Daphne Sheldrick

Daphne Marjorie Sheldrick (neiupõlvenimega Jenkins; 4. juuni 1934, Keenia – 12. aprill 2018, Nairobi, Keenia) oli Briti-Keenia zooloog, kirjanik ja looduskaitsja.

"Aafrika armastuslugu"

Daphne Sheldrick, "Aafrika armastuslugu", tlk Karin Suursalu, 2013.

• Kaugelt oli raske Eleanori teistest eristada ja seni polnud mul seda vajagi olnud, sest olin kindel, et ta tunneb mu alati ära. Erinevalt Tsavo metsikutest elevantidest, kel polnud põhjust inimesi armastada ega usaldada, tahtis Eleanor alati mind tervitama tulla, kui ma teda hüüdsin — lihtsalt vanade aegade mälestuseks. Olen elevantide mälust palju teada saanud. Nad on emotsionaalselt meiega väga sarnased, vana sõbraga kohtumine tekitab nii meis kui neis heldimust. (lk 8)
• Seda, mis juhtus, poleks ma küll osanud oodata.

Elevant taganes sammu, kõigutas oma hiiglapead, tõstis mu londiga üles ja paiskas nagu takutuusti eemale niisuguse jõuga, et prantsatasin kahekümne sammu kaugusele kividele. Sain kohe aru, et jalaluu oli kukkumisel purunenud, sest end vaevaga istuli ajades kuulsin ja tundsin luude raginat. Lahtisest reiehaavast voolas ohtralt verd. Üllataval kombel ei tundud ma valu — igatahes veel mitte.

Mu sõber karjatas. Elevant — nüüd teadsin kindlalt, et see polnud Eleanor - tormas minu poole, jäi mu vigastatud keha kohal ähvardavalt kõrguma ning ma valmistusin otsaks. Pigistasin silmad kinni ja palvetasin. Mul oli, mille eest tänulik olla, kuid ma poleks veel tahtnud sellest ilmast lahkuda. Olin paanikas, pea kihas mõtetest. Järsku tardus kõik, otsekui oleks maakera lakanud pöörlemast. Silmi avades nägin, kuidas elevant pistab võhad hellalt minu ja kivide vahele. Ta ei tahtnudki mind tappa, vaid hoopis püsti upitada, julgustada jalgu alla võtma. Nii käituvad nad poegadega, mõtlesin ma. (lk 9)

• Elevant vaatas mind, kõrvad laiali, silmad lahked ja murelikud. Suured kõrvad hoidsid peast täisnurgi eemale. Ta uuris mind abituna maas lebamas, pikkadest teravatest võhkadest kõigest mõne tolli kaugusel. Siis sain aru, et ta kavatsenudki mind tappa - elevandid vaatavad hoolega jalgade ette ega trambi ohvritel otsas. Kui nad tahavad tappa, laskuvad nad põlvili ning löövad londi ja laubaga. (lk 9-10)
• Sel hetkel mõistsin hämmastava selgusega, mis pole tänini tuhmunud, et kui jään ellu, pean tasuma võla looduse ja loomade ees, kes on mu elu rikastanud. Ehkki tundsin tulist valu, mis mind üleni haaras, ehkki mulle oli viga teinud üks mu armastatumaid loomi, mõistsin ma, et olen kohustatud edasi andma oma teadmised Aafrika metsloomadest ning jäädvustama Keenias elu.

Mõtlesin: kui jään ellu, siis kirjutan. Sellest saab mu pärand. Panen kirja kõik, mida olen sel nõiduslikul maal looduse hoidmise ja kaitsmise kohta õppinud. (lk 10)

• Olin ellu jäänud tänu elevantide võimele üksteisele väga keerukaid sõnumeid edästada, koguni selliseid, mis lähevad nende instinktiga vastuollu. Saime teada, et Eleanor tundis Catherine'i, nagu me kallaletungijat hiljem nimetama hakkasime, ja oli talle mingil kombel teatanud, et ma olen sõber. (lk 10)
• Ehkki mul on veel palju õppida, tean ma üht: loomad on meist tõesti iidsemad, keerulisemad ja mitmeti targemad. Nad on täiuslikumad, sest püsivad looduse hirmuäratava sümmeetria piires täpselt nii, nagu loodus seda ette nägi. Neid tuleb hardalt austada, aga kõigist kõige rohkem ehk elevanti — maismaaimetajat, kes on emotsionaalselt inimesega kõige sarnasem. (lk 350)