Laps hõljub teadmatuse lukustatud kapis, oma kehas, selles pimedas paigas. Nõutuse tunnistamine pelgalt võimendab seda. Samas - ma võtsin seda ülekohtuna, mida see ka on - peetakse laste loomulikke tähelepanekuid veidrateks, isegi armsateks. Nende ütlemisi ja muigeid esile kutsuvaid arglikke küsimusi armastatakse korrata, kuid pole mingit tagatist, et need küsimused ka vastused saavad. Miks lapsed üldse end avaldada riskivad? Põhjuseks peab olema meeleheide või talumatu hirm. On lausa ime, et nad oma segadusesaknast välja ei hüppa.
