Mitmekülgsed ja vastuolulised on meie esimesed muljed Tseilonist. Seal seisavad mungad, paljureisinud ja vastuvõtlikud meie aja probleemidele. Nad kuuluvad ordusse, mis vanade traditsioonide kohaselt peaks kutsuma üles tegevusetusele, kuid mis tegelikult just nõuab tegusid, olles seega revolutsiooniliste jõudude hulgas, mis tõid maale vabaduse. (lk 6)
Maal, kus on tähelepanelikud lehelugejad, on headel suhetel ajakirjandusega hindamatu väärtus. Ajakirjandus on võimsaim sidevahend ja selle kasutaja võib loota, et teda kuuldakse ka kõige kaugemates külades. Ajalehereporterid on ebahariliku puhtes eriti vastuvõtlikud. Nendele on seegi juba sensatsioon, et Tseilonile tuleb zoopargi direktor Saksa DV-st metsloomi vaatama, — ja ilma relvadeta, kaasas ainult kaamerad ja märkmikud ning saatjaks naine, kes on kord oma korteris šimpanse kasvatanud. (lk 11)
Ikka veel teeb päike liiga. Pealtvaatajate tribüünil lüüakse lahti vägevad päikesevarjud, mis annavad varju tervele perekonnale. Need mustad, vanavanaisade aegu meenutavad monstrumid on tseilonlaste truud saatjad, sest nad kaitsevad igasuguse ilma eest. Maal, kus iga päev esineb äikest tugevate vihmavalingutega, kasutatakse neid esmajoones muidugi kaitseks vihma eest, ja kui sabin vastu kaasaskantavat katust on lakanud, varjab ta omanikku päikese eest, mis kohe ereda ja kuumana pilvede vahelt kiirgama hakkab, nii et mõne minutiga on veeloigud kadunud. Kui sul on must vihmavari, on elu troopikas mõnusam. (lk 16)
Lasteaiast aspirantuurini on haridus tasuta. Sellega on seletatav kirjaoskamatute võrdlemisi madal protsent. Kui Indias on ühe lapse koolitamine võimalik ainult vanemate suurte ohvrite hinnaga ning seetõttu 80% elanikkonnast ei oska lugeda ega kirjutada, siis Tseilonil saab 80% elanikkonnast alghariduse. Saarel on ühtekokku umbes 7600 inglise, tamili ja singaleesi õppekeelega kooli, sealhulgas arvukalt vaimulikke koole. Uue kooliseaduse kehtestamiseni 1960. aastal said katoliiklikud koolid kõige kõrgemat riiklikku toetust, kuigi ristiusku tunnistab enam kui 10 miljonist tseilonlasest ainult 9%. Praegu toetab riik kõiki koole võrdselt, sõltumata õpilaste religioossest kuuluvusest. (lk 21-22)
Palmidest palistatud ranna võlu, troopilise taimestiku lopsakus ja puhkusemeeleolu lasevad meil liiga kergesti unustada, et siin nii noored kui vanad rasketes tingimustes ning primitiivsete vahenditega oma perekonnale ülalpidamist hangivad ja et see neil alati korda ei lähe. Ja väline kergus, millega nad töö kallale asuvad, ei lase meil nende vaeva alati märgata. Terved reisikirjanike generatsioonid on meid uskuma pannud, et Tseiloni "looduslapsed" on kadestamisväärselt vähenõudlikud. Oleks aga rumal arvata, et tseilonlane on oma õnne tipul, kui ta elab nõiduslikult kauni looduse keskel, pea kohal igavesti sinine taevas, kõhus aga ainult peotäis riisi. (lk 37-38)
[Kuningas Ašoka poja misjonist Sri Lankal:] Budism on algselt filosoofia ilma jumalata, ja sellisena võib ta ka vaimustust äratada, kuid maal, kus elanikud on aastatuhandeid jumalate ja deemonite ees põrmus põlvitanud, pole tal kauaks külgetõmbejõudu. Seda mõistab ka Mahinda. Ta läkitab isa juurde saatkonna, kes pöördub Tseilonile tagasi, kaasas tõeline Buddha rangluu, mille jumalad on säilitanud. Reliikviate kummardamine sai alguse pärast Valgustatu surma. Nüüd on ka Tseilonil Buddha õpetuse järgijail oma palveobjekt. Teine saatkond toob Indiast kaasa suure võrsiku sellest pühast viigipuust, mille all Siddhartha Šakjamuni valgustust sai, ja ühel täiskuuööl maikuus "Buddhaks" muutus. Koos saatkonnaga tulid Tseilonile ka buda usu nunnad, kes edukalt ordule liikmeid värbasid. Munkade ja nunnade arv suureneb lakkamatult, mõnedel aastatel on juurdekasv mitu tuhat. Budism on Lõvisaarel määramatuks ajaks kodupaiga leidnud. (lk 48-49)
Kuidas küll tegelikkus prospektides reklaamitu ikka ja jälle ümber lükkab, sest oma ilust hoolimata pole Tseilon "paradiis, kus maa viljad ta asukatele ilma igasuguse vaevata sülle langevad". Paradiisina näib ta ainult külalistele, keda kõikide ebamugavuste eest kaitseb paks rahatasku, mitte aga kalamehele või riisikasvatajale, töölisele kalliskivikaevandusest või teenoppijale järskudel mäenõlvadel. (lk 68)
Suure Hambantota küla keskel asuvas poes kustutame janu. Kahjuks osutub limonaad suurepäraste puuviljamaade maal vastikuks vedelikuks. Ei värvus ega aroom pole ehtsad ja suhkru asemel on kasutatud sahariini. 250 aastat: kestnud võõra võimu jooksul on Tseiloni industrialiseerimist teadlikult takistatud. Innu ja hoolega püüavad nüüd selle elanikud majanduslikku sõltumatust saavutada. On vaja vabrikuid ja masinaid. Puuduvad ka mahlapressid ja seadmed puuviljade konserveerimiseks. Seepärast on limonaaditootjad sunnitud importima kunstlikke aroome. Meie aga niisugusest joogist lugu ei pea. (lk 69)
Tseilonlased peavad väga lugu puhtusest. Igapäevane suplus on neile lausa vajadus. Ja et häbelikkus vastassoo vastu on neile juba maast-madalast sisse kasvatatud, siis käivad mehed ja naised suplemas eri aegadel. Ennelõuna on naiste päralt. Pesupesemisele järgneb ihupuhtuse eest hoolitsemine. Kui nad puhtakspestud ja loputatud sarid, kleidid ja rätikud liivale kuivama on laotanud, seebitavad nad käed ja õlad sisse, sukelduvad vee alla, pühivad vahu näolt maha ja sulistavad kätega vees nagu lapsed. Ainsa liigutusega vallandavad naised oma ilusad mustad juuksed ja valavad plekknõuga vett pähe. See pikk kähar, kuni õlgadeni ulatuv loomulik ehe kaunistab iga suplevat naist. Mõned tseilonlannad on nii vaesed, et neil on vaid üksainus sari. Nende õnneks pole saarel kunagi talve ja isegi halbu ilmu tuleb harva ette. Suplemisel ei võta nad sari seljast, ja juba veerand tunni pärast on see läbimärg, ümber saleda keha liibunud rõivas kuuma päikese käes ära kuivanud. (lk 83)
Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
