Bluus ei olegi nii pika ajalooga muusikažanr, kui esmapilgul võib tunduda. Kuigi selle juured on tõepoolest iidvanades Aafrika muusikažanrides, algas selle kujunemine ja kondenseerumine alles Põhja-Ameerikas, pärast pea kolme sajandit orjanduslikku korda, ning sellele aitasid kaasa eespool kirjeldatud 19. sajandi vaba akulturatsiooni õhkkond ja kõik-sobib-tüüpi huumor, mida võis leida telgi-show'dest. Tegu oli läbinisti eluterve ja võitlusliku muusikaga. Bluusi kuulsus üdini "kurva" žanrina on tekkinud veidi hiljem, 20. sajandi teisel veerandil, kui sellest sai afroameeriklaste kodanikuõiguste liikumise taustamuusika ning kui vägivald ja surm liikusid mööda Lõunat enneolematus mastaabis. Selles positsioonis täitis kurblik bluus oma rolli. Aga näiteks bluusimuusikuid, kes oleksid oma elu ise lõpetanud, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Bluus oli ja on elujaatav, lootusrikas muusika, mis tegeleb probleemidega n-ö otse vaenlase nina all, on subversioon, vastuhakk ja platvorm, kus avaldada avaliku arvamusega vastuollu minevaid seisukohti.
Jah, peab tunnistama, et suur osa bluusimuusikuid olid ja on nüüdki meessoost. See peegeldub vääramatult vastu ka tänapäevastest bluusikäsitlustest, mille on peaasjalikult kirjutanud mehed ning kus naisi on mainitud kas väga põgusalt või ei ole neid peetud selle väärilisekski. Ometi võib ilma igasuguse kahtluseta kinnitada, et bluusi viisid massidesse just mustad naised, sest just nemad olid esimesed vinüülplaadistaarid, kelle muusikat hakati müüma tõeliselt suurel hulgal.
Bluus on nii köitev, sest pühitseb tervet inimloomust kogu selle vigases aupaistes. Bluus loob kunsti, mis on sügavalt ja püsivalt kaunis, kujutades maailma sellisena, nagu see on, mitte sellisena, nagu me tahaksime seda näha.
David Whiteis, "Violence in the Blues". Chicago Reader, 16.12.1993. Cit. via: Kaisa Maria Ling ""Sex, drugs and blues" Vikerkaar, aprill 2018
