Tiina Raitviir

Tiina Raitviir (1963. aastani Tiina Muna; sündinud 10. juunil 1939 Tartus) on eesti majandusgeograaf ja sotsioloog.

Artiklid

• Õppejõud näevad majandusteaduskonna üliõpilastele loenguid pidades valdavalt tütarlapsi, kes saavad ju samasuguse hariduse kui noormehed, kuid firmade tippjuhtidena kohtab naisi harva.
• Analoogiat Äripäeva TOPidele, kus osa valdkondi osutub juhi suhtes enam-vähem feminiinseiks (koolitus, rõivatööstus, majutus), neutraalseiks (turism, kirjastamine, jaekaubandus) ja maskuliinseiks (transport, ehitus ja ehitusmaterjalitööstus), leiab ka riigi poliitikast, nii täitev- kui seadusandliku võimu valdkonnast. Valitsuses on naisministrid enamikul juhtudest täitnud sotsiaal-kultuurilist funktsiooni. Riigikogus on 2003. aastal kõige naisterohkemad sotsiaal- ja kultuurikomisjon. Või võtkem riigiametite peadirektorid, ainult n-ö pehmete, st sotsiaal-kultuuriliste funktsioonidega ametite peadirektorid on naised.
• Osa riigi funktsioone on meil kuulutatud feminiinseiks, need on sotsiaal-kultuurilised ja rahvastikuga seotud funktsioonid ja neid võivad naised juhtida, osa on suhteliselt neutraalsed, sh majandus ja infrastruktuur, nende etteotsa võib panna nii naise kui ka mehe (pannakse siiski mees), osa aga täiesti maskuliinsed, seotud peamise võimuga - rahaga, või siis sise- ja väliskaitsega, ja neid juhivad üldjuhul mehed.
• Võim majanduses on magus ja kallis, kallim veel kui poliitikas.
• Võrreldes TOP 500 ja naistegevjuhtide TOPide põhiomanike ringi, selgub, et naistegevjuhtidega firmades on ka omanike seas naisi palju sagedamini kui meesjuhtidega firmades.
• Sageli on peamine naisomanik ise firma tegevjuht. Ehk teisipidi: tahad saada firmajuhiks - pead ise omanikuna firma asutama! Meesomanikud eelistavad meesjuhti.
  • Tiina Raitviir, "Naised juhikohal haruldased", Äripäeva lisa Juhtimine, august 2003, lk 39

• Eesti seadusandliku ja täidesaatva võimu juurest on kõrvale jäänud suur hulk ühiskonnaliikmeid – naised. Olles rahvastikus ülekaalus (53,9%), käsitletakse naisi poliitika kujundamisel ja juhtimisel vähemusena.
• Naiste osatähtsus Eesti parlamendis on sealhulgas näitaja, mida on hea võrrelda ÜRO neljanda naiste maailmakongressi (4.-15. september 1995, Beijing) seisukohti aluseks võttes. Neis soovitati kaasata naisi otsuseid vastu võtvatesse kogudesse, sealhulgas parlamenti, vähemalt 30% ulatuses. Eesti Erakondade Naisteühenduste Ümarlaud seadis 1999. aastal enne parlamendivalimisi sama eesmärgi – tõsta naiste osatähtsus Eesti parlamendis 30%-le. Kahjuks ei õnnestunud see ei 1999. aasta ega ka 2003. aasta valimistel.
• Naiste saamisel parlamenti oli ja on parlamendi valimise seaduse kohaselt otsustava tähtsusega naiste asetus valimisnimekirjade eesotsas, s.t esimeses ja teises kümnes. Kogutud häälte arv osutub vähem tähtsaks.
• Viimaste valimiste kogemus veenab, et naisi kandideerib ja ka saab parlamenti rohkem vasakkallaklikest ja keskpaika hoidvatest parteidest, paremkallaklikud erakonnad on teadlikult või ebateadlikult soolise tasakaalustatuse suhtes ülimalt ükskõiksed.
• Tabeli 2 sisu võib üldistada järgmiselt: naiste kandideerimisefektiivsus parlamendivalimistel on meeste omast väiksem ja väheneb. Naistel on üha raskem parlamenti pääseda. Võimalik, et kasvava konkurentsi tõttu naiskandidaatide endi vahel, viimaste valimiste aegu ka üldise konkurentsi kasvu tõttu seoses nimekirjade pikkuse piiramisega.

Eelnevast tuleneb tõsiasi, et naiskandidaatide arvu ja osatähtsuse mehaaniline suurendamine ei aita kaasa naissoost parlamendiliikmete osakaalu järsule kasvule. Ainult kvantiteedile rõhumine ei päästa.

• Järeldus: naisi-staarpoliitikuid, neid tuntumaid ja suuremaid häältepüüdjaid on vähe. Staare saab vajaduse korral muidugi toota. Kui ka edaspidi kehtib seaduspärasus, et naine kogub keskmiselt vähem hääli kui mees, siis on ju selge, et mida rohkem naisi kandideerib, seda vähem saab partei hääli!
• Naised, kes koguvad meestega sama palju hääli, peavad olema sama head või paremad poliitikud kui mehed, kasutama laia tuntust ja nautima meedia soosingut. Eesti meedia kipub aga naisi välimuse, riietuse või eraelu põhjal arvustama ja naeruvääristama või kirjeldama kui meestega võrreldes passiivseid ja väheedukaid. Selline tendentslik käsitlus vähendab veelgi naispoliitikute võimalusi.
• Naised parlamendi, komisjonide ja fraktsioonide juhatuses on harv nähtus. Ühtki parlamendi naisesimeest Eesti Vabariigis enne Ene Ergmat (valiti 31.03.2003) polnud. Enne taasiseseisvumist oli Ülemnõukogu juhatuses aseesimeheks Marju Lauristin. 1992-1998 naisi parlamendi juhatusse ei valitud. Esimese naisena valiti sinna kahel korral Siiri Oviir – 1999. ja 2000. aastal Riigikogu teiseks aseesimeheks. 2001., 2002. ja 2003. aastal naisi parlamendi aseesimeesteks ei valitud.
• Üks tegureid, miks naiste osatähtsus parlamendi komisjonide ja fraktsioonide juhtkonnas oli ja on nii väike, on naiste väike arv ja osatähtsus parlamendis. Viimasega saab hõlpsasti õigustada naiste juhikohast ilmajätmist ettekäändel, et naisi lihtsalt ei jätku kõikjale. Alles siis, kui naiste arv ja osatähtsus parlamendis kasvab, saab hinnata parlamendi tõelist suhtumist naistesse kui parlamendi kesktaseme juhtidesse, samuti sellesse, kas neid peetakse või ei peeta meestega võrdväärseteks poliitikuteks.
• Kohalike omavalitsuste seniste valimiste tulemusena on omavalitsuste tippjuhtkonnad osutunud erakordselt patriarhaalseks: linnavolikogude esimeestest oli 2001. aasta kevadel naisi kõigest 14,3%, vallavolikogu esimeestest aga 15,2%.
• Tallinna linnavolikogu esimehi on olnud aastatel 1993-1999 kaheksa, esimene naine, Maret Maripuu Reformierakonnast, valiti ametisse 2001. aasta detsembris ja ta jätkas samal kohal ka pärast 2002. aasta oktoobris toimunud valimisi. Tartus juhtis 1989-1993 esimehena kohalikku linnavolikogu Aino-Eevi Lukas, pärast seda pole sel ametikohal ühtegi naist töötanud. Traditsioonidele toetudes ja loomulikus korras konkureerides valitakse volikogusid juhatama valdavalt mehed.
• Eestis pole olnud ühtki naispeaministrit. Selle eelduseks oleks tugeva naisparteijuhi esilekerkimine, mida aga pole juhtunud. Eesti pole selles suhtes erandlik riik – 2002. aasta alguses polnud Euroopas ainsatki naispeaministrit. 2000. aastal sai Soome oma esimese naispresidendi Tarja Haloneni, 2003. aastal aga oma ajaloos esimese naispeaministri Anneli Jäätteenmäki. Balti riikidest on Leedus valitsust juhtinud kaks naispeaministrit (Kazimiera Prunskiene 1990-1991 ja Irena Degutiene 1999).
• Eestis pole olnud ka naispresidenti, selle artikli autor on arvamusel, et niipea ei tule ka. Naised on presidendivalimistel kandideerinud (Lagle Parek, Siiri Oviir), kuid üsna edutult. Lätis tegutseb praegu väga autoriteetne naispresident (Vaira Vike-Freiberga, aastast 1999), kuigi tema valimine oli pigem juhus, tähendas rohkem teiste kandidaatide vastu kui selle naiskandidaadi poolt olemist.
• Eesti valitsused on olnud valdavalt lühiealised: 1990-2003 oli võimul kümme valitsust. Võimalus ministrina tegutseda on olnud seega suhteliselt paljudel. Sellest hoolimata oli valitsustes, kui Siim Kallase oma välja arvata, naisministreid vähe.
• Ka kohaliku juhina kujutletakse ja tunnustatakse Eestis harilikult meest. Linnapea ja vallavanema ametikohad on Eestis eriti maskuliinse staatusega.
• Nagu viitab naiste eriti väike osatähtsus, on täitevvõim nii riigi kui ka KOV-i tasandil Eestis enam väärtustatud kui seadusandlik võim.
• Naistele meestega võrdsete võimaluste andmises pole midagi mõistusvastast. Pole tarvis muud, kui et Eesti poliitika ja poliitikud oleks nõus järgima Eesti Vabariigi põhiseadust ja euroopalikus kultuuris üldtunnustatud inimõigusi.
  • Tiina Raitviir, "Eesti naised võimu juures 1992-2003", Riigikogu Toimetised, nr 7, 11. juuni 2003

• Osa teadlasi on seisukohal, et inimökoloogia tegeleb üksikindiviidide, sotsiaalökoloogia aga rahvastiku ökoloogiaga, kujutledes, et teaduse sisu tuleneb teda tähistava termini semantikast. Aeg oleks aktsepteerida, et kõik ühiskonnateadused tegelevad nii inimeste, väikeste ja suurte inimgruppide kui ka rahvastiku uurimisega. (lk 1390)
• Hoolimata edusammudest pole inimökoloogia N. Liidus veel kujunenud arvestatavaks teaduseks. Taime- ja loomaökoloogia on märksa tunnustatumad. Hundi või põdra ökoloogiast teatakse palju rohkem kui inimese omast. Põhjalikult uuritakse, kuidas veiseid sööta, et nende produktiivsus oleks kõrge; mida aga inimene peaks sööma ja kuidas elama, et olla terve ja rõõmus, on teisejärguline asi. (lk 1391)
• [I]nimesega seonduvat ei peetud nõukogude ühiskonnas üldse millekski uurimisväärseks, v. a muidugi inimene kui tööjõud. Tähelepanu oli koondunud rahvastikule (massidele), mitte aga inimesele, perekonnale, sotsiaal-territoriaalsele kooslusele. (lk 1391)
• [Ü]hiskond ei esita ikka veel nõudmist inimökoloogia järele või teeb seda väga ebalevalt. Isegi kui kurdetakse vastavasisulise teabe puudumise üle, ollakse ebameeldivalt üllatatud, kui seda tõepoolest pakutakse; on ju juhtidel väikese infohulgaga lihtsam opereerida ja ka südametunnistusel on kergem, kui ei tunne asjade olemust. (lk 1392)
• [I]nimese ja keskkonna suhteid peetakse vähetähtsaks, kuid ökoloogia põhinebki just nende suhete mõistmisel. Käsitletakse kas inimest või keskkonda, mitte aga mõlemaid võrdselt ja seostatult. Näiteks sotsioloogiast ja psühholoogiast tulnud uurijad pööravad tavaliselt suurt tähelepanu ainult inimese karakteristikutele, eriti sotsiaalseile, geograafiast tulnud aga ainult keskkonnale. (lk 1392)
• "Ametkondlikuks kasutamiseks" tähendab, et neid andmeid võib anda mahakirjutamiseks inimesele, kel on ette näidata kirjalik taotlus asutuselt, kus see inimene töötab. Uurija võib teaduslikus töös statistikakomiteest saadud andmetega opereerida (anda protsente, esitada hinnanguid suurem—väiksem jms), kuid ei tohi vastavaid arve oma tekstis kasutada, ammugi veel esitada tabelite kujul, kui oma tööd avalikus trükis ilmutada tahab. Selle üle, et trükitud teaduslikus kirjanduses ei esineks poolsalajasi (s. о "ametkondlikuks kasutamiseks") ja täiesti salajasi andmeid, valvab asutus, mida lühidalt nimetatakse ГЛАВЛИТ, sisuliselt tsensuur. Ka aastal 1989 töötab see asutus edasi. (lk 1392)
• Seda, et üks teadus võib üheaegselt olla nii loodus- kui ühiskonnateadus, on ikka veel raske tunnistada, ökoloogia aga on just selline teadus, lisaks veel teatud ulatuses tehnikateadus. (lk 1392-93)
• Eesti inimökoloogilise uurimuse objektideks on Eesti tervikuna, tema viis vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve ja Narva) ja kõik 15 administratiivset rajooni, seega kokku 21 objekti. Palju detailsemaks minna ei saakski — riiklik statistikasüsteem madalamate administratiiv-territoriaalsete üksuste (külanõukogud) kaupa andmeid ei kogu. Nii võime vaid kadestada naabreid Soomes, kus info antakse nii läänide (maakonnad) kui kundade (vallad) kaupa. Operatiivne ja detailne info Soome demograafilisest ja heaoluseisundist territoriaalses lõikes on meile paremini kättesaadav kui Eesti oma... (lk 1395)
• On nt olemas meditsiinistatistiline termin "muud haigused", mille peamine sisu on kasvajad. See on tõeliselt jabur süsteem, sest kasvajad on surmapõhjusena teisel kohal, aga meditsiiniline statistika püüab kasvajatesse haigestumist peita. (lk 1397)
• Lootusetus ehk distress on haaranud inimkontingendi, kelle kõige tunnuslikum joon on surm enesetapu tagajärjel. Kõik teised tegurid on sisuliselt väiksema tähtsusega, v. a kiriklikud matused, mis teiste näitajatega võrreldes on ka selle faktori esileküündiv joon. (lk 1398)
• Urbanisatsioon ja migratsioon on lahutamatud — urbanisatsioon toimub migratsiooni kaudu. Muulased on Eestis koondunud linnadesse (1979. a rahvaloenduse andmeil elas eestlasi linnas 54,7% ja maal 87,5%, kogu Eestis — 64,7%) ja praegu kasvab nende osatähtsus pidevalt. Nende jaoks jätkub urbanisatsioon oma tuntud kujul, linna koondumisena. Uut moodi, desurbanisatsioonina, s. t liikumisena kesklinnast eeslinna, linnast maale puudutab urbanisatsioon valdavalt eestlasi. Igast 500 Tallinna elama asuvast inimesest on ainult 40 eestlased. Niisiis muutub urbanisatsioon Eestis üha keerulisemaks ja migratsioon mitmetähenduslikumaks. Migratsioon ei lakka. Ta toob jätkuvalt kaasa hälbeid alkoholimürgituste ja tapmiste kujul, samuti vastavate faktoritega kaasnevaid haigusi, aga noorendab rahvast. Seal, kus migratsioon tähendab eelkõige väljarändu, on tema sisuks rahvastiku vananemine ja üldine sotsiaal-majanduslik hääbumine. (lk 1399)
• Faktorid F4 ja F5 peegeldavad, kuidas rahvas on suutnud urbanisatsiooni ja migratsiooniga kohaneda. Osal inimestest läheb hästi ja nad tunnevad end suhteliselt turvaliselt. Sellises olukorras peavad nad mõttekaks sünnitada lapsi, olla haritud ja elu tundub sedavõrd elatav, et ei haarata nööri järele. Teine osa inimesi tunneb end halvasti, ebaturvaliselt, elada näib mõttetu. Milleks siin veel haridus ja lapsed!? (lk 1399-1402)
• Eesti rahvas, eriti tema intelligents, tunneb muret eestlaste saatuse pärast. Kui mitte muu, siis rahvuse edasikestmise seisukohalt ei saa inimökoloogilised küsimused olla teisejärgulised. Elab ju Eestis 1,54 miljonit inimest, kellest 600 000 on muulased. On vaieldamatu tõsiasi, et eestlaste püsima jäämine oma põlisalal on 20. sajandi 80. aastail muutunud problemaatiliseks. Mis on aga eestlus muulusega võrreldes, pole kaugeltki selge. Meie poolt kasutatud info raames on korrelatsioonanalüüsi abil eestluse sisu võimalik avada. (lk 1402)
• EESTLUS TÄHENDAB:

1. Harva haigestumist (ajutist töövõimetust), sagedalt vajadust tuvastada sündinud lapsel isa, kõrget keskmist vanust, nii naiste kui meeste vähest abielulisust, harva lahutamist ja seda, et lapsi ristitakse harva (0,7O<=|r|<=1,00).

2. Linnaelanike madalat protsenti, suurt suremust, harva abiellumist; surma alkoholimürgituse tagajärjel esineb harva, lahutusi 100 abielu kohta pole palju, rahvaarvu kasv loomuliku iibe teel on aeglane (0,50<=|r|<=0,69).

3. Keskmisest madalamat haridustaset, väiksemat suremust tapmise tagajärjel, rahvaarvu suhteliselt aeglast kasvu, laulatusi (0,30<=|r|<=0,49).

4. Meeste madalamat haridustaset naistega võrreldes, meeste keskmisest suuremat osatähtsust rahvastikus, rohkem kiriklikke matuseid, väiksemat migratsiooni mahtu, suuremat sündide arvu, vähem enesetappe, rohkem vallaslapsi (0,20<=|r|<=0,29). Esimese ja teise grupi eestluse seaduspärasused on üsna tugevad, kolmandal — mitte nii väga tugevad, neljandal — esinevad tendentsidena. (lk 1403)

• Ajutise töövõimetuse tõendit (sinist lehte) ei võta mitte kõik töötajad ühteviisi, vaid peamiselt need, kes töötavad tööstuses, transpordis, ehitusel jm sellistes majandusharudes, kus töörütm on rangelt reglementeeritud. Nõnda on see linnas, tootmissfääri majandusharudes, seal aga domineerivad muulased. Eestlased eelistavad rakenduda põllumajanduses ja mittetootmissfääris. Seal on töörütm vabam ja haiguse korral ei pöördutagi alati arsti poole. Ja lõpuks — haigusjuhtude arv ajutise töövõimetuse lehtede alusel ei peagi kajastama ainult põdemise sagedust, vaid ka seda, et töökorralduse jäikuse tõttu ei saa töötaja endale hädavajalikke vabu päevi muidu, kui end haigeks kuulutades, ja seda; et kui inimene saab haigustoetust 100% palgast, on tal tõesti kasulikum olla haiguslehel kui tööl käia. (lk 1404)
• Eestlasi kindlasti häirib väide, et eestlus tähendab madalamat haridustaset. On ju eestlased pidanud end haritud rahvaks. Lohutuseks võib öelda, et haridustase maal on madalam kui vabariikliku alluvusega linnades, maal aga elavad vanemad inimesed, kelle madalam haridustase on igati loomulik. (lk 1404)
• Võib-olla vajab selgitamist ka eestluse seostamine isaduse tuvastamise ja vallaslastega. Meie arvates on vähemalt 2/3 ulatuses tegu eesti naiste suurema iseteadlikkuse ja vabaabielude laiema levikuga eestlaste seas. (lk 1404)
• Kõik me elame mingis linnas ja/või rajoonis ning tahaksime teada, kas meie piirkonna inimökoloogiline seisund on Eesti keskmise või naabritega võrreldes parem või halvem. Ajalehes kurdab iga paiga esindaja, et just tema kandis on asi kõige hullem. (lk 1405)
• Kõrge urbanisatsiooniga kaasnevad muulased, hälbiv käitumine ja ebakindlustunne, madalaga — rahvastiku demograafiline degradatsioon. Keskmine urbanisatsioonitase, seega kõige parem inimökoloogiline seisund, on Ida- ja Lääne-Eesti vahele jäävates Kesk-Eesti maarajoonides. (lk 1406)
• Keskmisest kõrgemate faktorväärtustega iseloomustatud territoriaalsete üksuste puudumine näitab, et Loode-Eesti erineb oma migratsiooniprotsesside poolest ülejäänud Eestist. Loode-Eesti enda migratsioonisituatsioon on keerukas. Kuigi Tallinn kasvab (kontsentratsioon toimub peamiselt välismigratsiooni arvel), domineerib siiski dekontsentratsiooniprotsess — rahvastiku valgumine Tallinnast teda ümbritsevasse laia suburbanisatsioonivööndisse ühelt poolt sellepärast, et Tallinn ei mahuta ära, teisalt aga tahtmisest elada väiksemais asulais kui pealinn. Sisuliselt väljendab dekontsentratsioon veelgi üldisemat protsessi — desurbanisatsiooni, mis muutus märgatavaks 80. aastate esimesel poolel ja mis nüüdseks ilmneb kõige tugevamini pealinnas ja tagamaal. (lk 1407)
• Migratsiooni kui rahvaarvu kasvu headeks külgedeks on rahvastiku noorenemine, sooline tasakaalustumine, suhteliselt kõrge iive, halvaks aga see, et ta tekitab kaitsmatuse tunnet, ähvardades inimesi mitte ainult tapmisega, mida antud töös mõõdetakse, vaid ka muude ohtudega. Kaitstusetunne on väga oluline heaolutegur, mida ei tasu alahinnata. Piirkonnad, mis migratsioonist on haaratud väljarännuga (meil eriti äärmine, Kagu-Eesti), kannatavad demograafilise degradatsiooni all ja ka sellist olukorda ei saa pidada heaks. Seepärast tuleb meie arvates pidada kõige paremaks inimökoloogiliseks seisundiks migratsiooni, millele vastavad keskmised faktorväärtused. Selline seisund on Ida-Eestis, saartel ja Edela-Eestis maal. (lk 1408)
• Halb on olukord Valga ja Võru rajoonis, kus faktorväärtused on kõige väiksemad. Seal on väike sündimus; palju sünnib vallaslapsi; rahvaarv kahaneb; mehi on vähe; mehed jäävad hariduse poolest naistest palju maha. Keskmisest sagedamini tuleb ette surma alkoholimürgituse ja tapmise tagajärjel. Siiski on rohkem juurdunud religioossed perekonnatraditsioonid. (lk 1408)
• Eriti hea meel on näha varem seiskunud arenguga Saaremaad ja Hiiumaad õitsele löömas, muide suurel määral keelepagulaste arvel. (lk 1409)
• F5 — lootus(etus). Distress on haaranud peamiselt põliseid maarajoone Lõuna-Eestis (Põlva, aga samamoodi ka Kingissepa rajooni), Tallinna surve all olevat Rapla rajooni ja venelaste linna Narvat; halvim on olukord Saaremaal. Nende territoriaalsete üksuste faktorväärtused on suurimad ja ülaltoodud F5 kirjeldus sobib just neile. Keskmisest kõrgemad faktorväärtused ja seega keskmisest halvem inimökoloogiline seisund on Pärnu, Valga ja Rakvere rajoonis. Seega hõlmab halb ja keskmisest halvem seisund peamiselt Lõuna-Eesti maarajoone (erandiks Viljandi rajoon, kus olukord on keskmisest parem). See on tasakaalustamata urbanisatsiooni ja migratsiooni tulemus, ehk põhjusi otsides — väära majandus- ja rahvuspoliitika resultaat. Lõuna-Eesti on periferiseeritud ala, mille kallal pealinn ja Kirde-Eesti on rakendanud oma jõudu või administratiivset üleolekut. Ühtede areng toimub alati teiste arvel. See ilmneb ka teistes faktorites, kuid eriti drastiliselt siin, F5 puhul. Narva on kiiresti kasvanud immigrantidelinn, F5 ilmnemine siin on seaduspärane. (lk 1409)
• Elujõuetusele F5 ühel poolusel vastab elujõud teisel. Klassi, kus faktorväärtused on kõige väiksemad, kuuluvad Kohtla-Järve rajoon (uskumatu lugu, arvestades sealset saastatust, fosforiidi- ja põlevkivikaevanduste rajamise hirmu, ähvardust põliseesti kultuurile jms), Tallinn ja Harju rajoon. Neis piirkondades peaks olukord olema väga hea. (lk 1409)
• Urbanisatsiooni ja migratsiooni väärastunud kulg ja territoriaalne ebaühtlus ning vastuolulisus on viinud Eesti inimökoloogilise seisundi ja sellega koos inimeste ja keskkonna kvaliteedi langusele ning ülemäärasele territoriaalsele ebaühtlusele.

Eestlaste urbanisatsioon ja migratsioon on olnud enamikus seotud Eestiga. Kuid ka tema väiksema osa sundmigratsioon Läände ja N. Liidu laiadele avarustele (ja tagasi, kes oli veel elus) ei saanud soodsalt mõjuda. Sõjast (ka migratsioon!) ei maksa rääkidagi. (lk 1414)

• Muulaste migratsioonist on väike osa seotud Eesti-sisese ümberpaiknemisega. Valdavas ulatuses on migratsiooniliseks tagamaaks N. Liidu Euroopa-osa, viimasel ajal seovad end Eestiga samal moel üha kaugemad paigad idas ja lõunas. Immigrantide kohanemiseks kulub vähemalt kolm inimpõlve, muidugi siis, kui nad tõesti paigal püsivad. Seni tuleb arvestada nii ülalkirjeldatud kui ka siin käsitlemata hälbiva käitumisega. Sellises inimökoloogilises seisundis olevaist muulastest pole loota kvalifitseeritud töö tegijaid. Nad on vallutanud Ida-Virumaa ning hõivavad praegu Tallinna ja Harju rajooni. Eestlased aina taanduvad, nüüd valmistuvad maha jätma pealinna (eestlaste protsent 1989. a rahvaloenduse täpsustamata andmeil on 47). (lk 1414)
• Ons eestlaste asualal lood paremad? Kahjuks mitte. Ent kui Kirde-Eesti halb inimökoloogiline olukord on üldteada fakt, pealinna ning tema ümbruse venestumine Lasnamäe ja sõjaväeasulate kaudu hakkab ka silma, siis Kagu-Eesti ja Rapla rajooni vaikne eestilik hääbumine pole üldse tähelepanu köitnud. Siit nõutakse piima ja liha ikka sama palju kui teistelt. (lk 1415)
• Kui Põhja-Eesti inimökoloogilise seisundi parandamiseks võetakse vastu migratsiooniseadus ja Kirde-Eesti jaoks tõenäoliselt ka arenguprogramm, siis Kagu-Eesti ja teiste põliseesti degradeeritud piirkondade probleemide lahendamine ei tule kergem. Muidugi võib ju loota (?) kultuuri- ja keelepagulaste jõudmist ka Eesti lõunapiirile... Kuid kas see on lahendus? (lk 1415)
  • Tiina Raitviir, "Eesti inimökoloogilisest seisundist", Akadeemia 7/1989, lk 1390-1415

• Erakonnanimekirjade esitamine justiitsministeeriumi registrikeskuse veebilehekülgedel on nagu kure toitmine taldrikult - nimekirjad on avaliku teabe seaduse kohaselt küll avaldatud, kuid suhu ei saa midagi.
• Avalikustamise seadust on küll formaalselt järgitud, kuid eiratakse selle mõtet. Lugu on sama kui Saaremaa viina etiketi muutmisega, kus riigisümbol sinimustvalge lipp on muudetud varda taha peitunud mustaks nutsakuks. Justkui oleks seadusega kooskõlla viimine, aga pole ometi. Mis lippu meie teiega Pika Hermanni tipus veel peale sinimustvalge peaks ette kujutama? Kas punast või mereröövlite oma?
• Nii vahva on rikkuda reegleid, tühjendada sisust seadusi, olla uhke eesti Rehepapp! Näete, avaliku teabe ega erakonnaseadusesse ei ole ju kirjutatud, et erakonnad peavad andmed elektrooniliselt esitama. Kes oskaks aga 21. sajandi algul ja uhkes e-riigis üldse ette näha, et erakonnanimekirju saadetakse Tallinna linnakohtule ainult paberkandjal.
• Omaette lugu on isikukoodide avaldamisega. Rahvaliit esitas oma nimekirjades ka isikukoodid ja registrikeskus avalikustas need, kuid erakonna nõudel on need nüüd asendatud sünniaegadega.

Andmekaitse inspektsiooni analüüsi ja arenguosakonna nõunik Tiina Ilus esitab oma asutuse suhtumise järgmiselt: "Isikukood ei ole tõepoolest delikaatne teave isikuandmete kaitse seaduse paragrahv 4 lõike 3 tähenduses, kuid päris mittedelikaatseks teabeks seda samuti pidada enam ei saa."

Seega isikukood on küll avalik, kuid töödelda mingi inimrühma andmeid isikukoodi põhjal ei tohi. Et isikukoodide töötlemist soolise ja vanuselise koosseisu analüüsimiseks ära hoida, võib keelata isikukoodide esitamise.

Kuidas siis erakonnaliikmete soolist ja vanuselist koosseisu teada saaks? Mujal maailmas on see tavaline info, mida ka Eesti teadlastelt küsitakse.

• Praegu pole aususe ja avatuse lipp küll kolme meetri kõrgusel uhkelt lehvimas, vaid lühikese toika otsas ja pooles vardas.
  • Tiina Raitviir, "Salajased parteinimekirjad", Postimees, 7. märts 2002

Intervjuud

• [Marju Lauristinist:] Tema mitteformaalne mõju poliitikuna on tänapäevani suhteliselt suur. Kahju, et Marjul juba oma päritolu tõttu polnud võimalust saada presidendiks ega peaministriks, ja ehk polnud ka aeg naise tõusmiseks riigi juhtpositsioonile veel küps.
• [Nimetades Eesti mõjukaima naisena Aino Järvesood:] Kui tema nõudis 1000 krooni riigi toetust lapse kohta, tundus see hullumeelse ettepanekuna. Nüüd on ka poliitikud ärkamas ja taipamas, et Eesti riigile ja rahvale on suurim oht rahvastiku kahanemine-vananemine, ja et lastel ei tohi lasta vaesuses üles kasvada.
  • Tiina Raitviir, intervjuu: Jaanus Piirsalu, "Mõjukad Eesti naised", EPL, 03.01.2005