Daphne Sheldrick

Daphne Marjorie Sheldrick (neiupõlvenimega Jenkins; 4. juuni 1934, Keenia – 12. aprill 2018, Nairobi, Keenia) oli Briti-Keenia zooloog, kirjanik ja looduskaitsja.

"Aafrika armastuslugu"

Daphne Sheldrick, "Aafrika armastuslugu", tlk Karin Suursalu, 2013.

Kaugelt oli raske Eleanori teistest eristada ja seni polnud mul seda vajagi olnud, sest olin kindel, et ta tunneb mu alati ära. Erinevalt Tsavo metsikutest elevantidest, kel polnud põhjust inimesi armastada ega usaldada, tahtis Eleanor alati mind tervitama tulla, kui ma teda hüüdsin — lihtsalt vanade aegade mälestuseks. Olen elevantide mälust palju teada saanud. Nad on emotsionaalselt meiega väga sarnased, vana sõbraga kohtumine tekitab nii meis kui neis heldimust. (lk 8)
Seda, mis juhtus, poleks ma küll osanud oodata.

Elevant taganes sammu, kõigutas oma hiiglapead, tõstis mu londiga üles ja paiskas nagu takutuusti eemale niisuguse jõuga, et prantsatasin kahekümne sammu kaugusele kividele. Sain kohe aru, et jalaluu oli kukkumisel purunenud, sest end vaevaga istuli ajades kuulsin ja tundsin luude raginat. Lahtisest reiehaavast voolas ohtralt verd. Üllataval kombel ei tundud ma valu — igatahes veel mitte.

Mu sõber karjatas. Elevant — nüüd teadsin kindlalt, et see polnud Eleanor - tormas minu poole, jäi mu vigastatud keha kohal ähvardavalt kõrguma ning ma valmistusin otsaks. Pigistasin silmad kinni ja palvetasin. Mul oli, mille eest tänulik olla, kuid ma poleks veel tahtnud sellest ilmast lahkuda. Olin paanikas, pea kihas mõtetest. Järsku tardus kõik, otsekui oleks maakera lakanud pöörlemast. Silmi avades nägin, kuidas elevant pistab võhad hellalt minu ja kivide vahele. Ta ei tahtnudki mind tappa, vaid hoopis püsti upitada, julgustada jalgu alla võtma. Nii käituvad nad poegadega, mõtlesin ma. (lk 9)

Elevant vaatas mind, kõrvad laiali, silmad lahked ja murelikud. Suured kõrvad hoidsid peast täisnurgi eemale. Ta uuris mind abituna maas lebamas, pikkadest teravatest võhkadest kõigest mõne tolli kaugusel. Siis sain aru, et ta kavatsenudki mind tappa - elevandid vaatavad hoolega jalgade ette ega trambi ohvritel otsas. Kui nad tahavad tappa, laskuvad nad põlvili ning löövad londi ja laubaga. (lk 9-10)
Sel hetkel mõistsin hämmastava selgusega, mis pole tänini tuhmunud, et kui jään ellu, pean tasuma võla looduse ja loomade ees, kes on mu elu rikastanud. Ehkki tundsin tulist valu, mis mind üleni haaras, ehkki mulle oli viga teinud üks mu armastatumaid loomi, mõistsin ma, et olen kohustatud edasi andma oma teadmised Aafrika metsloomadest ning jäädvustama Keenias elu.

Mõtlesin: kui jään ellu, siis kirjutan. Sellest saab mu pärand. Panen kirja kõik, mida olen sel nõiduslikul maal looduse hoidmise ja kaitsmise kohta õppinud. (lk 10)

Olin ellu jäänud tänu elevantide võimele üksteisele väga keerukaid sõnumeid edästada, koguni selliseid, mis lähevad nende instinktiga vastuollu. Saime teada, et Eleanor tundis Catherine'i, nagu me kallaletungijat hiljem nimetama hakkasime, ja oli talle mingil kombel teatanud, et ma olen sõber. (lk 10)
Siiski ei lähendanud rändrohutirtsud ainult halba. Sega silmis olid nad kulinaarne hõrgutis. Vaatasime õuduse ja põnevusega, kuidas ta neil pead-jalad otsast katkub, keresid sütel kuumas võis küpsetab ning siis silmanähtava mõnuga krõmpsutab. Mu hea sõber, mkamba hõimu aednik, kellel palusin ikka ja jälle näidata, kuidas ta oma viilitud esihambad välja tõmbab ning jälle tagasi paneb, käis kord peakv et maitseksin tirtse, ja tema meeleheaks ma seda vapralt ka tegin. Maitset ma ei mäleta, küll aga seda, ei Peter luuras mu järele ja ema ütles, et ma ei tohi enam kunagi putukaid süüa. (lk 36)
Seevastu vihma ajal kadusid isa laubalt kõik murekurrud. Ta seisis verandal, käed välja sirutatud, silmitses suurt rifiorgu, vaatas, kuidas esimesed vihmapiisad langesid ja mulda imbusid, hingas õhu lõhna. Mu vend ja õed palusid sellal rahet, kuigi see oleks isa saagid hävitanud. Meile tähendas rahe jäätist.

Meil polnud külmkappi, seega ei saanud me säilitada midagi, mis sulas. Nii kui langes esimesi raheterasid, kihutasime neid kokku kühveldama, ema aga tormas sahvrisse jäätisesegu valmistama. See pandi suletud anumasse koos raheterade ja soolaga, anum omakorda ämbrisse, mida pidime mööda verandat edasi-tagasi veeretama, kuni jäätis oli külmunud. Need, kes parajasti ämbrit ei veeretanud, kekslesid ootusärevalt suud vesistades. Rahet sadas ainult kord kolme aasta tagant, nii et me ei osanud unistadagi millestki paremast kui külmunud jäätis. Nii maitsvat jäätist pole ma enam kordagi elus saanud. (lk 36-37)

Isa kalleim vara oli tollal Ford T. Ta oli selle emale üllatuseks ostnud siis, kui Peter sündis, sest ei tahtnud neid sünnitusmajast härjavankriga koju tuua. Autot hakati hellitavalt Surematuks hüüdma. Taamal elas vana asunik nimega Worthingham, kes rakendas oma uue auto ette neli härga, sest bensiin oli kallis. Inimesed muhelesid, nähes teda tõsiselt roolimas autot, mida vedasid sammu käivad härjad. Surematuga sõideti vähemalt nagu kord ja kohus, mis sest, et vahel oli kütuseks petrooleum. (lk 38-39)
Ema sisendas meisse suurt loodusearmastust, alustades aialilledest. mille puhkemist ja õitsemist me aastast aastasse jälgisime. Maja välissein oli üleni kaetud Kitale ronitaimedega, mille sügavsinised lehterjad õied kaunistasid seinu aasta ringi, ja aias säras värvikirevate rooside, transvaali gerberate, daaliate ning luganartsisside rõõmus vikerkaar. Kolm peenart olid tervenisti magusa lõhnaga rooside, ema õnne ja uhkuse all. Teisel pool roositerrassi oli viljapuuaed, kuhu ema istutas Lõuna-Aafrikast kaasa roodud mandliseemned. Seal kasvas virsikupuid, tõrksaid viinapuid ja kõrgete viigikaktuste barrikaad, mille viljad meelitasid ligi hiirlinde, keda Peter pidi õhupüssiga peletama. (lk 39)
Iganädalasel retkel läbi lähedase metsa, et Gilgilisse vanaema ja vanaisa Webbile külla minna, avaldus ema armastus "elumaatriksi" vastu, nagu ta seda nimetas, kõige hingestatumalt ja innukamalt. Mets puudutas mu hingekeeli, taamalt kostev jõe muusika pakkus vaat et vaimset kogemust. Aupaklikult vaikides kahlasime üle välude, otsides pilguga nii palju loomi, kui nägime. (lk 39)
Alati sai aru, kui läheduses oli ahvikari, sest siis oli tunda vänget lehka, aga ahvide nägemiseks tuli olla vagusi. Kui üks end liigutas, said äkitselt kõik kohad ahvide sebimist ja häälitsusi täis ning meie jäime liikumatult kössitama nagu raidkujud. Kõige rohkem meeldis meile vaadata koolobusi, ilusaid must-valgeid ahve, kes lendasid vähimagi pingutusena läbi puude, karv puhevil, et hüppeid aerodünaamiliselt tasakaalustada. Nende tillukesed mustad käed sarnanesid meie omadega, ainult pöidlaid neil ei olnud. Ema ütles, et need olid evolutsiooni käigus kadunud, sest pöidlad olid takistuseks, jäid okste ja raagude vahele kinni ning aeglustasid edasiliikumist. Kõige põnevamad olid nende hääled, sest kui nad üksteist hüüdsid, kõlas see nagu mootorrataste käivitamine. (lk 39-40)
Olin kindel, et kärbseseentest ümbritsetud sammaldunud kivid ja tillukesed metslilled on sissekäik haldjamaale. Uskusin haldjaid vankumatult, lähenesin neile väga-väga aeglaselt ja väga-väga vaikselt. Selle, et ma kunagi ühtki haldjat ei näinud, ajasin ma Peteri ja Sheila süüks, sest mind kikivarvul nähes tegid nad nii palju lärmi, kui said. (lk 40)
Ema võrdles metsa hiiglase käsnaga, mis talletab vett ja laseb sel aasta läbi ühtlaselt madalamatesse piirkondadesse immitseda. Ta ütles: "Kui mets maha võtta, jääksid nõlvad paljaks ja kaljud turritaksid nagu skelett, millelt kogu liha on kadunud." Ema tunnetas selgesti, et metsal on ravitoime, ja õpetas meid lõdvestuma, meeli vallale päästma, et oskaksime hinnata tuhmrohelise videviku rahustavat tüünust. (lk 40)
Ema kannatlik ja kirglik metsaarmastus pani mind uskuma, et taimedel on kõik needsamas omadused, mis teistelgi elusolenditel, ehkki teistsugusel kujul, sest nad ju reageerivad välismaailmale, mitmekesistel viisidel ja vahetult. Kuigi me ei oska kõiki taimede vastuseid tõlgendada ega saa aru, mida nad üksteisele "ütlevad" või meile "hüüavad", näeme neid teraselt jälgides hämmastavaid nähtusi. Lihasööjad taimed haaravad kärbse eksimatu täpsusega, keerates end justament õigel ajal justament õigele poole; mõned parasiittaimed tunnevad ohvri nõrgimastki lõhnast ära ja reageerivad sellele, roomates kõiki takistusi trotsides vargsi õigesse suunda. Mõned taimed paistavad taipavat, missugused putukad tulevad ainult nektarijahile, ja sulevad varga lähenedes õie, avades selle alles siis, kui varrel on piisavalt kastet, et röövli plaane nurja ajada. Mõned keerukamad liigid on sipelgad kaitsjateks värvanud, kostitades neid nektariga tänutäheks kahjurputukate ja rohusööjate imetajate eemale peletamise eest. (lk 40-41)
Ema näitas meile orhideesid, mille õielehed jäljendavad nii täpselt ühe kärbseliigi emaseid, et isased üritavad nendega paarituda ja tolmeldavad seda tehes õisi. Öösiti õitsevad lilled olid puhast valget värvi, et ööliblikaid hõlpsamini ligi meelitada, eritades videvikus nende peibutamiseks tugevamat lõhna. Seevastu stapeelia eritab õrna parfüümi asemel jälki mädaneva liha lehka, et kärbserikastes paikades kärbseid ligi tõmmata. Vaadata ja õppida oli väga palju, hiljem uskusin, et oleksin võinud pühendada elu ka taimede uurimisele. (lk 41)
Askeldasin küülikute, kasside, tibude ja pardipoegadega nagu ikka. Ent mu elu muutus üleöö, kui minu hoolde usaldati orbunud võsapukipojake. Panin antiloobilapsele nimeks Bushy ja hakkasin teda esimesest hetkest kogu südamest armastama.

Bushy oli esimene loom, kes aitas mul metsiku loomariigi imedele pilku heita. Teda oli ilus vaadata, tal olid suured pehmed kõrvad ja kaunid niisked silmad, tema nahk oli sügavat kastanitooni, kurgu all olid valged laigud, seljal valged triibud ja tähnid. Võisin teda tundide viisi silitada ja hellitada. Aednikust sõber aitas mul talle varjualust teha, lõikas usinalt oksi ja torkas need kanaaediku nurka. See leidis sooja vastuvõttu, Bushy peitis end jalamaid ära ja ilmus iga nelja tunni tagant lagedale, et lutipudelist lahjendatud lehmapiima saada. Esiotsa olin ma pettunud, et ta end nii kauaks ära peitis, sest mina oleksin tahtnud temaga võimalikult palju mängida, seepärast püüdsin teda välja tirida, aga ema seletas, et kui Bushy ema oli veel elus, oli ta poja tema enda kaitseks ära peitnud ning nii pisike tunneb end ainult peidupaigas turvaliselt. (lk 43)

Ent metsloomad on metsloomad, nad on meist põlisemad ja targemad. Ellujäämiseks vajalikud teadmised on neil instinktiivsed — teadmine, mida süüa, mida karta, kes nad on ja kuidas omasuguste seas käituda, on neile sünniga kaasa antud, nii et nad tulevad sellesse ilma juba teatud määral programmeerituna. Kui looma kasvatab inimene, jäävad loomulikud instinktid muretu turvalise eluga suiku ning neid tuleb looduslikes tingimustes virgutada. (lk 43-44)
See ongi metsloomade kasvatamisel kõige raskem — taibata, millal on õige aeg kuuri uks öösel lahti teha, oma käe all kasvatatud lapsuke loodusohtudele vastu saata ning selleks julgust leida, teades, et tema tulevik on nüüd looduse kätes. Ent see on rehabilitatsiooni oluline osa. Ainult sel juhul loksub kõik paika ning koduloomast saab see, kelleks ta oli loodud — metsaasukas, kes seisab silmitsi looduse võimsaima tööriista loodusliku valikuga. (lk 44)
Metsiku loodusega kokku puutudes saab loom tähtsaid õppetunde: linnukeelsed ohuhoiatused, ahvide ja teiste loomade häirekisa, rohukõrtelt, sõnnikuhunnikutest ja tuulest hoovavate lõhnade salasõnumid ning mis kõige tähtsam — seisus ja positsioon omaenda liigikaaslaste seas. Niisuguseid asju ei saa õpetada inimesest kasuema, sest meie, inimesed, oleme loodusest liialt võõrdunud ja kaugenenud, me oleme kaotanud oskused, mis meil kunagi ammu olemas olid nagu ka ülejäänud loomariigil. Inimesest kasuvanem võib pakkuda vaid õigeid olusid ja turvalist tagalat, kust orbunud loom saab alustada uurimisretki ja kuhu võib ohu korral tagasi pöörduda, kuni leiab metsaasukate seas oma koha. Loomaorbu ei tohiks kasvatada võtta, kui ei olda kindlad, et ta suudab ka iseseisvudes täisväärtuslikku elu elada või ollakse liiga isekad, et ta õigel ajal vabaks lasta. (lk 44)
Bushy kadus samal päeval, kui vanavanemate sõbranna proua Hansen neil külas olles hinge heitis. Olin lohutu ja valasin kibedaid kaotusepisaraid. Kui ma kord hiljem mõistsin, et metsloom on meile ainult laenuks oma abitu pojapõlve ajaks, seni kui end ilmutab salapärane pärilik geneetiline mälu, mida me instinktiks hüüame, sain tagantjärele muidugi aru, et Bushy käitus igati loomulikult, kuid nelja-aastasena tundsin, nagu tahaks süda puruneda. Vanaema sõbranna proua Hanseni surm tegi mu ainult nõutuks. Päeva poole pandi meid Surematusse ning viidi vanaisa ja vanaema Webbi poole. Palusin, et vanaema Webb lubaks mind oma sõbrannat vaatama.

"Ta läks jumala juurde,” sosistas vanaema pisarsilmi.

"Ei läinud," vastasin. "Ma ju näen, et ta lamab voodis."

"Voodis on ainult tema ihu, hing on ära lennanud," ütles vanaema.

Vaatasin lakke, et näha, kas miski lendab, aga seal polnud midagi. Nutsin sellegipoolest, aga rohkem Bushy kui proua Hanseni pärast. Elu tundus talumatult kurb. (lk 45)

Pärast peaaegu pilvituid lapsepõlveaastaid tegi elu kannapöörde ja ma pidin õige kiiresti suureks elu saama. Kui puhkes Teine maailmasõda, tuli valitsusel toita Briti ja Keenia sõdureid, kes võitlesid Abessiinias (Etioopia) ning asusid positsioonidel Birmas, samuti Itaalia sõjavange, kes olid kinni võetud Abessiinias, ja Saksa vange, kes olid kinni võetud Lähis-Idas. Toidu saamiseks tuli tappa tuhandeid loomi ja minu isa sai ülesande lasta lõunapoolsel metsloomade kaitsealal Selengais gnuusid ja sebrasid. Kaitseala hõlmas üle kümne tuhande ruutmiili ulukirikkaid maid, ulatudes Naroki-lähedase Loita tasandiku idaservast üle Nairobi-taguste Athi tasandike kuni Kilimanjaro jalamil asuva Amboselini, kus algab praegune Lääne-Tsavo Rahvuspark. Vaheldusrikkal maastikul oli metsi, kõrgeid ja madalaid savannimetsi, savanne ning armutut okasvõsa. See kihas elust.

Isal tuli ülesanne tahes-tahtmata vastu võtta ja ta tegi seda raske südamega: osalt sellepärast, et ta pidi farmist poolteise kuu kaupa eemal viibima, osalt aga pealesunnitud tapatöö pärast. Sõja lõpuks oli ta maha lasknud tuhandeid gnuusid ja sebrasid ning ma tean, kuidas see teda muserdas, trööstiks ehk ainult see, et temast paremat poleks selle töö peale võtta olnudki. Mu isa oli hella hingega loodusesõber, armastas metsloomi kogu südamest ning seisis hea selle eest, et üleski haavatud loom ei peaks taluma pikka piinarikast surmaagooniat. Ta aitas sõduritel ja sõjavangidel hinge sees hoida, saates iga päev oma laagrile lähimast raudteejaamast Emalist Nairobisse üle saja kotitäie toitu. Kuna isa oli alguses pettunud, et teda kui farmerit ei kutsutud võitlema, liitus ta Keenia kaitseväega, aga emal ja isaemal Chartil oli salajas mõistagi hea meel, et teda rindele ei saadetud. (lk 52-53)

Ehkki olin väike, sain aru, et sõda tegi täiskasvanutele suurt muret. Uudiste ajaks oli isa nagu liimitud raadio külge, täiskasvanud ajasid ühtelugu süvenenult juttu, hääled tasased, ilme murelik. Ainult vanaisa Webb oli särtsu täis ning nühkis messingpandlad ja Esimeses maailmasõjas saadud medalid läikima. "Mina lähen sakslastega võitlema," teatas ta meile väga uhkelt. Muretsesin, kuidas vanaisa Webb oma haige jalaga Saksa sõduritest jagu saaks. "Sa saad ju ainult ühe jalaga lüüa," märkisin. Naljatilgast vanaisa Webb ei lasknud end heidutada, vaid näitas ühel jalal kekseldes ja rusikaid viibutades, mismoodi ta võitleks. Ühel meeltesegaduse hetkel ilmus ta võimude ette, khakirõivad seljas ja vanamoeline troopikakiiver peas, et vabatahtlikuna sõtta minna. Ta oli üpris solvunud, kui talle öeldi, et nii vanast mehest pole paraku enam kasu. (lk 53)
Aetuna lapselikust soovist, et kõik oleks nagu kord ja kohus, mäletan, kuidas sattusin kimbatusse kooli laulu sõnadest, mis kirjeldasid Nakuru järve "tüüne järvena all orus", ja väitsin, et järves peab ikka vett olema, muidu pole see mingi järv! Nimelt olime Gilgilist kooli sõites järve ääres peatudes näinud kuiva tolmunõgu, kust vihurid haarasid puuderjat söödasegust mulda ja puistasid seda kirbelt lõhnava talgina kogu linnale, sealhulgas koolile. Õnneks sai põud mõne aja pärast otsa ja vihmad tegidki tolmunõost tüüne ilusa järve. Vaatasin imestades, kuidas linnud tagasi tulid — meile öeldi, et neid oli üle neljasaja liigi ja end püsiasukate, kaunite roosade flamingode kõrval sisse seadsid. Flamingod andsid järvele ebamaist ilu, nad olid nagu baleriinid, painutasid graatsilisi kaelu vee kohale, et vetikaid sõeluda. (lk 54)
Pelikanid ja kalaparved, eriti pisikesed tilaapiad, olid samuti huvitavad. Võis näha, kuidas isased usinalt pisikesi sigimiskoopaid kaevasid, ikka liivatera liivatera haaval, sülitades need üle koopaserva välja ning pommitades rivaale nähtamatute veejugadega. Kui mõni emane koopa vastu huvi ilmutas, uhkeldas isane innukalt, külg ees, et valgus ilusatel värvidel paremini peegelduks. Paaritumine leidis aset koopa kohal, kuid niipea kui marjaterad olid heidetud ja viljastatud, haaras emane need suhu, kus need koorusid ja kasvasid, kuni said poole tolli pikkuseks ja olid võimelised ise enda eest seisma. Iga kord, kui vanemad või vanavanemad meid järve äärde piknikule viisid, jälgisin ma tundide viisi lummatuna kalade isevärki tavasid. (lk 54)
Direktor Whiddett oli kooli ülemvalitseja. Ta määras meile kõige alandavamaid karistusi, mis tänapäeval õnneks enam kõne allagi ei tuleks. Mäletan praegugi hirmu, mida tundsin, kui ta luusis klassis ringi nagu leopard, otsides õpilasi, kes olid iganädalases peastarvutamises saanud vähem kui viis palli kümnest. Kes jäi vahele, 1ükati nurka ja pidi deklameerima "Ma olen rumal", või visati sõna otseses mõttes nattipidi uksest välja. Kord pidime lauaklapi üles tõstma, pea sahtlisse pistma ja ootama, kuni direktor klapi meile vastu pead virutab. Mul tuli esihambast kild välja, aga ma lohutasin end, et viis, kuidas ta tüdrukuid tavaliselt kohtles, oli palju hullem: nimelt käperdas ta meie rindu ja pobises: "Kasvavad kenasti." Mis sundis mu vanemaid teda ühel aastal suvesafarile kutsuma, on mulle tänini mõistetamatuks jäänud. Küllap ei saanud me tollal aru, et niisugune käitumine on täiesti vastuvõtmatu, pealegi ei rääkinud me oma vänematega nii avameelselt, nagu tänapäeval räägitakse. (lk 55)
Lisaks soolvees leotatud ja päikese käes kuivatatud vinnutatud lihale oskas isa loomade iga vähegi kasutuskõlbliku osaga midagi peale hakata. Ta oli koos oma asendamatute abiliste, kahe itaallasest sõjavangiga püsti pannud vinnutatud liha "vabriku". Mehaanik Dario oskas veidi inglise keelt ja armastas teha spagette, mida ta, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, riputas pesunööridele kuivama. Ferrara ei osanud üldse inglise keelt, kuid oli osav nahaparkal. Käisin alatihti "vabrikus" külas, kuigi hiiglasuurtele puittahvlitele laotatud vägevad lihakamakad tegid mulle natuke hirmu. Nelikümmend wakamba hõimust pärit töölist, peas iseloomulikud sebranahast nööridega rohumütsid, leotasid lahti lõigatud liha tohututes soola-, pipra- ja äädikavee vaatides, ise taiest kõrist lauldes, ning hommikul riputasid öö läbi vaatides seisnud ribad suurele traatvõrgule kuivama. Isa ütles, et kasutada saab loomade kõiki kehaosi: gnuu- ja sebranahad pakiti eraldi, et saata need Ameerikasse, kus neist tehti masinarihmad; kondid jahvatati kondijahuks, millest sai loomasööta ja väetist, laka- ja saba karvadest tehti pintslite ja harjade harjased. (lk 56)
Pimeduse tulek tekitas meis õega kõhedust. Liha lõhn peibutas ligi kõiksuguseid kiskjaid, ka lõvisid. Nende möirged hoidsid meid ärkvel, aga kõige rohkem pelgasime kottpimedusest kostvat rütmilist raspeldamist, kui lõvid meie ulualuse külgi lakkusid. Neid meelitas maitsev present, millega varem oli soola veetud. Mõte, et lõvisid eraldab meist kõigest õhuke presenditükk, oli pehmelt öeldes painav, ning me Sheilaga nihkusime nii keskele, kui saime, tihti teineteist eest lükates, samas püüdes lõvisid mitte häirida. Laagri lähedal elutsevat leopardi ei kartnud me pooltki nii palju, hüäänide võigas kisa ja naer aga ei häirinud meid üldse, sest see kuulus Aafrika öö juurde. Lõpuks jäime sügavalt magama, ärkasime lindude laulukoori saatel ja nautisime kosutavat vaikust, kui päikesetõus oli kiskjad minema peletanud. (lk 57)
Igal hommikul enne päevatööde algust pidime läbi tegema puugitõrje. Puuke oli kõikjal, nad klammerdusid iga kehaosa külge, aga ehkki nad meid hullupööra ärritasid, olin siiski võlutud nende võrratust mitmekesisusest: triibulised jalad, täpilised jalad, punased jalad, kollased jalad, täpilised jalad roheliste triipudega ja nii edasi. Tollal polnud putukatõrjevahendeid ega päikesekaitsekreemi, ema määris meid kokku vaarema Aggetti vana hea kõigeks sobiva parafiini ja õli seguga. Tõtt-öelda ei aidanud see suurt midagi ning õhtuti pidime terve igaviku liikumatult seisma, kuni meid puukidest puhtaks nopiti. (lk 57-58)
Metsapäevad olid seiklusrohked. Ema juhtis kastita veoautot minu arvates väga hästi. Igal hommikul asusime teele koos isa ja wakambast püssikandja Mutetiga, kes oli kogenud jäljekütt. Isa ja Muteti hüppasid maha, et jahiloomi jalgsi jälitada, ema ja meie, lapsed, aga jäime autosse. Raisakotkad õppisid veokile järgnema, teades, et see viib söömingu juurde, ning tiirutasid liha otsides meie peade kohal. Kus isa parajasti ka polnud, tarvitses tal vaid üles vaadata ja raisakotkaste asukoha järgi oli kohe selge, kus oli auto. (lk 58)
Mulle meeldis väga, kui ninasarvikud meid vahel jälitasid, sest see pani vere soontes tormlema. Kui sattusime ninasarvikule ja see hakkas meid taga ajama, andis ema metsikult gaasi, me rappusime üle sipelgapesade ja seaurgude, nõelusime kääbuspõõsaste tihnikute vahelt läbi, vihane ninasarvik ähkides ja puhkides kannul. Võin vaid oletada, et küllap kloppis ema süda auto mootorist ägedaminigi. (lk 58)
Masai mehed ja naised käisid ühtelugu meie juukseid puudutamas, ise tõsises hämmingus, kuidas need tehtud olid ja millega me need nii kõvasti pea külge olime kinnitanud, aga me ei osanud nende keelt, et seda seletada! Kui panime üleskeeratavale grammofonile heliplaadi, läksid masaid eemale, kohutatuna rääkivast riistapuust, mis nende silmis oli sama hea kui nõidus. Minugi meelest oli see paras võlukunst, sest ka mina ei saanud aru, kuidas see töötas. Tundide viisi jõe ääres istudes õppisime meie, lapsed, masai noormeestega žestide ja miimika abil suhtlema. Näis, et lapsed meeldisid neile, sest nad tulid iga mõne päeva tagant laagrisse ning pakkusid vanematele ning meile piima ja vere kalebasse, millel oli tugev suitsulõhn juures. Veri ei meeldinud meile sugugi, aga me tänasime viisakalt ja andsime tihti vastu tühje pudeleid, mida masaid kõrgelt hindasid, sest neisse sai piima panna. (lk 59)
[Mara tasandikust:] Seda suurelt osalt veel uurimata maad oli põnev uurida. Sõitsime veoautoga üle lõputute tasandike aeglaselt, et vältida tuhnikuauke, iga uus tasandik oli kui ime, mis kihas loomadest: gnuudest ja sebradest, topidest ja kongonidest, granti ja thomsoni gasellidest, kelle pisikesed sabad käisid hoogsalt nagu klaasipuhastajad. Pühvli- ja elevandikarjad liikusid koos ninasarvikutega tihnikute vahet, mõnel poeg sabas. Igal tasandikul paistis olevat alaline lõvipraid, igal lugga'l oma leopard. Kõikjalt, kuhu sattusime, vupsas välja tüügassigu, kes jooksid meiega kaasa, saba püsti nagu lipuvarras, meie möödumisest häiritud hüäänid pagesid vihmaveelompidest, kus nad oma õhtusöögilauda hinnates olid lösutanud. (lk 61)
Mul oli hiljaaegu tekkinud huvi gnuude, kõige arenenumate sõraliste vastu, keda nimetatakse hellitavalt tasandike klounideks. Isa oli meile rääkinud Serengeti gnuudest ja sebradest, kes elasid nomaadielu ja rändasid toitu otsides aastas kolmesaja miili ringis. Nüüd sain neid lõpuks looduslikul asualal vaadelda. Nägin oma silmaga, kuidas nad elasid tihedasti lähestikku, kuid ei puutunud isegi puhates üksteise vastu; kuidas isased võitlesid pigem territooriumi kui indlevate emaste pärast ning kuidas isaste vahel puhkes tihti ägedaid, kuid lühiajalisi rituaalseid kähmlusi. (lk 61-62)
On tähelepanuväärne, et talitajaga metsas kõndides kaitsevad orvud neid ohu eest. Tsavo metsik loodus on relvitule inimesele vaenulik keskkond, kus elab hirmsaid inimsööjalõvisid, pahuraid vanu pühvlipulle ja agressiivseid elevante, kellel pole põhjust inimesi usaldada ega armastada, sest neid on aastakümneid kimbutatud ja salakütitud. Talitajad teavad, et orvud märkavad ohte ja kaitsevad neid, kogunedes nende ümber, kuni vanemad orvud ähvardajad minema peletavad. Kuigi elevandid on loomult rahumeelsed ja elavad kõigi teiste loomariigi esindajatega üksmeelselt kõrvuti, on nad maismaa kõige tugevamad imetajad ning kui nad julmuse ja tagakiusamisega välja vihastada, saavad neist hirmuäratavad vaenlased, eriti arvestades, et nad oskavad arutleda, plaane teha ja mõelda nagu inimesed. (lk 347-348)
Vanemad orvud õpetavad uustulnukaid leebelt ja kannäilikult, keelavad neil elektritarasid puudutada, saadavad neid metsas toiduretkedel, käivad keskpäeviti koos nendega mudavannis, tutvustavad neid tuttavatele sõbralikele metselevantide karjadele, keda igapäevastel uitamistel kohtavad. Vanematel endistest orbudest emastel on tavaks valida väike elevandipoeg "oma" lapseks. See on nõutud eesõigus, sest juhtelevandid lubavad vasikatel hommikuti juhtida elevandirodu tarandikust välja, päeval mudavanni ja õhtul tarandikku tagasi. (lk 348)
Kuigi elevantide kaasasündinud geneetilisse mällu on programmeeritud ellujäämiseks tähtsad oskused, tuleb seda mälu metsaeluga vähehaaval kohanedes teritada. Meie elevante ei saadeta kunagi pikemata metsikusse loodusesse, vaid harjutatakse sellega pikkam ööda. Võib kuluda kümmekond aastat, enne kui looduslikud instinktid teravnevad. (lk 348)
Fakt, et elevandid ei unusta kunagi, on ikka ja jälle tõestust saanud. Neljakümneaastane Eleanor juhtus pärast aastaid kestnud metsaelu just siis tarandikku tulema, kui taamalt lähenes mees, keda valvetalitajad ei tundnud. Eleanori lont kerkis, kõrvad läksid laiali, ta tormas kõigi ehmatuseks võõra poole, keeras londi tema ümber ja tervitas teda innuka elevandikallistusega. Tuli välja, et kui Eleanor oli viieaastane, oli see mees olnud tema talitaja ning ehkki viimasest kohtumisest oli möödunud kolmkümmend seitse aastat, tundis Eleanor ta otsekohe ära. (lk 348-349)
Elevandid on meie moodi ja mõnes mõttes paremadki. Neil, kes elevante armastavad, on seda praeguses elevandivaenulikus maailmas lohutav teada, kuid kuna mina tunnen elevante läbi ja lõhki, tean ma vähimagi kahtlusevarjuta, et ükski neist ei vahetaks metsaelu kõigist selle ohtudest hoolimata turvalise vangipõlve vastu. (lk 349)
Ehkki mul on veel palju õppida, tean ma üht: loomad on meist tõesti iidsemad, keerulisemad ja mitmeti targemad. Nad on täiuslikumad, sest püsivad looduse hirmuäratava sümmeetria piires täpselt nii, nagu loodus seda ette nägi. Neid tuleb hardalt austada, aga kõigist kõige rohkem ehk elevanti — maismaaimetajat, kes on emotsionaalselt inimesega kõige sarnasem. (lk 350)