Alguses rääkis Ian, miks ta üldse hakkas kirjandusteadlaseks. "Olen veendunud, et mäletamine on tähtis. Vaid mäletades võime endast midagi mõista. Aga minul on juhtumisi hirmus halb mälu. Tahtsin asja parandada, varastades teistelt." [---]
Ta jutt tõi mulle kurku rõhuva klimbi. Tahtsin tõsta käe ja öelda, et mäletamises ei ole midagi head. Mälu on üks eluliialdusi, mille ees oleme jõuetud. Tahtsin püsti tõusta, peatada märkmeid tegevad pliiatsid ja õhinal noogutavad näod ning hüüda, et mina ei taha muud kui ükskõik mis viisil mälust lahti saada.
