"Praegu võib elu ainult paremaks muutuda, mulle vähemalt tundub nii, Meggie," mõtiskles Judy, kui nad jälle pliidi ette istusid. "Talvel tundub kõik nagunii süngem, eriti veel nii karmide ilmadega kui praegu."
"Ei tea, kuidas sina, aga ma ise olen kasvanud teadmises, et pärast sõja võitmist saab rahvas võidu vilju maitsta. Et siis saabub jõukuse, optimismi ja suurte saavutuste ajajärk. Mitte nappus kõigest eluks vajalikust, järjekorrad ja kitsikus. Aga palun väga, vaata praegu meid! Võiks arvata, et me kaotasime, mitte ei võitnud seda sõda!"
"Võib-olla see ongi nii. Kui kole mõte." Judy pilk puuris tühjust, nagu püüaks midagi tabada. "Tegelikult, kui järele mõelda, siis mulle tundub üha enam, et me tõepoolest kaotasime, jah, nüüd ma olen selles juba päris kindel. Mitte küll sõda, aga midagi kohutavalt olulist."
