Elina Hirvonen

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Elina Hirvonen (2010)

Elina Hirvonen (sündinud 20. aprillil 1975 Helsingis) on soome kirjanik.

"Et tema mäletaks sedasama"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Elina Hirvonen, "Et tema mäletaks sedasama", tlk Piret Saluri, 2007.


  • Alguses rääkis Ian, miks ta üldse hakkas kirjandusteadlaseks. "Olen veendunud, et mäletamine on tähtis. Vaid mäletades võime endast midagi mõista. Aga minul on juhtumisi hirmus halb mälu. Tahtsin asja parandada, varastades teistelt." Ian vaatas mujale, jõi klaasist lonksu ja hakkas rääkima eelmisel sajandil elanud säravalt intelligentsest naiskirjanikust, kes tahtis tabada hinge väiksemaidki liigutusi, sukelduda inimese sisemaailma kirjandusajaloos täiesti uuel viisil.
Ta jutt tõi mulle kurku rõhuva klimbi. Tahtsin tõsta käe ja öelda, et mäletamises ei ole midagi head. Mälu on üks elu liialdusi, mille ees oleme jõuetud. Tahtsin püsti tõusta, peatada märkmeid tegevad pliiatsid ja õhinal noogutavad näod ning hüüda, et mina ei taha muud kui ükskõik mis viisil mälust lahti saada. (lk 7-8)
  • Hoolimine. Hoolimine on silmakirjalik ja okseleajav. Hoolimine on lastelaulude ja sotsiaaldemokraatide poolt hävitatud sõna. Et kõik justkui hooliksid üksteisest ja siis oleks meil kõigil tore olla. (lk 9)
  • "Vaevalt selles midagi aatelist oli," ütles Ian, kui küsisin, miks tema isa sõtta minna tahtis. "Vaevalt oli tal üldse aimu, mis tähendab kommunism. Või kus asub Vietnam. Küllap oli asi rohkem tüdimuses. Või olgu. Elu mõttes." (lk 17)
  • Kui sõda lõppes, oli vanaema, lilled süles, turuplatsil ringi käinud ja teadnud, et hirm on möödas ja mehed tulevad peagi koju tagasi. Ta oli surunud näo lilledesse ja mõelnud oma mehe juustele.
Rindelt saabus väsinud, peaaegu tundmatu mees. Mees istus kössivajununa pika laua taha ja jõi end sõnagi lausumata purju.
Tihtipeale kukkus mees õhtul pingilt maha põrandale ja vanaema lohistas ta kaenla alt kinni hoides voodisse. Mõnikord tõmbas mees vanaema enda kõrvale, hingas tema kurgu alla viinaaure ja kiskus külmade kätega seelikut üles. Kui sõja lõppemisest oli aasta möödas, sünnitas vanaema saunalaval üleni kipras poja. (lk 29)
  • Kõndisime jääl ja Ian tahtis mu isast rohkem teada. Mida muud ma oskasin öelda?
Kas oleksin pidanud kordama vanaema lugu poisist, kes seisis, kirves käes, toa nurgas ja kuulas, kuidas tema ema nuttis ja isa ust lõhkus? (lk 30)
  • Kas oleksin pidanud joonistama selle pildi Ianile ja ütlema, vaata, siin on meie lugu, siin on punkt, kust kõik algas? Nii oleksin teha tahtnud. Oleksin tahtnud selle punkti leida. Teha lukuaugu, läbi mille näeksin elu. Vanaisa, vanaema, isa, ema, Joonas, mina. Meie loo algus. Aga niisuguseid asju teistele ei räägita. Neid nähakse vaimusilmas üksi, salakvalalt, und või bussi oodates. Ja järgmisel hetkel kujutletakse see kõik teistsuguseks. (lk 30)
  • Haigla on pargi servas.
Selles osakonnas, kus minu Joonast peetakse, on koridori uks alati lukus, aga tualettide uksed tuleb lahti jätta. Rõdu ümber on traatvõrk ning võrgu taga seisvatel inimestel on arstirohtudest tuhmunud silmad ja sõrmedel sigaretist jäänud jäljed. Läbi võrgu paistab ruuduline maastik: hoolitsetud pargiteed, tihedaks kasvanud vahtrapuud, puidust pingid ja kirik, mille katuselt noor mees aastaid tagasi alla hüppas. Rõdul seisvad inimesed räägivad sageli sellest mehest. Nad räägivad unistavalt temast ja ka sellest teisest, kes hüppas sillalt alla ja kelle keha jäi uppunud laeva kruvi külge kinni. Nad räägivad otsekui salajasest imetlusobjektist, kes on neid küllalt kaua vaadanud. (lk 40)
  • Inimesed räägivad sellest haiglast. "Varsti olen ma omadega nii läbi, et pean sinna minema, ütlevad nad, teades, et ega nad ei pea. See haigla ei ole kellegi jaoks koht, kus tegelikult elatakse nädalaid, kuid või aastaid. Koht, kuhu minnakse vaatama kõige armsamat inimest maailmas. Sellest haiglast võivad valju häälega rääkida vaid need, kellel ei ole sellega iial mingit pistmist olnud. (lk 40-41)
  • Mulle meeldis tunne, et kõik ei olnud minu vastutada, vaid meid viis edasi keegi teine. Mulle meeldis see, et need kohtumised panid mind uskuma, et kõik, mis toimus, kuulus üksnes teatud aega, mööduvasse etappi, mille lõpus ootas tavaline elu. (lk 43)
  • Aga kui Ian paneb samamoodi ühel päeval oma peod ümber mu kõhu, et tunda pingsalt paisunud kumeruse all tillukest südant? Aga kui ta surub ühel päeval näo vastu mu ihu, et tunda läbi selle uue elu lõhna? Aga kui seda päeva ei tulegi? Missuguseid päevi ma siis elama pean? (lk 48)
  • "Vahetame," tahtsin öelda. "Ole sina mina ja mina olen sina. Lase mul minna ja poodide aknaid sisse peksta, magada öö arestikambris ja kui järgmisel hommikul ärkan, õllel käia. Ole sina minu õde ja mine koju tagasi ja korista kõik ära." (lk 53)