Nina Lykke

Nina Lykke (sündinud 17. juunil 1965 Trondheimis Norras) on norra kirjanik ja graafiline disainer.

Intervjuud ja remargid

Näen nalja ja koomikat peaaegu kõiges. Niisiis pole minu jaoks "mängul" (mida antud juhul tõlgiksin kui nalja/naeru) ja mängulisusel piire. Minu ainus vastuväide või tõke tekib siis, kui kõik loos või raamatus või mis on koomiline, sest sellisel juhul kaob nali ära. Põhitoon peab ikka olema tõsine ja naljast saagu omamoodi kõrvalprodukt. (lk 32)
- Nina Lykke, "Mängu piirid. 9.-14.mai. Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival", 2022

Kõik on tegelikult tõsiselt mõeldud. Mulle endale tundub, et kirjutan reaalsusest, üks ühele. Mul pole midagi selle vastu, kui mind kutsutakse satiirikuks. Aga mitte kunagi pole ma mõelnud, et nüüd kirjutan kellestki satiirilis-iroonilise kirjelduse. Kui keegi arvab, et ma liialdan, ütlen lihtsalt: vaata peeglisse, kuula iseenda mõtteid ja märka, kui hullud me kõik oleme!
[Ootamatust menust:] See on ületanud igasugused ootused. Toimunu on täiesti ebareaalne. Nüüd on raamatust saanud rahvusteatri lavastus, rootslased on ostnud filmiõigused ja raamat ilmub varsti USA-s. Kõik tundub täiesti absurdne.
Kirjutamine on raske niikuinii. Mõnikord tajun ootuste survet ja sooritusärevust, kuid ainult väikeseks silmapilguks. Kirjutades on mul varuks sada muud neuroosi, nii et ainest jätkub.
[Meditsiinihariduse puudumisest:] Ei, aga paljud on arvanud nii. Ja see rõõmustab mind väga, sest tegin väga põhjaliku ettevalmistustöö, rääkisin arstidega, panin kirja, paigutasin teksti ja küsisin neilt, kas tundub õige. Ka arstid rõõmustavad, nad tunnevad, et neid on veidi märgatud.
[Oslo aedlinnadest:] Need nn aedlinnad olid algul mõeldud lihtrahvale, töölisklassile, kuid nüüdseks on seal ruutmeetri hind astronoomiline. Sellest hoolimata on elanike enesekuvand endiselt selline, et nad on täiesti tavalised inimesed. Tegemist on "lobisemisklassiga". Nende läheduses neonatse ei leidu: see on humaanne ja heatahtlik keskkond, mis kogu oma heatahtlikkuses kipub muutuma iseenda paroodiaks.
Mulle pakub lõbu see, kui naabruskonda kolib paar homo ja kohalikud eeldavad rõõmsalt, et jah, nüüd on neil seal kohe oma Pride'i paraad – ja siis tuleb välja, et tegu on konservatiividega. On ju lõbus.
[Norrast:] Kannavad vanu teksaseid, kallistavad peaministrit, kõik on justkui väga rahvalik – aga ka siin on väga palju hierarhiaid, neid on lihtsalt raskem näha. Kus näiliselt ei ole reegleid, seal tuleb igal juhul ettevaatlikult samme seada. Tegelikult ei ole ju sellel sümboolsel sotsialismil ja võrdsuse põhimõttel midagi viga, kuid sellest tekib ikkagi keerulisi olukordi. Kõik peavad olema nii maalähedased ja pingevabad, aga tegelikult ei ole seda keegi.
Nalja saab lihtsalt sellepärast, et lahkan asju. Ma ei mõtle, et peab naljakas olema. Kui üritan teadlikult nalja teha, siis see ei toimi.
Olen naine ja näen asju lihtsasti naiste perspektiivist, ent tihti leian ka, et võin näha meeste perspektiivi. Praegu käsil oleva raamatu peategelane ongi mees. Näiteks on ilmunud uuring, millest nähtub, et mehed vanuses 35–60 tagavad Norras majanduse väärtusloomet, kuid ei saa ise sellest palju kasu, sest nad surevad nii varakult. Nad ei lähe haiguse korral arsti juurde, samal ajal kui naised on rohkem haiguslehel ja saavad heaoluriigist rohkem kasu. Mehe vaatevinklist kirjutades on need huvitavad asjad.
[Õpetlikkusest kirjanduses:] Ma ei ürita sinna poliitikat ja oma seisukohta pakendada. See oleks igav. Ent samas oleme vist juba valmis veidi õpetust vastu võtma. Kaua on kriitikutel olnud vaieldamatu tõde, et kuidagi moraalselt näpuga näidata ei tohi. Mina mõtlen: miks mitte? Niikuinii on raamatutes mingit sorti õpetlik mõte, seda on väga raske varjata. Ent täpselt mida see endast kujutab, muutub ilmselt päevast päeva.
- Nina Lykke, intervjuu: Øyvind Rangøy, "Norra menukirjanik Nina Lykke: norrakad kannavad vanu teksaseid, kallistavad peaministrit, kõik on justkui väga rahvalik, aga..."

"Surmahaigus"

Nina Lykke, "Surmahaigus", tlk Sigrid Tooming, 2021.

"Sarnane tõmbab sarnast," ütles ema, kel oli kombeks öelda, et koolis pole vaja käiagi, võib ainult kõnekäände tuupida. Sest kõik kõnekäänud on õiged, väitis ema, ja kui sa seda ei usu, siis ainult sellepärast, et sa ei ole veel küllalt kaua elanud. Tema kõnekäänud on see pisku, mida dementsus ei ole minema uhtnud, ja kui ta neid lausub, võivad need isegi olukorraga sobida, nagu leiduks seal sees ikka veel mingit mõttetegevust, mis istub kinni luustikus. Kui ma talle rääkisin, et olen siia kolinud ning Aksel ja mina läheme arvatavasti lahku, ütles ta kõigest: õnn ja õnnetus käivad käsikäes. (lk 68)
Tihti on see nagu udus ekslemine. Tihti on patsiendi subjektiivsete kaebuste ja minu objektiivsete leidude vahel käärid. Ja mida siis teha? Väljendada empaatiat ja mõistmist? Mille vastu? Kas konkreetsete kaebuste või neid võib-olla põhjustanud hingeseisundite vastu? Kas see on psüühiline, kas see on füüsiline, nagu oleksid need kaks ise suurust. Mul käib pea ringi, ütleb üks, ja siis algab äraarvamismäng ning kuni ma patsienti kuulan, koputan ja torgin, nagu oleksime veel kaks inimahvi, kes istuvad Aafrika künkal kolmkümmend tuhat aastat tagasi, unistan ma aparaadist, mis suudaks kõiki siseorganeid ühe hoobiga mõõta ja hinnata. Masinast, mis annaks hinnangu verele, süljele, uriinile, pisaratele, roojale, kõrvavaigule, näeks kõrva, silma, nina, kurgu, tupe, kuseteede, munandikoti, päraku sisse ja paneks seejärel miljonite epikriiside põhjal diagnoosi, mis võtaks muidu aastaid. (lk 89)
Selle asemel on keha nagu karjuv titt ja mitte keegi ei tea, mis tal viga on. Mähe on kuiv, laps on söönud, ema on käepärast, ja ometi titt karjub. Selline on ka keha, eriti kui me vanaks saame: ta karjub, ja me ei tea, miks. Meil on ilma igasuguse põhjuseta peavalu, lamame unetult voodis ja vähkreme küljelt küljele, peaaegu midagi ei söö, aga piha ümber koguneb rasvavolt, teeme trenni, aga nahk jalgadel ikkagi lotendab sündmatult, mõtleme häid mõtteid ja naeratame võõrastele, aga näeme ikkagi torssis välja. (lk 89-90)
Siis meenutan ma alati aega, kui olin residentuuris ja käisin haiglate erinevates osakondades külakorda. Hierarhia, positsioon, intriigid, meessoost ülemarstid, kes valisid soosikuks noori mehi, naisarstid, kel puudus traditsioon ja eeskuju, naisõdede kahetine suhtumine naisarstidesse, nende ebakindlus, mis meenutas migrantide ebakindlust, kui mõni nende seast võimule pääseb. Tavapärase ja igapäevase austuse asemel ümbritses naisarste, vähemalt toona, mingi hüsteeria, mistõttu ei piisanud tavaline olemisest, tuli olla eriline, sest teistel oli tarvidus sind pjedestaalile tõsta, ja kui sa ei väärinud pjedestaali, mida väärisid vähesed, soost hoolimata, tekkis niisama tugev tarvidus sind kuristikku tõugata. Seesama toimub niinimetatud vähemuste hulgas: kõigi silmad on nendel, valitseb sentimentaalne tarvidus neid välja sõeluda ja jumaldada, ja kui nad jumaldamiseks mõõtu välja ei anna, ongi see tunnistus ja seletus, miks neid rohkem tipus pole: näete, nad ei saa ju hakkama.

Mõnel eakamal naispatsiendil oli ainult üks küsimus, kui ma olin end tutvustanud ja edasist ravikäiku selgitanud, ning see küsimus oli alati sama:

"Millal arst tuleb?"

Ma naeratasin, et neil piinlik ei hakkaks, ja ütlesin:

"Mina olengi arst."

Nad ütlesid:

"Jajah, aga millal arst tuleb?" (lk 90-91)

Peale selle pääsen ma perearstina kolleegidega silmast silma suhtlemisest. Ma ei pea nendega isegi lõunal käima. Ma võin vabalt jääda kabinetti ja juua maasikamaitsega piima, mis on viimasel ajal mu põhitoidus, lisaks üks apelsin päevas ja peale selle mahlajook nimega Fruktfest, mis on täis kunstlikke magustajaid ja muid kemikaale. Sööge ehtsat ja värsket toitu, ütlen ma patsientidele. Selliseid asju on hea öelda. Laske lõdvaks ja olge rahul — nende sõnade ja lausete paistel saab end soojendada. Fantaasias järgin ma oma sõnu ja käske, aga tegelikkuses istun siin ning joon kunstpiima ja kunstmahla. Me talume rohkem, kui arvame. Minu patsientide hulgas on inimesi, kes katavad oma päevase kalorivajaduse, tarbides rasva, soola ja alkoholi erinevaid kombinatsioone. Selle põhjal ei peakski neil enam eluvaimu sees olema, aga vaat on. (lk 91)
Tihti on siin kabinetis raske säilitada usku arengusse, et sellest midagi tolku on, ja iseäranis lohututel päevadel tundun endale kui puhastustöötaja, kes suudab parimal juhul teha korda väikese nurgakese ja avastab järgmisel hommikul, et see on jälle ära lagastatud. (lk 93)
Grendas ei olnud keegi meile vastutasuks aastatepikkuste arstiteenuste eest kunagi midagi kinkinud. Akselil oli kombeks öelda, et meid peetakse just nagu oskuskäsitöölisteks, aga tavaliselt vastasin, et see ei ole tõsi, sest mitte keegi Grendas ei oleks söandanud paluda torumehel või elektrikul töötada tasuta. (lk 100)
Olen lugenud uuringuid, mis väidavad, et mehed teevad tänapäeval niisama palju majapidamistöid kui naised, aga kuna need uuringud põhinevad subjektiivsel aruandlusel, ei ole need minu silmis midagi väärt. Kui Aksel mõnikord harva oma algatusel süüa ostis, võttis see tema ajus nii palju ruumi, et ta hakkas arvama, et ongi säärane, kes käib poes ise, oma algatusel, kogu aeg, ja sellepärast oleks ta vastuseks küsimusele "Kui tihti te oma kodu tarbeks sisseoste teete?" teinud risti kasti "vähemalt üks kord nädalas", kuigi ta käis poes kahe nädala jooksul kõige rohkem ühe korra, nii nagu sama küsimus paneks minu, kes ma käin poes sellele mõtlemata, vastama niisamuti, niisiis üks kord nädalas, kuigi ma tegelikult käin poes vähemalt kolm-neli korda nädalas, sest toiduost on mu argipäevast nii lahutamatu, et suudaksin seda teha sõna otseses mõttes läbi une. Vahel tulin ärkvele, kui seisin köögi tööpinna ees, kotid täis toiduaineid, mille ostmist ma ei mäletanud. (lk 108)
Noh, kui keegi kirjutab, et ta sind armastab, siis tuleb ju vastata, mina ka, see on nagu siis, kui keegi soovib sulle häid jõule, siis ei sobi jätta vastamata, vaid soovid ka häid jõule. Või meeldivat nädalavahetust. (lk 113)
"Sina lõhnad ka täpselt nagu tookord," ütles ta. Siis tõstis ta mu juuksed üles ja suudles mind kuklasse.

"Mulle nagu meenub, et see meeldis sulle," lausus ta vaikselt.

"Jah," ütlesin ma ja kenutasin kaela, et ta pääseks paremini ligi. Sulgesin silmad ja neelatasin. Peanahk surises. Miks ma ei olnud kunagi Akselile öelnud, et mulle meeldib, kui mind kuklasse suudeldakse, et see ajab mu püstihulluks? Ja miks ta seda ise ei olnud avastanud? Miks pidin mina kõike tegema? Aga varsti ma enam Akseli peale ei mõelnud. Sellle asemel sirutasin kaela ja väänlesin mõnust nagu kass. (lk 118)

Kõigil järgnevatel aastatel ütlesin endale, et kuna Akselil on nii palju eeliseid, siis suudan elada ta puudustega. Kui ma Akseliga esimest korda seksisin, lebasin pärast ärkvel ja mõtlesin, et tuleb teha valik. Ei saa keegi kõiki oma tahtmisi, ütles ema alad. Nojah, Aksel ei olnud küll voodis nii hakkaja nagu Bjørn, ka muudes asjades mitte nii hakkaja. Aga pärast aastat — armukadedust ja stseene — Bjørniga, kus ma kunagi ei teadnud, mis mind ees ootab, kui läksime mõne mu sõbra poole peole — kas Bjørni tabab vihahoog, kas ta hakkab mu peale trepikojas karjuma, seda ei võinud kunagi teada —, pärast seda oli Akseli rahulik ja humoorikas ellusuhtumine nagu kojutulek. Akseliga sain ma käia igal pool. Akseli vend ja õde ei jõllitanud mind ega itsitanud isekeskis, kui ma rääkisin, nagu Bjorni vend ja õde, kui olime ta vanemate pool Kråkerøyl, ja eelpeol mind keegi ei pilanud. (lk 120-121)
Pidudel, kus käisin koos Akseliga, kes oli kasvanud üles Grefseni linnaosas ja käinud Oslo katedraalikoolis, pääsesin sundusest Oslot maha teha, nagu minult oodati Fredrikstadi/Kråkerøy kandi labrakatel, sest sealkandi rahval oli juurdunud seisukoht, et Oslo on viimane urgas. Nii juurdunud ja endastmõistetav oli see, et ka minult, kes ma olin Oslos üles kasvanud, oodati sellega päri olemist. Püüdsin ette kujutada, et ma ütlen, Fredrikstad või Kråkerøy on viimane urgas, ja sellele järgnevat reaktsiooni. Ja ometi leppisin ma selle tingimusega, et Oslo on viimane urgas ning Fredrikstad ja eriti Kråkerøy ainus koht, kus on võimalik elada. (lk 121)
Inimesed — ma ei väsi nende üle naermast. Kõige enam naeran enda üle. Naeran enda üle ja mõtlen: näe, ma naeran enda üle. Ma naeran sellepärast, et käitun naeruväärselt. Aga kes see oli, kes käitus naeruväärselt, ja kes see oli, kes naeris? Võisin naerda nii palju kui tahes, aga see osa, mis käitus naeruväärselt, oli alati tugevam ja harilikult jäi viimane sõna temale.

Äkki on olemas mingid olendid, kes meid jälgivad, mõtlesin tihti, kui olin vajunud eriti sügavale. Mingid hoopis teised olendid, kes on arengus meist niisama kaugel nagu meie planktonist. Äkki on neil õhus olevate tolmukübemete ja meres olevate veepiiskade kuju. Äkki keerlevad nad ringi ja naeravad meie üle, ise täiuslikus tasakaalus. (lk 130)

Varem või hiljem jõuab inimene punkti, kus vastuseid ei ole ja teed edasi ei vii. Ükskõik kui palju ma ei mõtleks, arutleks või end läbi ei näeks, jääb kõige varjatumasse soppi alati alles midagi, mida ma ei saa kätte ja mida seletamisega lahti ei haruta. (lk 131-132)
Vanasti võisime sööklas rääkida, mida sülg suhu tõi. Näiteks tegime ettepaneku, et maratoonarid tuleks stressimurdude tõttu maksustada, maal ja veel toimuvate mitmevõistluste osalustasu tuleks kümnekordistada, sellega olid kõik, välja arvatud perearstikeskuse kaks kõhna ja kortsulist maratoonarit, alati päri. Võisime panna ette, et kõik haiglaselt ülekaalulised taotleksid autoostuks eriluba. Tulime välja plaaniga kehtestada pikk vanglakaristus vaktsineerimisvastastele ja rängad trahvid kõiksugu sõltlastele. Aga tänapäeval tuleb ette vaadata. Kõiki meie vaimukusi võib videosse võtta, lindistada ja ühismeedias jagada näiteks toosama töötaja, kes istub taamal ja näpib mobiili, täpselt nagu enamik töötajaid kogu lõuna vältel, ja seepärast ei võimalda sööklas lobisemine enam auru välja lasta, sest ka seal peame end ohjes hoidma, nagu viibiksime ikka veel kabinetis koos patsientidega. Sööklas räägitakse nüüd ainult säärast juttu nagu ükskõik millises Norra töökohas. Puhkuseplaanid, päevauudised, klatš. Ühest kõrvast sisse, teisest välja. (lk 133-134)
Tüdruk hingeldab, suu lahti. Ta on juba paks nagu enamik lapsi tänapäeval. Paar aastat tagasi hakkasin märkama, et paljudel lastel, isegi kolme-nelja-aastastel, on juba rasvavoldid ja kõht ees ning mõnel kaheksa-üheksa-aastasel on säärased venitusarmid, mida ma vanasti nägin ainult rasedatel. Nüüd näen selliseid venitusarme igal pool ja kui ma hakkasin naljapärast arvet pidama, siis selgus, et umbes seitsekümmend protsenti lastest, kes ühel konkreetsel kuul minu juures käisid, olid suuremal või vähemal määral ülekaalulised. Kui ma mõistsin, et ei pane seda enam tähele, sest nii vähesed on normaalkaalus, hakkasin andma toitumisalast nõu. Rääkisin toidudistsipliinist ja sellest, kui tähtis on mitte premeerida söögiga, ja kogesin mitmel puhul, et vanemad katsid lapsel kõrvad kinni, sest nende meelest võis see põhjustada söömishäireid. Nii et lõpetasin selle jutu. Ma ei tahtnud ju patsiente kaotada. Meil oli veel pangalaen tagasi maksta. Mul oli kombeks käia kogu aeg netipangas laenusaldot vaatamas, tegin seda vahetpidamata, see oli nagu hobi. Aga nüüd on võlg likvideeritud ja lisaks ka ära kingitud ja ma pole isegi krediitkaardiga miinuses. Ainus, mille peale ma viimasel ajal olen kulutanud, on Litago šokolaadipiim, apelsinid ja mahlajook Fruktfest. (lk 142-143)
Sellele isale, kes hetkel mu ees istub, ütlen ma:

"Niipalju kui mina näen, ongi tal juba söömishäire. Kui teie tütar oleks koer, siis võiks seda, mida te teete, täie õigusega loomapiinamiseks nimetada. Ajal, mil lapse ainevahetus ja kehakeemia on alles kujunemisjärgus, lasete tal näost sisse ajada, mida ta tahab."

"Tahate öelda, et lapsed on nagu koerad?"

"Jah, tahan küll. Või nagu kutsikad. Kui lasete neil teha, nagu nad tahavad, siis söövad nad end surnuks või jooksevad auto alla."

Isa tõuseb ja tõstab lapse üles. "Ei, nüüd mulle aitab. Te olete hull!"

Ukse juurest ütleb ta:

"Ma kaeban teie peale. Ma helistan tarbijakaitsesse, televisiooni, kirjutan sellest Facebookis, Twitteris, Instagramis, ma kirjutan teist igale poole."

Ma noogutan.

"Kirjutage."

"Mina ei ole koeeeeer," ulub tütar, kui uks kinni paugatab. (lk 144)

Kuna meile meeldib mõte, et ka kõige keerukamal mõistatusel on vastus ja kõige lahendamatumal probleemil lahendus, siis tekib kiusatus kõik nähtused arusaadavasse konteksti sundida, nii et meil tekib lootus, et kui vaid need igatsused ja vajakajäämised täidetaks ja rahuldataks, siis kaoksid ka tervisehädad.

Aga ehkki endistviisi on palju sellist, mis ei allu selgitustele ega ühelegi lahendusele, kehtib siiski üldlevinud arvamus, et kõik see halb, mida teeme, ja kõik see hea, mille tegemata jätame, on tingitud vajakajäämistest ja korrapäratustest enne ja praegu, lakkamatus liikumises seisundi poole, mida arvame kusagil olemas olevat. Lõplik vastus, lõplik võti, ja oh, kui oleks nii, ja oh, kui oleks naa. Säärane usk asub köie kaugemas otsas, mis on kinni konksu küljes, mis on omakorda kinnitatud nina külge kõigil inimestel, kes on elanud ja veel elavad.

Aga mis siis, kui see ei allugi korrale. Mis siis, kui on nii, et põrkad teatud punktis kõigest hoolimata peaga vastu seina ja pole vastust ega selle taga mõtet. (lk 147)

Iga mööduva päevaga kahtlen ma üha enam, kas meil on ikka kaasasündinud ihk harmoonia ja heaolu järele, kas jahime eelkõige õnne, rõõmu ja naudingut. Mul on kahtlus, et ajame taga midagi hoopis muud, ja see muu ei pruugi isegi kuigi meeldiv olla. See võib teha meile isegi rohkem valu kui rõõmu. Ja miks mitte, oleme kohastunud eluga küttima loomi, kes on toiduahelas meist allpool, ja põgenema nende eest, kes on ülalpool, ja vahest on meile sisse kodeeritud vajadus hõõrdumise, vastuolude, takistuste järele. Selleks et millestki puudust tunda, millegi järele igatseda, midagi ihaldada. Võtta midagi hammaste vahele ja seejärel täiest jõust vajutada. (lk 148)
Rahutus ja neuroosid ei ole erand ega haigus, vaid põhiseisund, sest kui meil oleks loomulik, kaasasündinud võime siin ja praegu harmooniliselt elada, siis oleks meie esiisad nahka pistetud ja surnud välja ammu enne seda, kui nad neljakäpakil merest väljusid. Oleme siin sellepärast, et pärineme lõputust reast rahututest neurootikutest, kes ei andnud alla, vaid avastasid lõpuks katse-eksituse meetodil, ängi ja üleval istutud öödega, kuidas lapsed ellu jääksid ja kuidas end metsloomade eest kaitsta. Me ei ole siin selleks, et lõbutseda, ja nood, kes seda ei taibanud, vaid istusid ja lalisesid ega märganud ohte ega valmistunud önnetusteks ja rünnakuteks, said surma enne, kui jõudsid lõpuni naerda, ega jõudnud mõistagi järglasi saada. Me oleme siin sellepärast, et meie esiisadel õnnestus saada järglasi, enne kui nad tapeti või surid nälga, ja see õnnestus neil sellepärast, et nad olid osavamad rohus varitsevat röövlooma avastama kui sessamas rohus õilmitsevatest kaunitest lilledest rõõmu tundma. Säärastest neurootikutest me pärinemegi, just neid võime tänada oma eksistentsi eest. (lk 149)
Siis tuleb tuletada endale meelde, et neile moodustan ma sama halli fooni nagu nemad minule. Neile paistan ma niisama normaalne ja läbilõikeline nagu nemad minule — keskealine silmatorkamatu välimusega naine. Säärane, kes maksab makse, hõivab trammis koha, seisab järjekorras nende ees, kaob rahva hulka. Säärane, kes käib ringi, hinges samasugune kuristik nagu neil, kuigi nad arvavad, et teistel seda ei ole. (lk 155)
Aga mida muud säärane sahmerdamine kaasa toob kui veelgi enam sahmerdamist, ja kuhu see kõik viib. Niiviisi võib mõtteid mõlgutada inimene, kel pole enam kuhugi minna. Käime ringi ja teeme näo, nagu oleksime surematud ja haavamatud, aga naha all voolab veri ja iga hetk on võimalus katastroofiks. Iga minut ja sekund võib kõik käriseda, keegi saa end turvaliselt tunda niinimetatud argipäevas, mis on meie arvates kivisse raiutud, aga tegelikult kirjutatud liivale, ja kohe saabub hiidlaine. Eemalt vaadates tundub laine nii hädine ja ohutu. Alles siis, kui see sinu kohale kerkib, taipad, kui üüratu see on, aga siis on juba hilja. (lk 155-156)
Teatud tingimustes võib kaos siiski valla pääseda ja ringi tuuseldada ning minu kogemus ütleb, et kui see on juba juhtunud, siis pole teha eriti muud kui oodata, kuni ta on lõpuni tuuseldanud. Seisin ju ise seal ja nägin, kuidas meie väike tsivilisatsioon kokku varises, kuni püsti jäi ainult korsten. (lk 157)
Inspiratsioon, vägi ja võimekus valgus keelatust ja salajasest seaduslikku argipäeva. Niisama nagu alkohol oli olnud uks teispoolsusse, kust sisse astuda ja nipsti mujal olla, oli ka Bjørn uks teispoolsusse, kust sisse astuda, ja hoobilt lõi kõik, ka Aksel, sätendama, kiiskama ja kilgendama. Bjørn tegi minust ideaalse abikaasa. Bjørn tegi minust naise, kes vilistab pisiasjadele, naeratab, kui Aksel õhtul hilja higise ja punetavana uksest sisse vajub, peas põlev laubalamp, mis heidab majas ringiratast vilkuvat valgust, kui ta kisub endal higised riided seljast ja märkab alles duši alla suundudes laubalambi kustutada. (lk 157)
Akseli pere tülid on pannud mu tihti mõtlema, et tavalist ja normaalset perekonda, mida ma vahel lapsena igatsesin, ei leidu tegelikult kusagil. Kõik perekonnad, kellega olen kokku puutunud, sõprade pered, patsientide pered, kolleegide pered, on rohkemal või vähemal määral täis ammuseid nägelusi, arusaamatusi, tülisid, suhete katkestamisi ja klaarimisi. Tuleb neid ainult osata märgata. (lk 169)
Augustis tegime jälle paar jõuetut katset lahku minna, aga seda rohkem moepärast, ja septembri algul lasksin talle võtme viilida, sest ükskord, kui ma hiljaks jäin, pidi ta vihma käest 7-Elevenisse varju minema. Sellega oli asi ühe) pool. Mul oli armuke, meil oli armupesa ja temal oli oma võti. Salaelu kasvas laiusse ja kõrgusse, sai ajapikku oma valuuta, oma lipu ja oma keele. (lk 174)
Ma ei usu kummitusi, ingleid, homöopaatiat ega surnutega suhtlemist. Aga ma usun intuitsiooni ja eelaimust. Alateadvus sõelub meid ümbritsevast lakkamatust lärmist välja meelepärase ja näitab meile, mida me juba hinges teame, aga ei suuda tunnistada. Näiliselt mõttetud infokillud võivad koguneda aju väikestesse kurdudesse ja õnaratesse ning jääda sinna marineerima. Mingi repliik filmist, lause kohviku kõrvallauast, miski, mis netis mööda triivib, patsient, kes lausub midagi uksest väljudes. Irruli laused ja pildid takerduvad mulle külge ja neil pole muud seost kui tõik, et ma ei saa neid peast välja. (lk 191)
Vanad kered ägisevad, kui kirg neist raginal läbi murrab. Mullu ühel hilistalvisel unetul ööl, kõigest paar kuud enne Bjørni, saabus see lause lehverdades ja haaras must kinni. Tookord vaatasin ma päris palju filme ja seriaale eakate inimeste truudusetusest ja armulugudest, ju ma sealt selle lause üles korjasin. Vanad kered ägisevad, kui kirg neist raginal läbi murrab. Lause jäi pähe kummitama.

Mäletan, kuidas ma mõtlesin: ise vanad kõbid, ja niiviisi sahmida! Häbi võiks teil olla! Iha on ka siis piinlik, kui see tärkab kahe noore trimmis keha vahel, aga kui see paneb elatanud ihu võdisema ja lotendama, siis on parem pilk kõrvale keerata. Ja ometi vaatasin ma lõpuks alati säärase teemaga filme ja seriaale, kui õhtuti diivanil lesisin ja valget veini timmisin. (lk 191-192)

"Ei maksa alahinnata vanemate abielumeeste veetlust kolmekümnendates aastates lasteta naiste silmis. Kättesaamatus suurendab isu. Need mehed ripuvad nagu üleküpsed puuviljad, heida neile pisut pinevam pilk, ja juba nad potsatavad alla." (lk 194)
Ajahäda, mõtlen ma, tõmmates riste üsna huupi. Probleem on ahnuses. Te topite ennast kõriauguni täis ega saa ikka küllalt. Suur tükk ajab suu lõhki. Majad, maamajad, purjekad, au pair'id, ma näen viimasel ajal nii palju erinevat ahnust, üha suurenevat ahnust toidu, uimastite, ajaviite, alkoholi, puhkuste, ostlemise ja meelelahutuse järele, ning me ajame seda sisse ega saa ikka küllalt, sest oleme ühtaegu liiga primitiivsed ja liiga edumeelsed, et tulla toime keskkonnaga, mille oleme ise loonud. Ja see saab kõikjal, kõigis valdkondades hoogu juurde. Nõuate kalleid uuringuid või ebavajalikke haiguslehti või siis nagu nüüd, vereproove. Et teil ka häbi ei ole. Müüge maamajad ja purjekas maha ning andke raha vaestele. Laske teenijad lahti, töötage vähem, teenige vähem, saage oma kolossaalne ahnus kontrolli alla. Selle asemel tulete siia ja tahate veel ja veel. (lk 196)
Võtame või jõulupuu. Iga aasta sama nali. Kui jõuludeni oli jäänud nädal aega, küsisin Akselilt, millal talle sobib jõulupuu osta, sest ta väitis alad, et võib ise osta, ja ta hakkas mämmutama, ütles, et ei tea, aga mõtleb selle üle, ent ei teinud seda, ja mõne päeva pärast küsisin uuesti, millal talle sobiks puu ära tuua, mille peale ta küsis, kas me tõesti vajame jõulupuud, kui tüdrukud on suured. Pidasime sellist arutelu alati jõulude ajal, ka siis, kui tüdrukud olid väikesed — aga tookord kasutas ta looduskaitseargumenti, et pole kuigi loodusesõbralik osta puu, tuua tuppa ja visata paari nädala pärast välja — ja nagu tavaliselt, vastasin ma, et minu arvates on meil jõulupuud vaja, tüdrukud võivad küll suured olla, aga eelmisel aastal puhkes noorem nutma, kui unustasime telekast vaadata "Kolme pähklit Tuhkatriinule", nii et jõulud hõlmavad midagi märksa suuremat, on suuremad kui nende osade summa, ütlesin ma, ning näib, nagu viiksid need pühad meid rööpast välja täpselt nagu mullu ja tunamullu. (lk 201)
Plahvatus tõstis pinnale kõik, mis seni oli sügaval põhjas paksu mudakihi all peidus olnud. Aksel rääkis, et oli ka kellestki huvitatud olnud, aga ei astunud piirist üle. Ta oli olnud huvitatud võrdlemisi paljudest, kolleegidest, sõpradest, naabritest ja patsientidest. Eriti ühele kolleegile oli ta palju mõelnud. Ka minuga seksides oli ta mõelnud sellest naisest. Kui ta juba otsa lahti tegi, siis ei saanud ta enam pidama, ja ma mõtlesin, kui imelik, et olime elanud külg külje kõrval, kõik see põhjas mulksumas, ning olime kogu selle aja naernud ja söönud, maganud ja duši all käinud, nalja visanud ja vestelnud sügavalt ja südamest, mida ei oleks inimese puhul, kes nii palju varjab, võimalikukski pidanud, ja ometi olid meil olnud need vestlused, huumor, teineteisemõistmine, lausa uskumatu, ja kui see oli võimalik, siis mis muud asjad veel võimalikud olid? (lk 214)
Tookord, kolm nädalat tagasi, olin ikka veel kindlalt otsustanud abielu päästa. Just nagu eksisteeriks abielu omaenda isikus, omaenda eluga nagu allaaetud siil, kes lebas meie vahel. (lk 214)

Välislingid