Anna Tiido

Anna Tiido (neiupõlvenimega Anna Uibo; sündinud 22. juunil 1975 Pärnus) on Eesti politoloog ja diplomaat. Ka tema abikaasa Harri on harrastanud vahetevahel ajakirjandust ja diplomaatiat.

"Minu Poola"

Anna Tiido, "Minu Poola: Lipuauto tagaistmel", 2021.

Mäletan hästi, kuidas esimesel koroonakevadel istusin oma kodukabinetis Helsingis ja vaatasin aknast päikest - välja me pääsesime, aga seltskondlik elu oli surnud. Sel kummalisel kevadel tuleb meelde meie neli aastat Poolas - kuulan ja loen uudistest, et koroonapaanikas pani Poola piirid kinni ning mitmed eestlaste autod ei saa üle piiri Saksamaalt minema. Olukord on niivõrd drastiline, et Tallink saadab peagi oma laeva Saksamaale, et eestlased saaksid koju. Oma aastate jooksul Poolas tundus ometi, et meie rahvad saavad teineteisest aru, meil on sarnasusi ajaloos, kliimas ja kultuuris, meie identiteedid sobituvad. Kui aga häda käes, on näha, kas sõprus on ehtne - mitmed poola sõbrad kirjutavad sõnumitesse, et neil on piinlik Poola valitsuse tegevuse pärast koroona ajal ja et tegu on just poliitikute, mitte kogu rahva otsusega. Nüüdseks olen kolinud ammu Tallinna ning kohanenud Eesti eluga, kuid Poola tuleb ikka ja jälle meelde. (lk 10, raamatu algus)
Ma olen pärit Pärnust, venekeelsest perekonnast, lõpetasin seal ka kooli ning asusin õppima inglise filoloogiat Tallinna pedagoogikaülikoolis. Sattusin eesti keele- ja kultuuriruumi ning vaikselt küpses soov saada Eesti diplomaadiks. Peale õpinguid Eesti diplomaatide koolis alustasin tööd välisministeeriumis ning kui välja arvata lapsehoolduspuhkus, töötasin diplomaadina kuni 2014. aasta suveni. Seda arvestades tundus pere otsus asuda Poola elama ja minu võimalus hakata koduprouaks uus ja huvitav. Hirmutav ka.

Poola aeg tundub mälestuste kerge looriga kaetuna veidi müstifitseeritud ja idealiseeritud, nüüd tagantjärele vaadates. Saabusime koos abikaasa Harri ja tütar Katriniga Varssavisse 2014. aasta suvel ja elasime seal õnnelikult neli aastat. Niipalju võtab üldjuhul aega üks suursaadiku tähtajaline lähetus välisriigis. Mina aga olin neil aastail esimest korda elus kaasas olev abikaasa ehk keegi, kelle ülesanne ongi olla kaasas ja loobuda selleks perioodiks oma töö tegemisest. (lk 11)

Hoian telefoni käes ja kõnnin nõutult ümber väikese murulapi, süda puperdab ja päike paistab otse pähe. See hakkab nüüd siis olema minu aed, mõtlen hajameelselt. Aiast viib puutrepp terrassile ja siis uksest sisse väikesesse valgesse majja. Majas askeldavad hetkel Tiit ja tema abilised firmast, mis aitab meil kolida kogu oma maise varaga Varssavisse. Hetk varem käisin ka ise majas sees ja nägin aina kasvavat kuhja pappkaste, mida Tiidu tiim vaikselt ja professionaalselt üksteise otsa ladus. See tekitas jubeda ärevuse - kuhu kõik need asjad panna? Need asjad on kogu meie elu - just selline ongi ühe diplomaatilise perekonna pagas. (lk 12)
"Kas žurekit oled proovinud, Anna?" küsib Tiit, kes on ilmselgelt oma klientide ärevate pilkudega ammu harjunud. "Läbi Poola sõites on see alati esimene asi, mida me sööme." Mul puudub igasugune ettekujutus või isegi tahtmine teada saada, mis asi see žurek veel on (hiljem sai sellest hapukast kääritatud supist mu lemmiktoit). (lk 12)
Tavapäraselt otsib diplomaat ise endale elamise, küll kolleegide abiga, aga ikkagi on tihti nii, et eellähetuses olles peab läbi vaatama mitmeid kortereid või maju. Eelnevalt suheldakse maakleritega ja määratakse mitu kohtumist - kava on tihe. Eellähetuses olles aetakse ka teisi administratiivasju, nagu näiteks laste koolid. Kui vaikses Eesti linnas kodus istudes ja aknast tänavale vaadates tundub, et reisile minek on põnev, siis diplomaaditöö on tegelikkuses täis ängi ja muresid. Peab kogu oma elu kastidesse pakkima ja tundmatus kohas uuesti alustama - mõneti võib öelda, et see sobib noortele rohkem kui vanematele. (lk 13)
Diplomaatideks nimetatakse enamikku välisministeeriumi ametnikke sõltumata sellest, kas nad viibivad välislähetuses või töötavad Tallinnas. Naljakal kombel on esimene diplomaatiline aste, mis omistatakse noorele alles tööle asunud ametnikule, atašee - kõlab peenelt. Kõrgemad astmed on vastavalt kolmas, teine ja esimene sekretär - ei kõla peenelt. Siis aga on veel nõunik, vanemnõunik, saadik ja suursaadik. Need on aga auastmed ega tähenda näiteks, et suursaadikuna töötav diplomaat on alati ka auastme poolest suursaadik - seda võib võrrelda sõjaväe auastmetega, pagunid ja ametikoht ei ole sada protsenti sama. (lk 13)
Kui arvestada, et reeglina võtab diplomaat kaasa pere, kes jääb tööst-koolist ilma ja peab kohanema uutes oludes, siis paljudele selline ohverdamine enam ei meeldi. Just abikaasade tööhõive on suur probleem, sest paljud nendest ei taha oma karjääri Eestis pooleli jätta. Peale selle peavad ka lapsed kohanema - diplomaatide lapsed vahetavad koole väga tihti, iga kolme-nelja aasta tagant. Ühelt poolt on see mõistagi stressirikas, kuid samas kasvavad paljudest neist mitme keele valdajad ja rahvusvahelise eluga harjunud kiiresti kohanevad noored. (lk 14)
Mõistagi on siiani paljudele lääneeurooplastele poolakas eelkõige töökas torumees, ehitaja või koristaja. Mu Brüsseli sõbranna meenutab siiani, kuidas koristaja suhtles temaga Google'i tõlkeprogrammi kaudu ja töölt lahkudes saatis enda asemele kellegi teise oma kodukülast. Google'i tõlke järgi selgus, et iga uus koristaja on eelmise kaksikõde. Ilmselt oli midagi tõlkes kaduma läinud. Euroopa Liidu laienemise järel aastal 2004 läksidki mitmed poolakad tööle eelkõige Suurbritanniasse. Väidetavalt on seal nüüdseks linnad, kus saab paremini hakkama poola kui inglise keeles. Igasse suuremasse Euroopa linna ilmusid poola poed, kust sai osta näiteks poola vorsti, hapukapsast, hapukoort. Muidugi puutusin Brüsselis kokku ka Poola riigi esindajatega, kuid üldine poolaka renomee tundus olevat ikkagi tubli lihttöölise oma. Kõrgkultuuriga puutusin kokku alles palju hiljem. (lk 14-15)
Ka keskmisele eestlasele on Poola eelkõige üks suur maa, millest peab läbi sõitma, et jõuda Lääne-Euroopasse. Vanast ajast püsisid veel ka eelarvamused, et see on suhteliselt ohtlik koht. Saksamaal öeldi üheksakümnendatel autode kohta, et heute gestohlen und morgen im Polen ehk täna varastatud, homme Poolas. Paljude kujutluses on Poola maa, mida peab kiiresti läbima, kus teed ei ole eriti head ja seetõttu kiirus palju madalam kui Saksamaa kiirteedel. (lk 15)
Pärnust alustame alati väga vara hommikul kella kuue paiku ning peale lõunat lähenemegi Poola piirile. Nüüdseks on see piirkond tänu NATO plaanidele tuntud ka kui Suwałki gap ehk Suwałki avaus - see on umbes saja kilomeetri pikkune piirilõik Leedu ja Poola vahel, Suwałki linna lähedal, mis on ainsaks NATO maismaasillaks Balti riikide ja teiste NATO-sse kuuluvate Euroopa riikide vahel. See piirkond on suhteliselt raskesti kaitstav juhul, kui keegi peaks NATO-t idasuunalt ründama. (lk 16)
Edasi sõidame mööda rohelistest aasadest, kevad tuleb alati varem Poola kui Eestisse. See vahe tundub kaduvväike võrreldes lõunapoolsemate maadega, kuid aprillis saan ma istuda oma väikesel terrassil ja nautida päikest. (lk 16)
Mis siin salata, kui sõidame Eestisse, laome auto täis viina ja õlut - hinnavahe on ikkagi niivõrd suur! Samal ajal hakkab Eestis juba levima Läti viinaturism. Lätis, kohe Eesti piiri lähedal alkoholipoes näen eesti mehi, kellest üks teisele sosistab: "See on ju paradiis!" Võitlen endaga ega lähe nende juurde ütlemaks: "Te pole veel Poolas käinud!" (lk 16)
Augustikuumus aastal 2014 on talumatu, ulatudes neljakümne kraadini, kuid hiljem saan teada, et see on tavaline Varssavi suvi. Mis on Varssavis kindlasti puudu, on meri ja võimalus end värskendada. Küsime saatkonnast, kas saab kusagil ikkagi korraks ujumas käia. Soovitatakse ühte avalikku ujulat, paneme aadressi GPSi ja sõidame - tegemist on väliujulaga, sisse aga pääseb piletiga läbi värava. Sees on roheline muruplats ja keskel bassein. Iga puu all on keegi juba piknikut pidamas, bassein ise on rahvast nii pilgeni täis, nagu vahel mingitel Hiinas tehtud fotodel võib näha. Meie ei ole ainsad, kellele sel kuumal päeval on pähe tulnud värskendamise idee. Mu abikaasa leiab koha puu all ja kannatab vaikselt. Tema sõnul ujub ta vaid siis, kui visatakse vette ja on vaja välja saada. Mul on ujumisriided juba seljas ja ronin vette. Eestimaalasele on harjumatu tunne, et iga meetri järel on keegi teine juba siplemas. Vees on siiski meeldivalt jahe ja kuumuse koorem langeb korraks õlgadelt. Just nimelt korraks, sest meie autosõit koju võtab üle poole tunni, ja oleme tagasi alguses - higi jookseb, pea kumiseb ja nagu polekski ujumas käinud. See välibasseini elamus jääbki mu ainsaks, muidu käime ühes veekeskuses, kus on nii ujula kui ka mullivannid. See on juba korralik asutus, kuid jääb kindlasti alla Eesti veekeskuste hiilgusele. (lk 17)
Need esimesed päevad Varssavis ongi väga eredalt meeles, olime veidi kui peata kanad. Ühel korral kusagile sõites panime nagu ikka aadressi GPSi, aga tagasiteel jooksis see täiega kokku. Me ei teadnud üldse, kus me asume ja kus meie kodu on. Tiirutasime üsna kaua mööda tundmatuid tänavaid, vaadates silte, mis meile midagi ei öelnud. Teadsime küll oma kodurajooni nime - Mokotów, kuid viidad olid üsna segased. Mingi hetk turgatas, et ka Varssavi lennujaam asub samas suunas, ja leidsime tee koju. Selliseid sundekskursioone oleme teinud veel, tänu nendele näeb kaugemaid Varssavi piirkondi, kuhu muidu pole asja. Ühel korral sisestame GPSi, et tahame jõuda kesklinna esinduslikule Jana Pawla II tänavale, mida teab hästi iga Varssavi elanik. Meie aga ei ole kindlad, kuidas sinna saab. Sõidame pikalt, ületame jõe, jõuame Praga linnaossa, kuid sihti ei paista veel. Hakkab tekkima vaikne kahtlus, et midagi on mäda. Siiski otsustame GPSi usaldada ja otsinguid jätkata. Linn hakkab muutuma hõredamaks ja hõredamaks, varsti on ümberringi juba eramajad, siis mingid kahtlased putkad, nagu oleks tegemist suvilakooperatiiviga. Suvilarajoonis ütlebki GPS, et oleme kohal. Viltuvajunud aial on silt Jana Pawla II. Naerame end puruks ja saame aru, et GPSil on aegunud teave ja meie otsitud kesklinna tänav nimetati nõnda alles mõne aasta eest. (lk 17-18)
Lev Tolstoi on öelnud, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteise samased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu. Ilmselt jääb selles loos vaheks peresiseste intriigide kirjeldamist, sest oleme nüüdseks üks õnnelik perekond. Isa, ema ja laps on kindlasti väikesevõitu pere ja oleksin varem tahtnud veel lapsi. Brüsselis elades oli ühiskondlik surve sellel suunal niivõrd suur, et kaotasin ühel hetkel meelerahu ja sain isegi närvivapustuse. Ümberringi olid suured eestlaste pered ning minult küsiti kogu aeg, millal tuleb teine laps. Sain uuesti terveks ja õppisin hindama seda, mis mul juba on. Varssavis elades tutvusin mitme paariga, kellel ei ole üldse lapsi ja nad tunduvad ikkagi õnnelikud. (lk 18-19)
Nii asumegi elama oma uues kodus Mokotów Marinas. See on üks väike tarastatud linnak kesklinnast väljaspool, Mokotówi linnaosas. Ei teagi, miks on veele viitav Marina nimes, ehk selle tõttu, et keset linnakut on kunsttiigid ja -ojad, kus elab palju linde. Tarastamine on tinglik, sest iga jalakäija pääseb valvatud väravast sisse dokumenti näitamata. Autoga sisenedes peab aga ütlema valvurile aadressi, kuhu suundud. Selline tarastamine olevat olnud väga populaarne Poolas ohtlikel üheksakümnendatel, kuid midagi on tänaseni alles. Tegelik kuritegevuse tase on ammu langenud, kuid harjumus end teistest aiaga eraldada on jäänud ja on endiselt staatuse sümboliks. Sees on valged majakesed ja majad, väiksed eramajad ja suuremad kortermajad. Eesti mõistes üsna tagasihoidlike eramajade ees seisavad Jaguarid ja Porsched. BMW on tavaliselt pere teine auto, millega proua toidupoes käib. Peale juba mainitud tiikide asuvad linnakus ka väike park, paar toidupoodi ja mõned söögikohad. Kõik see kokku meenutab Türgi kõik hinnas kuurorti, eriti kuuma ilmaga. Tihti jalutame mööda linnakut ega tunnegi vajadust kusagile kaugemale sõita. (lk 19)
Saame teada, et Poolas on suur vietnamlaste kogukond, neid on ka selles linnakus üsna palju. Meie maja omanik on samuti keegi Vien Tam Kong, kes viibib enamiku ajast Vietnamis ning tema maju haldab poeg. Vietnami kogukond ja selle sidemed Poolaga on pärit juba sotsialismiajast, väidetavalt kasutab nüüdki Vietnami börs poola keelt teise keelena, ning toimuvad otselennud Vietnami ja Poola vahel. Ka illegaalne kaubandus olevat pärit vietnamlastelt, saame tunda selle kaja ka mitme konsulaarjuhtumi näol - nimelt veetakse siiani vietnamlasi Poola, kuuldavasti Venemaa ja Balti riikide kaudu. (lk 20-21)
Kui mu abikaasa ühel korral saatkonna bussiga Eestist tulles üle Poola piiri jõudis, peeti ta peatselt politsei poolt kinni ning korrakaitsjail oli vaid üks soov - kontrollida, ega bussis illegaalseid saabujaid ei ole. Seda hoolimata tõigast, et saatkonna bussil olid diplomaatilised numbrimärgid ja üldiselt Poola politsei suhtub neid numbreid kandvatesse sõidukitesse respektiga ega kipu neid peatama. Tegu on diplomaatilise puutumatusega, millega on seotud mitmeid legende - nimelt arvatakse, et see ongi täiesti absoluutne. Nii see siiski ei ole, eriti meie ajal ei ole keegi seaduse ees karistamatu. Näiteks võttis Gruusia president ära ühe Gruusia diplomaadi puutumatuse, kui too sõitis USAs inimese surnuks. Seega karistati diplomaati USA seaduste järgi. Mis autosid puudutab, siis reeglina tõepoolest ei pea diplomaat nõustuma näiteks alkoholijoobe kontrolliks torusse puhumisega, kuid edasi ei tohi siiski sõita, vaid peab kutsuma kellegi teise rooli. Samas saab diplomaat ka vabatahtlikult loobuda puutumatusest ja teha koostööd kohalike võimudega. Üldine reegel on ikka see, et asukohariigi seadusi peab austama - piltlikult öeldes ei ole diplomaatiline post kokaiini saatmiseks ega sinised registreerimismärgid kihutamiseks. (lk 21)
Hakkan käima sörkimas, alustan väikesest pargist ja siis julgen minna ka väljapoole meie Marinat naaberparki. Selleks on Nõukogude armee kalmistupark, kus asub ka hiiglaslik monument. Selle monumendi ees armastab anda videointervjuusid tollane Venemaa suursaadik. Poolakad ei suhtu Nõukogude monumentidesse erilise soojusega, kuid ikka käivad pargis koeri jalutamas. Kui jooksmine saab harjumuseks, jõuan mõnikord pargist kaugemalegi, kus on... veel üks suur park. Parke on Varssavis nii palju sellepärast, et linn sai sõja ajal kõvasti pommitada ja tekkinud tühimikud oli vaja millegagi täita. (lk 22)
Esimene mulje Varssavist on, et tegu on suurlinnaga. Ka mu sõbranna Piret ütleb meile külla tulles, et seda on kohe näha - Varssavi on suurlinn. Palun selgitust, kuid ta vaid ütleb, et siin teevad inimesed asju, mida väikelinnas ei tehta - näitab mulle naljakaid tüüpe tänavatel. Jääb ikka arusaamatuks, mida ta täpselt mõtleb, kuid saan tundest aru - kõike ei peagi alati lahti seletama. Varssavis on suured vahemaad, palju õhku, tunne, et saab hingata. Samas on ka väga palju kaheksakümnendate ehitisi, terveid niinimetatud paneelikaid täisehitatud piirkondi. Laiad teed. Üllatuseks ka palju piirkondi eramajadega nagu meie Mokotów või ka väiksemaid elumaja-oaase üle kogu linna, näiteks tütre kooli juures Sadybas, kus käime külas Kati klassivennal, ja muidugi Saska Kępa üle jõe. Mokotówis jalutades saab avastada ennesõjaaegseid nii hooletusse jäetud kui ka korras hoitud villasid, suuri puid nende aedades, ja tekib tunne, et Varssavi ei olegi ainult paneelikate pealinn. Vanad hooned Varssavis ongi avastamiseks, nad ei trügi peale, ei moodusta üldist linnapilti, vaid on mõnusaks üllatuseks mõnes hoovis või kvartalisisesel tänaval. (lk 22-23)
Ma ostan koguni iPhone'i ja hakkan kontrollima oma e-kirju nii jalutades, poes kõndides kui ka pargis pingil istudes. Töölt koju jäädes enam eriti palju e-kirju ei tule, mistõttu iga uus kiri saab olema tore sündmus. Loen iga kirja mitu korda üle ja vastan hoolikalt kirjavigu vältides. Ühest küljest on südames kummaline tühjus, kuigi samas ei tunne ma ka kihku kaheksa tundi järjepanu kontoris istuda - on imelik tunne, et terve päev ongi lihtsalt enda päralt. (lk 24)
Mõnikord jalutasin turule, mis asub kodust kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Poola turul võib leida tüüpilise putkamajanduse, milletaolist Eestis enam ei kohta. Väidetavalt saab nendes putkades lasta valmistada võtmekoopiaid, parandada jopelukku või kanda üle raha teise riiki. Kõike, mida hing ihaldab! Muidugi müüakse seal ka kõikvõimalikke toiduaineid, on pikk lett erinevaid vorste ja sinke. (lk 24)
Mu teekonnal metroojaamani on näha ka üks tüüpilisi Poola linnamaastikke, nimelt suvilakooperatiiv. Tegemist on tarastatud putkade kogumiga, natuke saab sarnaseid putkasid veel näha ka Eestis mõnes kohas. Väikeste värviliste puumajakeste ees on imetilluke aed, vahel mõni kiik või pink. Kokku on Varssavis peaaegu 175 hektarit sellist maad. Enamik nendest maalapikestest kuulub vanematele inimestele, kes hoiavad end niimoodi füüsilise tööga vormis kui ka kasvatavad puuvilju ja juurvilju. (lk 24-25)
Tunnen end üsna üksildasena võõras linnas, samas tunnen ka vabadust ja linn ise meeldib mulle. Linnas ringi liikudes tunnen, et Varssavi on kohalike päralt - turiste muidugi on ka, aga nad ei moodusta hullunud masse nagu mõnes teises pealinnas. Ja peamine, kohalikud on uhked oma linna üle ja seda on õhus tunda. Õhkkond on kuidagi rahulik ja mõnus. Tänavad on avarad, igal pool on palju ruumi ja parke. See tähendab ka muuhulgas seda, et vahemaad on suured - autoga on hea liikuda, kuid jalakäijana peab varuma aega ja kannatust Kui mul midagi on küllaga, siis on see aeg - kallis vara töötavale inimesele, kuid minule sel ajal peenraha. (lk 25)
See tunne, kui saabud uude linna ja kõnnid nõutult mööda tänavaid, kordub iga kolimise järel. Mulle meenub mu esimene lähetus Brüsselis, kui kõndisin mööda Louise'i avenüüd ja imetlesin ilusaid riideid poeakendel. Siis mul ei olnud veel peret ka ja järsku tuli kohutav teadmine - minu rõõmust ei ole mingit rõõmu, kui ma ei saa seda kellegagi jagada. (lk 25)
Samuti ei kujuta ma veel ette, milliseks kujuneb meie diplomaatiline elu - minu mõlemad lähetused Brüsselis, nii NATO kui Euroopa Liidu juures, olid töised ja kuna tegemist on rahvusvaheliste organisatsioonidega, siis ei pandud seal rituaalidele erilist rõhku. Vastuvõtud olid pigem erandlik kui reeglipärane viis õhtut veeta. Kuna mu abikaasa oli suursaadik ka Brüsselis, kohtusime vahel õhtusöögil või mõnel reisil ka teiste abikaasadega. Tollal aga käisin ka ise tööl ja minust läksid mööda koduste prouade omavahelised päevased kokkusaamised. Ühel õhtusöögil juba lähetuse lõpu poole sattusin vestlema niinimetatud professionaalse koduprouaga ja oli väga huvitav sellist elu ette kujutada. Nüüd on see ka päriselt käes! Tõusen endiselt äratuskella peale ning ruttan lapsega kooli, kuid järgnevad tunnid on need, mida ei oska algul täita. Ma ei mõelnud kunagi väga palju sellele, kas olen introvert või ekstravert. Kui pidin tööl käima ja ka sotsiaalset suhtlemist oli peale selle küllaga, siis tundus tihti, et eelistaksin vaikselt omaette olla. Kui hakkan koduseks, saab mulle selgeks, et olen siiski see, kes vajab suhtlemist. Et päris üksi ei saa ükski inimene kaua olla. Muidugi on mul õhtuti oma pere, kuid just pere pärast olengi sellisesse olukorda sattunud. Üksikuna oleksin ju pidanud tööl käima. (lk 26)
Tuleb meelde Somerset Maughami romaan "Teater", kus näitlejannast peategelase Julia kohta ütleb ta abikaasa, et ta kardab tuppa tulla, kui Julia on üksi - äkki ei leia ta kedagi! Muidugi saan aru, et endaga rahu saavutada ongi kõige parem siis, kui oled üksi, aga liigne enda sees kaevamine tundub ka kuidagi ohtlik. Algul puhkan välja tohutut aastate väsimust, võtan väga rahulikult, jalutan palju, loen, teen lõunauinakuid. Kui augustis-septembris oleks mulle keegi öelnud, et minu lähetusaastad Poolas kujunevad põnevateks, oleks mul sellesse raske uskuda olnud. (lk 27)
Poola keele õpingutega alustame juba siis, kui ostame eellähetuses olles kaardikarbi, mis sisaldab sõnu poola ja vene keeles ning tegelikult on mõeldud vene keele õppijatele. Saab ka vastupidi. Kuna minu emakeel on vene keel, otsustan õppida poola keelt vene keele baasil. Oleme kahekesi tütrega kaarte tudeerimas ning leiame mitu samast sõna kahes keeles. Poolakatega suheldes saan ruttu selgeks, et nendele selle samasuse mainimine ei meeldi. Hästi tihti olen Poolas elades kuulnud, et vene ja poola keel ei ole üldse sarnased, on täiesti erinevad. See näitab pigem poliitiliste suhete seisu kahe riigi vahel ja inimeste eelarvamusi kui tegelikkust. (lk 28-29)
Kiiresti saan aru ka sellest, et vaba inimese elu on raskem struktureerida. Näiteks tean, et peaksin täna õppima kümme uut sõna, kuid keegi ei sunni ja nii kerge on veeretada päev õhtusse sõnu õppimata. See on inimlik, kuid laiskus ei ole muidugi midagi, millega kiidelda. Paljud prouad tunnistavad hiljem, et raske on mitte töötada. Mu töötavad sõbrannad ütlevad sageli: "Mis sul viga on? Naudi!" Tellimise peale aga nautida ei saa. (lk 29)
On olemas ka teine koolkond, kes on veendunud, et täiskasvanud ja hea tervise juures olev inimene peab ilmtingimata tööl käima. Olles ise kogenud mõlemaid elustiile, arvan, et tõde on, nagu ikka, kuskil vahepeal. Ideaalmaailmas peaks minusugustel kaasas olevatel abikaasadel olema ilmselt kas poole kohaga töö, kaugtöö või loominguline töö. Peale võimaliku kaugtöö tegelevad diplomaatide abikaasad veel ka heategevuse, keelte õppimise, käsitöö, kunsti või spordiga. Tagantjärele vaadates võib kokku võtta, et Poola ajajärku mahtusid minu doktoriõpe, poola ja hiina keele õpingud, maalimine, käsitöö, abikaasade seltsi juhatuses olemine ja põnevad reisid üle Poola. Eelkõige oli aga see tuleproov, kas saan hakkama uues rollis, kas kodus istuda on igav või huvitav, kas sülle kukkunud vaba aega kasutan hästi või vajun masendusse. (lk 29)
Visla ääres kalastavad kalurid näevad ühel päeval, et nende võrgud on katkised, kala on kadunud, lained on suuremaks muutunud, puhub kummaline tuul. Kalurid otsustavad, et lahendavad mõistatuse ja lõpuks tirivad võrgu abil jõest välja kellegi, kes seda pahandust tekitab. See peab olema üks veeloom! Pritsmed lendavad, kevadine tuul puhub aina tugevamini ja lõpuks kuulevad kalurid imeilusat häält otse jõe põhjast. See on imekaunis merineitsi, kellest saab Varssavi linna sümbol. Juba aastast 1390 ilutseb see linna kaitsja Varssavi vapil. Nüüdseks asub neitsi monument Varssavi vanalinna peaväljakul. (lk 30)
Palju juttu on olnud sellest, et Varssavi vanalinn pole päris, kuna see on üles ehitatud peale teist maailmasõda nii-öelda nullist ning kõik need nunnud pealtnäha keskaegsed majad ei olegi õiget keskaega näinud. Minust saab samm-sammult selle koolkonna esindaja, kes tuliselt toetavad vanalinna olemasolu - mis siis oleks olnud teine ja parem lahendus? Kas ehitada selle asemel betooni-klaasi džungel? Nagu me pärast teada saame, siis klaasist kõrghooneid on Varssavis niigi küllaga. Ikkagi on väga mõnus jalutada mööda kitsaid tänavaid, vaadata lahedate poekeste akendest sisse ning peatuda mõnes kõrtsis, et õlut tellida. (lk 31)
31. detsembril aga jalutame linna peal ja maandume ühes turistikas restoranis vanalinnas. Saame endale laia laua, mis kaetud bordoovärvi laudlinaga, ja asume tellima. Mu sõbranna Merje on juba kohalike kommetega tutvunud ja tellib enesekindlalt: "Kolm żubrówka't!" Tegelikult tahtis ta saada muidugi kolme žureki suppi, kuid kelner saab tellimusest aru nii, et Merje ette ilmuvad järjest kolm härmas viinapitsi. Żubrówka on kuulus poola viin, mille nimi pärit loomalt, kes elab Valgevene ja Poola piiril asuvas metsas. Lisaks pannakse pudelisse ka taim, millel nimeks harilik lõhnhein (ladina k Hierochloe odorata). Me küll naerame südamest selle eksituse peale, kuid tellimust tagasi ka ei saada. Peale õlle, mis sai samuti tellitud, lähevad kõik żubrówka'd ilusti kaubaks. (lk 33)
Mu peas on uhke rebasemüts ja seljas jänesekarva kasukas, siin Poolas saan neid rahus kanda ja tunda end mugavalt. Sna ei ole veel jõudnud lääne maailma loomakaitsjate kihutustöö. (lk 34)
Poolas on temperatuurid ikka keskmiselt palju kõrgemad kui Eestis ning suviti on tihti termomeeter neljakümne kraadi juures. Nelja aastaga harjun sellega ja see tundub täiesti loomulik. Täiesti normaalne on istuda aprillis tugitoolis oma väikesel terrassil, täiesti normaalne on samal terrassil oktoobrikuus lapsega tähti vaadata! Täiesti normaalne on kõndida konditsioneeritud õhuga restorani ja puhata - kui ma ainult praegu saaksin uuesti seda sooja nautida! (lk 34)
Vanalinnas asub ka täiesti nullist ülesehitatud kuninglik kindlus, kus tegutseb kunstigalerii. Poola pika ja põneva ajalooga seotud kindlus on oluline paik. Just siin istusid troonil Vasa ja Wettini dünastiatest valitud kuningad ning aadlike demokraatia võttis kuju seimi ruumides. Siin võeti vastu ka Poola põhiseadus, mis oli esimene Euroopas. Pärast hävimist asus kindluse kohal vaid tühi plats, kuid rekonstrueerimistööd viidi läbi hoolikalt, kasutades vanu dokumente ja fotosid ja lisades paljusid säilinud elemente. Nüüdseks on see paik, mida saatkonnad tihti esinduslike ürituste korraldamiseks rendivad. Üks ruum meenutab justkui katakombe, süngete keldritaoUste koridoridega, paekivist seintega. Selles toimuvadki tihti vastuvõtud. Teine on suurem kontserdisaal, kus Eesti saatkond korraldab "Eesti 100" vastuvõtu, mis on ühendatud muusikafestivaliga. (lk 35-36)
Peale kontserti ootab kutsutuid vastuvõtt teises saalis. Seal seisame me ukse juures ja tervitame külalisi. Mul on seljas purpurpunane kleit ja meie saadikutest sõbrad tervitavad meid, surun iga külalise kätt ja meenutan ühe sõjaväelase nõuannet: "Ära suru kätt kogu jõuga!" See on hea nõuanne, sest muidu läheb käsi paiste ja hakkab üsna pea valutama. Kui kõik külalised tervitatud, peab Harri kõne. Tema on diplomaatilises korpuses juba tuntud selle poolest, et ta kõned on alati lühikesed. Seda peetakse suurepäraseks omaduseks. Ta viskab ka veidi nalja ja õhkkond muutub kohe vabamaks. Näiteks sajaaastase Eesti juubelil ütles ta: "Näeme saja aasta pärast uuesti!" (lk 36)
Nimelt on A. Blikle tuntud šokolaaditootja Poolas, Blikle šokolaadist on lookas kõik letid poodides, muidugi kõrvuti konkurentidega. Blikle suguvõsa üks liige aga on siiani selle kohviku omanik ja ta rääkis meile kohapeal kohviku ajaloost. Minule kui Nõukogude Liidust pärit inimesele oli eriti huvitav kuulda, et kohvik oli kogu sotsialismiaja erakätes ning seda ei riigistatudki. Blikle firma sai alguse juba sajandeid tagasi, kui vaesest (olid ajad!) Šveitsist tuli rikkasse Poolasse nende esivanem ning avas kohviku ja alustas šokolaadi tootmist. Kohvikut külastas omal ajal ka kindral de Gaulle, kuna väidetavalt elas ülemisel korrusel üks ilus poola preili, kelle tähelepanu galantne kindral ihkas. Minule tundub see täieliku imena - absoluutselt väikekodanlik kohvik keset halli sotsialistlikku Varssavit. (lk 37)
See imeline tänav on nii täis minu mälestusi, et vahel tundub, nagu oleks igal majal midagi rääkida. Kasvõi üks - jällegi! - leitsaku aegu toimunud kohtumine sõbrannadega naiste klubist, nad mõlemad on nüüdseks Poolast lahkunud, kuid ilusad mälestused kestavad meie hinges. Me kohtusime restoranis Flow ning asi lõppes sellega, et rääkisime üksteisele kõik oma kõige sügavamad saladused ära. Kui öö kattis Varssavit, tellisime taksówka koju ning taksojuht ei suutnud meie juttude peale naeru tagasi hoida. Ühe proua võtmete leidmise ja läbi residentsi turvaväravate toimetamisega sai veel tublisti nalja ka. Need ilusad mälestused hoian endale kui kõige kallima vara. (lk 38)
Edasi liikudes jõuame Varssavi ülikooli peamaja väravasse ning siis lõpeb tänav ümmarguse väljakuga, mis kannab kindral Charles de Gaulle'i nime. See paik jääb meelde eelkõige hiiglasliku kunstpalmi tõttu. Varssavi elanikel võttis aega, et sellega harjuda, kuid nüüdseks on sellest saanud linna uus sümbol. Kunstnik Joanna Rajkowska lõi selle palmi aastal 2002 ning tema taotlus oli muuta inimeste arusaamu avalikust ruumist. Samuti peaks palm meenutama seda, et kuningliku teega ristuva tänava nimi on Jeruusalemma avenüü ning 18. sajandil elas siin arvukas juudi kogukond. (lk 38-39)
Väsinud jalutaja saab puhata Łazienki pargis, kus muude vaatamisväärsuste hulgas on ka hiina paviljon. Łazienki tähendab poola keeles sauna või vannituba ning selline nimi on piirkonnal seetõttu, et keset parki asub palee, mida kutsutakse ka paleeks vee peal või paleeks saarel, kuna osa hoonest asub tiigi keskel. Seal olidki alguses termid, kuid praegusel ajal asub neis hoonetes muuseum. Ehitust alustas krahv Stanisław Herakliusz Lubomirski, kes omas seda maad ja ümbrust aastast 1674. Nüüd meenutab neid vanu aegu peale hoonete ja pargi ka parveke paabulinde, kes jalutavad tähtsalt ringi ega suvatse iga pildistaja soovidele vastu tulla ja oma suurepärast saba lehvikuks laotada. (lk 39)