võimalusel kohtuda autoritega, keda parajasti tõlgin. Mõnikord on vaja arutada konkreetseid kirjakohti, teinekord on aga lihtsalt hea kirjanikule silma vaadata või kuulata, kuidas ta ennast väljendab. Ja mis seal salata, sageli on elu palju põnevam kui see, mis paberile jõuab.
  • Tõlkija loeb teksti teistmoodi kui tava­lugeja – naha pinnalt libiseda ei saa, tuleb teha sügavaid sisselõikeid. Lugeja ei pruugi tähelegi panna, millist häält teevad tõstesillal hobuse kabjad, kuid tõlkijal on teinekord oluline teada sedagi, kas majauks avaneb sisse- või väljapoole. Rääkimata siis juba näiteks eesti kirjanduse tõlkimisest keeltesse, kus väljendatakse grammatilist sugu.
  • Cees Nooteboom (sünd 1933) teatas mulle nördinult, et norra tõlkija oli avastanud rumala ajaloofakti vea tema romaanis "Rituaalid" (eesti keeles Olion, 2006) just siis, kui Hollandis oli ilmunud raamatu XVIII trükk. Ehk ei oleks ta sellisest piinlikust apsakast kõva häälega rääkinudki, aga vastasel korral oleks see võinud vähktõvena vohada kõigis järgnenud tõlgetes. Nooteboom armastab oma erudeerituses pillata ühte lausesse mitu kultuuri- ja ajaloolist vihjet, viidet ja parafraasi. Tõlkijal peab nende äratundmiseks hakkama kelluke õige koha peal helisema, ent pimesi usaldamist ei saa endale samuti lubada, kõike tuleb kontrollida.
  • Cees Nooteboomiga kohtusin tema Amsterdami kodus, kanaliäärses kuld­ajastust pärit südalinnamajas, mille kõik neli korrust olid täis raamatuid. Neid jagus nii kohvilaua peale kui ka selle alla jalgadeks. Ühes toas oli seinatäis vanameistri enda raamatute tõlkeid teistesse keeltesse. Piki seina jooksis kirjutuslaud ja selle all põrandal veel ridamisi köiteid. Selle laua alt otsisime üht sõna, mille kohta mul "Rituaale" tõlkides küsimus oli tekkinud. Mitte enam esimeses nooruses isand ronis neljakäpakil laua alla ja üritas sealt välja õngitseda entsüklopeediat. Natukese aja pärast hõikas mind appi, et hoiaksin üleval teatmeteoste peal olevat raamatuvirna. Nii me siis seal kahekesi, taguotsad püsti, ajaloolisi väljakaevamisi teostasime. Päris ühest vastust me ei saanudki, sest entsüklopeedia, mis läks tagasi XVII sajandisse, andis sõnale ühe selgituse, teine, XVI sajandini ulatuv aga pisut teistsuguse.
  • [Willem Frederik Hermansist:] Selle konfliktse, kuid ülimalt põneva autoriga mul kohtuda ei õnnestunud, õpetasime küll samas ülikoolis, ent eri kümnenditel. Küll aga neelasin tema romaane ja need omakorda neelasid jäägitult minu. Tema tekstide tõlkimise ees on mul seniajani pisuke kartus, et seda tööd ette võttes tema pimekambrist enam välja ei pääsegi.
  • [Hermansi romaanist "Igavene uni":] Põhja-Norrasse meteoriiti otsima läinud noorest hollandi geoloogist jutustava psühholoogilise painaja võtab hermansliku napisõnalisusega kokku iiri kirjanik Roddy Doyle: "[Raamatu] keel on kuiv; sokid on märjad; kompass on kadunud. Meistriteos." Välitöödel käisin tõlketöö valmides minagi, et oma jala all tunda, kui kivine on Finnmarki maastik keskööpäikese kumas. Kaljujooniselt leidsin seal meteoori, mis kaunistab nüüd eestikeelse väljaande esikaant.
  • Kui jutt juba peenemate meeste peale läks, siis meenub mulle kohtumine Arthur Japiniga (sünd 1956), kes käis 2012. aastal festivalil "HeadRead". Ootasin teda Tallinna lennujaamas ja kui ta siis lokkide lehvides, filmistaari naeratus näol, väravast sisse astus, karjatasin endamisi: "Merde! Milline kaotus naissoole!"
  • Japin sätib sõnu ja lauseid paberile nagu pärleid keesse.
  • [Herman] Koch kirjutab väga lobedas stiilis ja küllaltki vastikuid lugusid, mis müüvad nagu muda ja on teinud temast läbi aegade kõige tõlgituma Hollandi kirjaniku. Tõlkides tema romaani "Õhtusöök" (Pegasus, 2015), mille põhjal on valminud kolm ühtviisi halba filmi (Hollandi, Itaalia ja Hollywoodi versioon Richard Gere'iga), kiristasin raevust hambaid, sest selles raamatus ei ole mitte ühtegi positiivset tegelast. Kujutage ise ette, kui peate tõlkijana istuma mitu kuud päevast päeva psüühikahäirega agressiivse minajutustaja nahas.
  • Teise väga emotsionaalse kogemuse sain tõlkides P. F. Thomése (sünd 1958) raamatut "Varjulaps" (Pegasus, 2005). Tõrkusin tükk aega seda tõlketööd vastu võtmast, nii eetilistel kui ka isiklikel põhjustel. Ma ei pidanud õigeks millegi nii intiimse tiražeerimist ja rahaks vahetamist. Pealegi on tekstidel, millele minnakse väga lähedale, omadus hakata mõjutama päriselu. Tegemist on kirjaniku päevikuga, mis on paberile pandud pärast tema kuuenädalase tütrekese surma. Tekst sattus kirjastaja kätte, kes tegi sellest väikese tiraažiga iseäraliku uusaastakingituse kirjastuse sõpruskonnale. Hiljem kirjutas autor juurde mõned filosoofilised passaažid ja sellest sai raamat, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. Küllap siis vajalik raamat. Selles kaunilt kujundatud raamatukeses kõneleb valus vaikus. Tunnistan, et mul tõlkides pisarad voolasid, tekst oli nii puhas ja ilus. Nutan nüüdki, tõlget uuesti lugedes.
  • Kui asjad kisuvad morbiidseks, siis aitab alati lasteraamatute tõlkimine ja nende lugemine.
  • Vanaprouad Astrid Lindgren ja Annie M. G. Schmidt kohtusid esmakordselt alles 1988. aastal, kui Astrid Lindgren andis Hollandi kroonimata kuningannaks nimetatud lastekirjanikule üle Hans Christian Anderseni auhinna. Astrid Lind­gren olevat auhinda üle andes hüüdnud: "Annie, ma nii armastan sind! Kus sa oled olnud kogu mu elu?"
  • [Edward van de Vendelist:] Ma ei olnud tõlkima asudes kindel autori hääles, sest hollandlased on väga otsekohesed ja nende naljad meie kultuuritajule teinekord robustsevõitu.
  • Hollandi kirjandus on väga huvitav ja mitmekesine. Tõeliselt head kirjandust sünnib sel väikesel maalapil uskumatult palju. Kõigest ja kõigist kirjutada ei jõua, aga kiirkapak läbi eestikeelse hollandi kirjanduse annab ehk väikese ülevaate meie raamatupoodide ladude seisust. Kiirustage, seltsimehed unetud, sest raamatu eluiga müügilettidel on üürike!
  • Tõlkija on paratamatult kultuuri­saadik ja nii vähese tõlkijate hulgaga nii väikesearvulisele rahvale (loe: ostjaskonnale) tõlkides tuleb hoolega vaadata, mida alla neelad.


  • Piltnikult sõnu naljalt kätte ei saa. Tema on pealtvaataja, kes püüab hetki ning kõneleb valguse ja varju keeles.
  • Päevapiltnik Tõnu Noorits olla püüdnud oma kaamera sisse kaks kaalukat meest ja tahtnuvat nad ühiste kaante vahele panna. Ilus mõte sai kaunilt allitereeruva pealdise "Laama ja Linnart", mille familiaarsus ajab arvustaja stiiliregistri suhtes segadusse, sest õpetaja ise armastas oma õpilastega pruukida rituaalset teietamist. Seesuguse sorava omamehelikkuseni ei laskunud härra Mäll kunagi, et temast saanuks kirjutada raamatu "Meie Linnart". Olgugi et teda tunti laialt ja igaühel meist oleks jutustada temast lõbusaid lugusid, üldiselt teda kardeti, eeskätt tema halastamatu sirgemeelsuse pärast.
  • Dalai-laama on justkui rohkem eesti rahva oma mees, kelle sõna maksab siin enam kui Rooma paavsti oma.
  • Eestis kiputakse tunnistama ja tunnustama väljastpoolt tulevaid ideid ja inimesi rohkem kui omi suurkujusid. Selles mõttes on Eesti väike. Suured mehed lihtsalt ei mahu siia.


  • Täiesti kurioosne on aga, et uutest gümnaasiumi ajalooõppekavadest on otsustatud amputeerimise korras eemaldada Vana-Mesopotaamia ja Vana-Egiptuse ajalugu, nõnda et sirguv põlvkond maailma ajaloo hällist enam koolis midagi kuulda ei saagi. Kas maailmast saab meelepärasem pilt tõesti siis, kui selle algust hakata arvama mitte tsivilisatsiooni tekkest, vaid tema allakäigust? Või kellele on kasulik vaimupimedus, et seda riiklikul tasemel kultiveeritakse? See ei ole ilmaelust loobumine, see on loobumine teadmisest.
  • Tekstid tõlkinud Martti Kalda on ilmselgelt langetanud ka valiku ilmaelust loobumist kiita, mida ta raamatu eessõnas küllaltki pateetiliselt põhjendab. Tahaks küll loota, et oma parimas eas mehed veel niipea lusikat nurka ei viska ja sõnaraamatut kerjakausi vastu ei vaheta ning lugejat veel rõõmustada võtavad näiteks mõne Bhartrhari erootilise luuletuse vahendamisega.
  • Pühendumusluules ei ole vahet, kas pühendunud ollakse maisele või taevasele armsamale. Ja mis on siis ilmaelust loobumise võlu, kui kogu maailm toimib üksnes meie peas?
  • Pühendumusluule puhul on oluline anda edasi kirg, olgu see pealegi kirg lihasuretamise järele. Ei ole vahet, mis keeles sa kiitust laulad, oluline on, et see jõuaks pärale. Mõnikord toimib rütmiline proosa lihtsalt paremini kui loetud silpidega värsijalg.
  • Viimaks palub Martti Kalda andestust tõlkija tühise tegevuse pärast. Siin on tegemist apsakaga, mis teeb taotletud alandlikkusest silmakirjalikkuse. Tõlkija isik vahendajana peabki olema tühine, tema tegevus ei ole seda kindlasti mitte.
  • Gupta ajastu Indias, mil elas Bhartrhari, oli ideaalne luuletaja varakas ja ilmaeluga hästi kursis. Luuletajalt eeldati teadmisi ja oskusi, mis ei jookseks mööda külge maha ka tänapäeva poeetidel: maailma asjade tundmist ja reaalsustaju, kirjanduse ja luule tundmist, grammatikaoskust, värsimõõtude tundmist, oskusi laulu, tantsu, maalikunsti ja armukunsti vallas. Poeedi tähtsaim eesmärk oli saada kuulsaks ja pakkuda kuulajaile-lugejaile naudingut.
    • Kerti Tergem, "Ilmutusi ilmaolust", Sirp, 20.09.2012 Arvustus: (Bhartrhari, "Vairāgyaśataka ehk Sada värssi ilmaelust loobumise kiituseks", tlk Martti Kalda ja Mathura, 2012)


  • Filoloog on inimene, kes armastab õpetust ja mõisteid (< kreeka phileō + logos) ning teab, kust neid otsida. Toimetaja võiks ideaalis olla üliinimene, kes toimib toimimata ja on endas välja arendanud võime teada, millal otsida mõisteid. Teisisõnu – heal toimetajal hakkab kahtlase kirjakoha peale helisema peas kelluke, mis ütleb: kontrolli. Aga lisaks sellele aastate, lugemuse ja kogemusega täiuseni arendatavale andele nõutakse toimetajalt ka muid, praktilisi oskusi.
  • Euroopa tõlketeenuse kvaliteedi standardi tõlkimisel eesti keelde tekitas kõige rohkem vaidlusi just toimetaja mõiste ja selle defineerimine. Nimetatagu toimetajat pealegi ülevaatajaks või järelevaatajaks, lisaks keelehooldele peab tõlke toimetaja tagama tõlketeksti vastavuse originaaltekstile. Sisuliselt tähendab see sõna-sõnalt ja lausehaaval näpuga järjeajamist nii lähte- kui ka sihtkeelses tekstis. Sellepärast võib öelda, et kehva tõlke toimetamine on kolm korda aeganõudvam kui tõlkimine.
  • Esiteks peab toimetaja mõistma, mis on öeldud originaaltekstis. Teiseks peab ta katsuma aru saada, mida on tahtnud öelda tõlkija. Kolmandaks tuleb tal tõlkija konstrueeritud lause panna keeleliselt ja sisuliselt korrektsesse vormi. Mõistetamatuks jääb siinkohal see, miks kolm korda suuremat tööd tasustatakse kolm korda madalamalt. Karta on, et midagi ei muutu isegi siis, kui meie äraspidiste väärtushinnangutega ühiskond hakkab märkama teisigi väljasurevaid liike nagu õpetajad ja arstid, kellele nende samariitlasetöö tasuks pakutakse üksnes konti ja kõva koorukest.
  • Stabiilses ühiskonnas valitsevad ka keelekasutuses tavad ja traditsioonid. Mujal maailmas ei ole üldiselt kombeks ilukirjanduslikku tõlget algupärandiga võrrelda. Ühelt poolt paneb see tõlkijale suurema vastutuse, ent teiselt poolt leidub neis riikides ehk rohkem inimressurssi, et algupärandi tõlge aastate möödudes uuesti välja anda. Keel muutub ja tõlge vananeb.
  • Muutustega keeles peavad kaasa tulema nii tõlkijad kui ka toimetajad: tuleb õppida kasutama uusi keeleinstrumente, rikkumata sealjuures algupärandi stiiliregistrit.
  • Ka väga head tõlked vajavad toimetamist ja originaaltekstiga kõrvutamist, sest mõnikord jääb tõlkijal lihtsalt mõni lause kahe silma vahele või märkamata mõni eitus, mis lause tähenduse risti vastupidiseks muudab.
  • Hea tõlkega töötamine on nauding ka toimetajale. Kuid tuleb ette selliseidki tõlkeid, kus tekst pealtnäha kenasti ja loogiliselt jookseb, ent võrdlemisel algupärandiga nende vahel seost ei leiagi.
  • Euroopa Liidu õigusaktide kõige valusam erinevus ilukirjandusest on sünonüümihalvatus. Enesestmõistetavalt peab ELi tekstide toimetaja jälgima, et mõisted oleksid tõlgitud läbivalt ühtmoodi. Ilukirjanduslikus tõlkes on võimalus kasutada keele kogu rikkust ja toimetajal voli pakkuda välja teisitiütlemise variante.
  • Kui tõlkijal on vähegi arenemishuvi, siis kõige õpetlikum on toimetaja paranduste läbitöötamine ja nende ühine arutamine. Tõlkija ei pruugi toimetajaga alati nõustuda, kuid mõtlemisainest leiab pea igast parandusest.
  • Toimetajaid olevat kaht tüüpi: toimetaja-ämmaemand ja toimetaja-mõrtsukas.
  • Ennekõike on hea toimetaja aga õpetaja, kes vormib algajast tõlkijast tõelise meistri, jäädes ise igavesti tema varju.


  • Milliseid sõnu tohib või saab üldse, ilma pateetiliseks muutumata, kasutada millegi kohta, mis on omas valdkonnas esimene, ainulaadne ja mõnda aega ilmselgelt ületamatu?
  • Analüütiline mõtlemine vastandub mütoloogilisele mõtlemisele, psühhotehniliste võtete abil harjutatav lähenemisviis meid ümbritsevale maailmale. Linnart Mäll propageeris analüütilist mõtlemist iseäranis kirglikult leksikoni valmimise etapis ja sellele on üles ehitatud mh leksikon ise. Parafraseerides Šāntidevat: leksikoni koostajate toit on väärarvamuste põllul kasvanud mõtlus (vt ka analüüsiv vaatlus, lk 11).
  • Kolm tiigrit, Tartu orientalistide kolme põlvkonna esindajad, leksikoni koostajad Linnart Mäll, Märt Läänemets ja Teet Toome on kõik sündinud tiigriaastal ja võivad pärast leksikoni valmimist lubada endale aastakese seanahavedamist.
  • Ennekõike on leksikon maailmatase seetõttu, et mõtestab ida õpetusi lahti meie omas keeles ja mõisted on loodud originaalterminitest lähtudes vastavalt võimalustele, mida nende tõlgendamiseks pakub eesti keel.
  • Kui varem tuli n-ö ida-asjadest kirjutajail, tekstide tõlkijail või ka nende lugejail otsida õigekirja, tähenduse ja mõtteselguse kontrollimiseks välja Linnart Mälli kommentaariumid tema ohtratele baastekstitõlgetele, siis nüüdsest on olemas ühtne allikas, mille poole pöörduda, omamoodi "ida-asjade ÕS, VõS ja MõS".
  • Tartu koolkonda kuuluvad põhiliselt Linnart Mälli õpilased, sh kõnealuse leksikoni koostajad. Nad armastavad ennast distantseerida Tallinna orientalistide tegemistest ja neid on selle eest teravalt kritiseerinud mh Rein Raud. Kuna Jaapan on leksikonis kõige tagasihoidlikumalt esindatud kultuuriareaal, siis ootaks nüüd vastuseks Jaapani mõtteloo leksikoni.
  • Raamatu väärtuse määrab eeldatavasti see, kuivõrd seda on kellelegi vaja, olgu siis riiulisse teiste raamatute kõrvale seisma, öökapil kutsuvalt lebama või töölaual rohkest lehitsemisest räbalduma. Raamatut ostes väljendab lugeja oma rõõmu selle ilmumise üle.
    • Kerti Tergem, "Leksikon. Väärt leksikon", Sirp, 11.05.2007 (arvustus: Linnart Mäll, Märt Läänemets ja Teet Toome, "Ida mõtteloo leksikon")


  • On kirjanikke, kes oskavad lugejale pähe pugeda ja panna kasvama kõige hämaramas ajusopis peidus olnud seemne. Nende hulka kuuluvad vaieldamatult ka kolm hollandi kirjanikku: Willem Frederik Hermans, Oek de Jong ja Cees Nooteboom. Nemad ei kirjuta mitte raamatuid, mida neelad, vaid nende raamatud neelavad sind. Lugeja pääseb tavaliselt kergemalt, sest enamasti kulub raamatu lugemisele vähem aega ja vaimuenergiat kui selle tõlkimisele. Aga uskuge – on olemas raamatuid, mida tõlkija just sel põhjusel tõlkida ei julgegi.
  • Willem Frederik Hermans (1921–1995) on hollandi kirjanduses üks enim poleemikat tekitanud isiksusi. “Tülikas tüüp” oleks vast kõige täpsem väljend selle mehe kirjeldamiseks. Inimesena kõigil nagu ora tagumikus, oli Hermans ometigi üks olulisemaid 20. sajandi hollandi kirjanikke. Kuna ta keelas ära oma teoste tõlkimise oma eluajal (esitades vähese müügiedu all kannatanud saksakeelsele tõlkele süüdistuse tõlke halvas kvaliteedis ja väites, et Inglise ja Ameerika kirjastajad ei tunne tema teoste vastu huvi samal põhjusel), on maailm asunud tema loomingut avastama alles nüüd.
  • Väärib mainimist, et kandev osa 20. sajandi hollandi kirjandusklassikast puudutab ühel või teisel moel maailmasõda. Tegelikult on sõda hollandi kirjanike jaoks pigem sünge taust, piirsituatsioon tegelaste isikuomaduste teravamaks väljajoonistamiseks. Puudub täiesti see pateetika ja massistseenide paradigma, millega olime harjunud nõukogude kirjanduses. Need teod aga, mida inimene pimendatud linnas oma pimedate kirgedega üksi jäädes korda saadab, on tõeliselt ajusselõikavad.
  • Olen raamatute sisu ümberjutustamisel eksiteele kalduv. Tavaliselt jäävad meelde mingid detailid, tunded või siis hoopis tekst, mida loetu on minus eneses tekitanud.


  • Bhutani jaoks polnud muul maailmal sajandeid isegi nime, sealne rahvas nimetab oma maad aga «Kõuelohe kuningriigiks». 8. sajandil jõudis Indiast Bhutani budistlik mõtteviis ja praegu on Bhutan maailma ainus budistlik kuningriik.
  • Kuigi ametlikult on Nepal hinduistlik riik ja sealset kuningat peetakse jumal Višnu kehastuseks, moodustavad kaks maailmareligiooni - budism ja hinduism - sealmail võrratu sümbioosi.


  • Linnart Mäll on nii mitmetahuline isiksus, et tema kirjutisi eri viisil kokku pannes saab täiesti iseseisvaid tervikteoseid lõpmata palju.
  • Tinglikult võiks teha sellise üldistuse: "Nulli ja lõpmatuse kohal" esitleb L. Mälli kui õpetajat, "Budismi pühad raamatud" teda kui tõlkijat ning "Studies in the Astasahasrika…" kui teadlast. Tegelikult on need kolm raamatut heas mõttes üks ja seesama. Nagu kaleidoskoop, milles tekkiv muster on üksnes samade kildude peegeldus eri seostes. Ja see, mida me peeglist näeme, sõltub meie endi vastuvõtuvõimest.
  • Teisele kaldale viiv ehk ületav mõistmine on olnud Linnart Mälli huvi- ja uurimisobjekt pea kogu tema õpetlase teel.
  • Lisaks mahukas kommentaarium, mida võib L. Mälli puhul pidada kõige magusamaks ja aegumatumaks osaks mis tahes raamatust, mille ta on ette võtnud.
  • Kõnealusele raamatule lisab aga väärtust selle lausa maagiline ülesehitus. Kõik kolm tõlgitud tekstikorpust on esitatud kolmel kujul: kõigepealt eestikeelne kirjanduslik tõlge, seejärel terminoloogiline tõlge ning kõige lõpuks paalikeelsed originaaltekstid. See annab võimaluse teksti süüvida eri tasemel lugejatele, kusjuures üks tase pole halvem teisest - õpetus jõuab õpilasele pärale üksnes siis, kui seda esitada õigel ajal ja õpilase tasemele vastavalt.
  • Süüvides on kerge märgata, et nn. terminoloogiline ja kirjanduslik tõlge omavahel nii palju ei erinegi, kui võiks arvata. Siin on minu arvates tegemist L. Mälli lähenemisega tõlkimisele kui sellisele üleüldisemas plaanis. Ta hoidub oma tõlgetes tõlgendamast ja teeb seda pigem kommentaarides; ta ei too mitte teksti lugejale lähedale, vaid püüab viia lugejat teksti juurde. Sellega säilitab ta ka oma kirjanduslikes tõlgetes originaaliläheduse, mille juurde kuulub mõistagi ka tekstile oluliste struktuurielementide alalhoidmine.
  • Teadupoolest ei pannud Buddha oma tekste kirja ise ega tehtud seda ka tema ajal, vaid hoopis hiljem tema õpilaste ja omakorda nende õpilaste poolt. Seadmuseratta ehk dharmaratta käimapanemine oli teksti genereerimise mehhanismi käivitamine. Sedasama üritas L. Mäll ka tänavu suve hakul Hirvepargis, lugedes Buddha sünnipäeval ette oma Buddha esimese jutluse tõlget. Buddha jutlust Sarnathi Hirvepargis pool tuhat aastat enne Kristust kuulas viis jüngrit, Tallinna Hirveparki kogunes huvilisi rohkesti (Buddha ajal ei olnud taustaks Grünbergi ja Vähi muusikat, nagu Mäll märkis). Ja tekste käivitus igasuguseid, hirvede toetuseks allkirjade kogumiseni välja.
  • Mäletan üht päikeselist laupäeva, mil kaheksa tundi kinnises auditooriumis L. Mälli tõlkimise kulgu jälgides ja kuulates ei hakanud mul hetkekski igav.
  • "Sõbralikkusesuutra", viimane tekst raamatu selles osas, viib lugeja humanistlike baastekstide tuuma juurde. Seda on varem tõlgitud segadust tekitava sõnaga "armastus", mida on kerge segi ajada ihaga. Budistlikes tekstides hõlmab see aga nelja mõistet: sõbralikkus (skr. maitri), kaastunne (skr. karuna), rõõm (skr. mudita) ja ühetaolisus ehk võrdne suhtumine kõigisse (skr. upeksa).
  • L. Mäll pole kunagi olnud nomenklatuuri lemmik, ta on juba loomult dissident. 1970. aastate algul sattus ta julgeolekuametnike liigse tähelepanu ning teadusnomenklatuuri põlu alla ning 1973. aastal võeti talt ülikoolis loengute pidamise õigus. Järgnenud aastakümme kujunes aga viljakaks tõlketegevuse ajaks ja pea igal aastal ilmus Mällilt mõni uus tõlge.
  • Ei maksa arvata, et 2004. aastal ilmunud "Dhammapada" on täpselt seesama, mis 1977. aastal ilmunu. Iga tõlkija leiab oma tõlget üle vaadates alati midagi, mida parandada või kohendada. Liiatigi kui on tegu veerand sajandit vana tõlkega.
  • L. Mäll liigub mõistete täpsuse ja lihtsuse suunas. Tal on muuseas tavatult kaunis emakeel ja alaline püüe leida võimalikult otseseid tõlkevasteid. Hea näide on siin sõna "meel", mille kasutamist ta on aastakümneid jõuliselt propageerinud on. Paljudes ida keeltes saab seda nagu eesti keeleski kasutada liitsõna komponendina ning iseäranis tänuväärne on see leid budistlike baastekstide tõlkimisel otse nende algkeelest. Mällile on iseloomulik seegi, et kui ta leiab mõne parema, resp. täpsema tõlkevaste, hakkab ta ka teistelt nõudma selle kasutamist ega pea õigeks klammerdumist juurdunud mõttemustritesse. Nõnda ongi tema loodud terve budistlike mõistete kogum eesti keeles, mis ei lase end eksitada sanskriti ja tiibeti tõlgetest inglise keelde.
  • Lüürilise kõrvalepõikena olgu siin toodud üks näide 16. juuli Sirbist, kus Toomas Raudam tõlkis "klosetikirjanikuks" ja "klosetihomoks" Karl Ristikivi. Nõnda võiks siis "closet meditation" olla mitte "mõtlus eraldatuses", vaid "klosetimeditatsioon" - kemmergus tekib tõepoolest aeg-ajalt suurepäraseid mõtteid.
  • Võõrsõna võetakse kergesti kasutusse asjade kohta, mille sisu täpselt ei teata ja nõnda jääbki tiibeti kultuur (taotluslikult) müstikahõnguliseks. Sõna "meditatsioon" on üks neist inglise parasiitidest, mille tõrjumisega L. Mäll agaralt ametis on olnud. Tiibeti ega ka sanskriti keeles sellist ühtset mõistet ei leidu: on "kujustamine" (skr. bhavana, tb. sgom), "mõtlemine" (skr. dhyana, tb. bsam gtan) ja "keskendumine" (skr. samadhi, tb. ting nge 'zin).
  • Ehk ongi pühakiri just seepärast püha kiri, et ka selle üksikud laused genereerivad uusi tekste.
  • Linnart Mäll on paradoksaalne isiksus. Ka Buddha õpetus on üles ehitatud paradoksidele ja ületav mõistmine on võimalik üksnes paradokse mõistes, analüütilise mõtlemise abil. Viimasel ajal armastab L. Mäll iseäranis vastandada analüütilist ja mütoloogilist mõtlemist ja tema hoiakust on selgelt näha, kummale poole tema enda eelistus kaldub. Siiski tahaks paluda ja loota, et ta ei väsiks tõlkimast ja õpetamast. Sest nagu dalai-laama ütleb, me ei tea, kes meist on bodhisattva.


  • [Harry Mulisch ja Willem Frederik Hermans:] Mulisch unistas juba 17aastaselt filosoofilise meistriteose kirjutamisest, mis sisaldaks "kõike". Noorpõlveunistuse täitis ta nelikümne aasta pärast, kirjutades mõõtmatult pretensioonika, paradoksidel põhineva filosoofilise teose "Maailma kompositsioon" (1980), mida tema kolleeg Hermans küll "haiglaselt mõttetuks turbapätsiks" on nimetanud.
  • W. F. Hermans on öelnud nõnda: "Tõlgitud raamat on nagu krokodill, kes üritab loomaaias imetlust pälvida: oma kõige olulisema kunsttüki (inimese nahkapanemise) jaoks ta enamasti võimalust ei saa" ("Dinky Toys", 1988).
  • Madalmaade kirjandusse sügavamalt süüvinud inimesed tahaksid võib-olla näha tõlgituna ka Mulischi "Taeva avastamist" (mis on paks), Hermansi "Damoklese pimekambrit" (mis on sünge), Grunbergi "Gstaadi" (mis on rüve) või Zwagermani "Kuut tärni" (mis on komponeeritud).


  • Ja rasvane punkt ei jää tulemata, sest lõpuks selgubki, et oma mure väljarääkimiseks on mees pidanud siduma naise kinni ja tema suugi teipima. Miks ei tee ta nii nagu itaallased: ei istu kohvikus ega oota, kuni tema mure üle läheb? Aga sellepärast, et tema tahab rääkida, kuid naine tõrjub teda. Ta nõuab, et naine teda armastaks, teda vajaks. Ta küsib, kas tundlik olla on viga. Ta on pahane, kui naine pole koduukse eest lund ära rookinud. Armastuse ja iha mõisted on lootusetult sassis nagu ka soorollid.
  • Jõulisi naisi on olnud kogu inimkonna ajaloo vältel rohkem kui küll, ainult 20. sajand tegi sellest moeka probleemi.
    • Kerti Tergem, "Soomlase nutt ja hala", EPL, 06.02.2004 (arvustus teosele, mille autor ja pealkiri on EPLi veebi ümberkujunduste käigus kaotsi läinud)


  • Zwagerman on nauditava, puhuti liigsegi detailsusega üles tähendanud yuppie-ajastu hiilguse ja viletsuse kunstimaailmas. 1980-ndad olid kummaline periood, noored hollandi kunstnikud said ratsa rikkaks ja kohe tekkis probleem, mida selle rikkusega peale hakata. "Gimmicki!" tegelastel on vaid üks ideaal – elada nagu popstaarid, kel on jalaga segada pulbrit, plikasid ja pappi. Selline elustiil sai 1990-ndatel üsna iga-päevaseks, 1980-ndate staarid on aga tänaseks läbi põlenud.
  • Zwagerman mängib stiilidega ja vahetab žanre, et püsida värske ja samas leida see päris oma. Ta on parandamatu romantik, kelle iga teos kõlab kui bluus. Ta kasutab ohtralt tsitaate ja parafraase hollandi kirjandusest, mis on rosinaks lugejale, kes neid leida mõistab.
  • Gimmick on lavatermin ja tähendab trikki, millega (must)kunstnik tähelepanu tõmbab või ka vaatajat tüssab. Kas Zwagerman on samasuguse trikiga õnneks võtnud kriitikud ja lugejad?

Intervjuud ja esinemised

[muuda]
  • [Frankfurdi raamatumessist:] Frankfurdis paljastuvad kirjastajate tõelised kired. Rõõmu teeb, et Eestis leidub veel kirjastajaid, kelle jaoks on jätkuvalt oluline tõlkekirjanduse kvaliteet, mitte kvantiteet. Välisagente see pahatihti ei huvita ja nagu igas äris, on neilegi armas see, kes rohkem maksta suudab. Ihaldatavat autorit igal aastal ei esine, ka tänavu Nobeli preemiaga pärjatud hõimuvend Ungarist pani pigem õlgu kehitama.
  • Kõige silmatorkavam objekt oli ergavpunane Eesti stend ja Aasia kirjastajate enim ekspluateeritud fototaust – hiigelmõõtmeis kaader filmist "Karu süda". Eesti ja tema kirjandus jättis maha jõulise jalajälje.


  • Kui teosel pole sisulist perspektiivi, siis me seda ei kirjasta. Kui sel pole aga müügiperspektiivi, siis võib eeldada, et see on väga hea ehk valitud lugejaskonnale. Sellisel juhul muidugi kirjastame ja üldiselt ei jää ka autor tasustamata.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kerti_Tergem&oldid=113885"