Milvi Panga

Milvi Panga (sündinud 22. aprillil 1945 Oekülas Antsla vallas Võrumaal) on eesti luuletaja.

"See, kes lustib"

Milvi Panga, "See, kes lustib", 2004.

Võimatu on uskuda, et ta ei tea,
Palju on pügalaid peale koitu.
Sukeldub. Hinge kinni ma pean
- talvel lind jõest otsib toitu.

• "Vesipapp", lk 2

Kes peaks takjat takistama,
kas peaks üldse tutistama
ühte taime selle eest,
et ta seisab enda eest,
et ta kargab karu turja
ning ei karda muudki kurja
Ütleb: "Ärge ülbeks minge!
Mina toidan talvel linde."

• "Takjas", lk 4

Läämi kaemi, mis paistuss!
Läämi kullõmi, mis kuuluss!
...
Ei ole meil jo aimugi,
kohe tuu rääk
jalgraa om sõknu
ja määndsele nurmõlõ
tegünes kõtru.

• "Läämi kaemi!", lk 5

Saage aru ohakast,
olen üle lohakast
(inimesest muidugi),
hoolsal meid ei olegi.

• "Põldohakas", lk 9

Sinul on oma käekiri,
saladus, su enese moodi.
Jänese jalakiri on vaid
tema jälgede moodl.
Salakiri kõlab nii salapäraselt,
mu käe- ja jalapäraselt.

• "Sinul on oma käekiri", lk 12

See, kes lustib laulu, jante,
sel ei meeldi kadrisante
ukse tagant ära saata,
sest ta jääks siis HELLAMAATA.
Tema hing on ootusperi,
tema ihkab õnneteri
ja ta usub - laste suus
laul ei vanu, laul on uus.

• "See, kes lustib", lk 15

Pehmid räitsmid ütest tüküst
pudinõs jo pilverüpüst.

Karu makas. Las tä makas.
Meil siin jõulukõnõ nakkas.

• "Pühä", lk 16

Mis mi tiimi pühini?
Mõsõmi ja nühimi.
Vorstikerri topimi,
salmõ pähä opimi.
Pruulimi ja küdsämi,
et jalkkus jaanipääväni.

• "Inne pühi", lk 17

"Läämi kaemi!"

Milvi Panga, "Läämi kaemi!", 2005.

Kos om käo pesä?
Määne mägrä kodu?
Kuhnarahva õnnis paik
teedäki om lodu.

Ütskõik kes vai kos,
egäle tuu nakkas,
sünnüst saani umma
takan otsma nakkas.

• "Kos om, kes om?", lk 6

Olõt sa olluq
pinigõ suun
silmini-kõrvuni
muagõ kuun?

Siilikarjan
ja lambidõ siän
võimaldõ väänik
hellemben iän?

• "Olõt sa olluq", lk 9

Sa tiiät külh, et kont
om tavalinõ luu,
a raamatun om pilt
ja pildi pääl kontpuu.

Nii niinepuu ku lõhmus
egäl teedäq - pärn.
Ku kullõt tedä juulin -
mii summin, lõhn ja värv.

Kas hõpõpaiust hõpõ
kõik tuuldõ pudõnõs,
vai mõnõlõ sääl mõtõq
hõpõpuhas sugõnõs.

• "Sa tiiät külh", lk 11

Rüäpähkmäs tsiht' ja õkva
pihta tä sullõ saa.
Lämmi vesi om järven
ja lätsi säält vällä ei saaq.

Sääl, kohe tsirbikuul asja,
võedas ja vaedas villa.
Suvõüü hüdsimustas
vaonuq om hillä, hillä.

• "Tsirbikuu", lk 15

Kaeq, samblõkivi sõbralik.
Sääl päävä käen om sisalik.
Nii sarvildõ, nii rahulik
ja siski põnnõv, salalik.
Ku tülütet ja silitset
säälsaman kotsan mõistat, et...

• "Sisalik", lk 16

Sitikid-mutikid. Kubisõs.
Kõrd paistus ja uma saadus.
Säältsamast roni süämeni
sitik - siibu pääl häädüs.

• "Kivi all", lk 17

Kes om viil sündsämb seeneline
ku tsiilukõnö inemine
sääl lepäpuhman urvilõ
KULDKORJAJA, a korvildõ
Üts pähkmäs üten peon
ja tõsõn - taivatäht.
Tulõq kaeq, ku ei usuq!

• "Seeneline", lk 19

Niipia, ku vähä mahti saa,
lää proovi elläq Lapimaal.

Sääl osta lapi Lapimaad,
küli koskilt uma adra saa.

Ma künna, külva laiguldõ
ja põldu piä sääl paiguldõ.

Mu kapstaq nipi-napikuq
ommaq sääl kõik lapikuq.

Ku õdak, sängü taganõ,
pääl lapitekk, jää magamõ.

• "Lapimaal", lk 24

"Linnumajake"

Milvi Panga, "Linnumajake", 2015.

Tillukene punapugu,
ilmud keset talve,
siis kui värvidega lugu
on meil kõige halvem.

Õitsed sirelil ja kasel
uhke talvemooni moodi.
Pakuksin sul pesaaset,
aga sa ei hooli.

• "Leevike", lk 6

Lumi ei ole vaid
sätendav kest.
Lumest saab maale
vateeritud vest.

• "Tihane - lumelind", lk 9

Väljanägemise järgi
hoopis linlaseks sind peaks.
Maal ei joondu sinu järgi
paljud, küllap seda tead.
...
Et ei linn sul meeles mõlgu,
ihkad avarust ja tuult,
ehkki vahel võtad võlgu,
oma semuks pean sind truult.

• "Harakas", lk 13

Saviga saviga
luba, et avitan
kohe toon labida
sellega savitan
kuidas saan
sileda üle
käin tulega
kust võtan
küünla ma
sobib ka
pirrr...d!

• "Pääsu laul", lk 15

"Mesikäpa esikäpad"

Milvi Panga, "Mesikäpa esikäpad", 2017.

Mesikäpa esikäpad
tõsi jah, on aina meetud.
Mett nii meil kui metsaotil
maiuspalaks on ju peetud.

Mesikäpa esikäpad
siis vaid, siis vaid mesised,
kui on tagakäpad mustaks
talland taruesised.

• "Mesikäpa esikäpad", lk 9

Tahaks näha närilisi,
tiivulisi tüüpe.
Vaataks vahel erilisi,
nagu näiteks hüüpe.

Tahaks näha päris ehtsas
hoos piraajakalu.
Ahvide eest vihmametsas
näppaks maiuspalu.

Tahaks ükskord näha hiide
seemnest saand sekvoiaks.
Kompaks peoga püramiide,
kaamlil küürust hoiaks.

• "Tahaks näha", lk 10

Seeni ei pea seemendama.
Seeni ei pea rohima.
Seeneisu leevendama
metsa minna tohid sa.

See või teine: võiseen, pilvik ...
(kas just korvi tahavad?).
Kärbseseentel puhkad silmi,
metsa jätad maha nad.

• "Seenel", lk 15

Onu on ja tädi Eiole
kunagi ühel meelel ei ole.
Nõnda see olnud ju igiammu:
ühe jonn toob teisele rammu.
Kui ühel on õigus, siis teine saab tõe -
kumbki kunagi kaua ei põe.

• "Onu on ja tädi Eiole", lk 29

Kas sa tead, kus Ö-täht ööbib?
Vennad Ö-d on öösel nööbid.

Mis Õ-st võiks saada, anna nõu!
Õ-st hõlpsasti saab tuviõun.

Kus H käib suvel, huvitav?
Ta redel on ja suvitab.

A mõõdab maad, saab matkata.
Siit proovi ise jätkata.

• "Kas sa tead?", lk 30

Liitsõnu saab nii liita
kui lahku kirjutada,
kui raatsid aega viita
ja mõtteid mõlgutada.

Miks koerapöörirohi?
Mis puhul ja mis pahele?
Kas tõrvalilled sobivad
su vihikute vahele?
...
Kas sooja seenevihma sees
sa seisad omatahtsi?
Kas (vana)sõna võlu ees
on mõtiskleda mahti?

• "Mis ja kes?", lk 23

Ei pärnakaid sealt lahesuust
küll puhu ära meretuul.
Kõik juurulased juuripidi
on Juuru mulda juurdunud.
Üks paidelane, see ei vaidle,
teab, kõigist parem paik on Paide.
Kas sõidad Mulki, sõuad Muhku,
näed - igas kodus oma uhkus.

• "Igas kodus oma uhkus", lk 33

Kui me piima kurname,
eks vahumüts jääb kurnale.
Kaua siis ei passi me,
kõik see hea jääb kassile.

Kui me mune värvime,
ka tainas kerkib pärmine.
Laupäev lõhnab omasoodu
kalja, kaseviha moodu.

• "Kui me piima kurname", lk 46

Ajad, mil uksi
ei pandudki lukku,
tänaseks jäämas
on ajalukku.
Tanumast tulija
tõstis vaid ära
väravalt väädi
ja oligi päral.
Uks pandi pööra,
riivi või haaki.
Loomade, lastega
muidu ei saandki.
Toaukse taga -
ei usu sa vist -
luud lausus:
"Sees pole hingelist."

• "***Ajad, mil uksi...", lk 51