Riikka Ala-Harja

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Riikka Ala-Harja, 2012.

Riikka Maria Ala-Harja (sündinud 21. aprillil 1967 Kangasala vallas) on soome kirjanik ja dramaturg.

"Dessant"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Riikka Ala-Harja, "Dessant", tlk Kätlin Kaldma, 2012.


  • Emma kutsub Duvali Mesimeheks, sest Duval naeratab kogu aeg, Duvalil on leebe hääl, Duvalil on pehmed juuksed ja pehmed kulmukarvad, mina olen Duvali vastuvõtul käinud nelikümmend üks aastat ja Emma kaheksa aastat, Duval on küla kõige popim arst, kõik käivad Duvali juures. (lk 9)
  • Olen Emma asjatundjatele üle andnud.
Kas arstid ja õed teevad oma parima, kui nad on täna juhuslikult väsinud, kui peaarst on eile naisega tülitsenud või natuke liiga palju joonud või kehvasti maganud ega jaksa sellepärast täna eriti hoolida, kõige vähem veel mingi tundmatu kaheksa-aastase haigusest, kui juba on selline väsitav ja ahistav päev?
  • Ühte rannakülla mahub väga hästi kaks surnud tüdrukut. Emma maetakse Anna kõrvale, küla surnuaial seisab kaks väikest hauakivi, Alice käib kuuekuuselt surnud tütre haual, aga mina jään koju, mina ei suuda.
See on surma küsimus, ehkki keegi seda kõva häälega välja ei ütle. (lk 16)
  • Ma ei tea, kuidas Jumalaga räägitakse. Panen käed risti, silmad kinni, ära lase Emmale kurja haigust kallale, anna puhtad proovid. Muud ma paluda ei oska, ma ei oska isegi palveid peast, pühapäevakoolist on liiga kaua aega möödas. Ma ei tea, kuidas abipalumine lahendada. Abi meil vaja on, kas Jumal ei võiks aidata, kas ta ei võiks juba öelda, et Emmal ei ole midagi tõsist. Kas maksabki Jumalat uskuda, kui lõpuks tuleb ikka leppida jubetu kaotusega? Alice usub, ehkki Anna suri. Alice usub, ehkki papp ei osanud selgitada, miks Jumal lasi Annal surra, ja mina ei saa aru, kuidas Alice suudab enam üldse millessegi uskuda. (lk 17)
  • Akuutse leukeemia paranemisprotsent Emma-vanustel patsientidel on üle kaheksakümne protsendi, jätkab peaarst.
Kui palju üle? Sajandiku võrra või peaaegu saja protsendi kanti? Kui täpne võib selline ennustus üldse olla?
Ma ei suuda midagi küsida. (lk 19)
  • Peaarst loodab, et haigusest räägime Emmale meie. Niimoodi jõuab uudis lapseni leebemal moel kui tema suu läbi.
Tule taevas appi.
Kas peaarst arvab, et ta tegi meile mingi kingituse.
Kuidas kaheksa-aastase ees sõnu seada, kui ise oled kogu aeg kokkukukkumise äärel?
Ütle lapsele: kallis lapsuke, sul on vähk, nüüd on selline lugu, surm on lähedal, niisama lähedal kui vanadel inimestel, selle vahega, et sina, minu tütar Emma, said just kaheksa aastat vanaks ja vanematel sünnipäevakingituseks uue jalgratta ja mobiili. (lk 20)
  • Kolmekuuse vaikimisega tekitasime Emmale vähi.
Vaikimine, karjumine, vaikimine, ei ühtki normaalset sõna enam.
Meie tekitasime Emmale vähi, mina ja Henri.
Me oleme Emma hävitanud ja nüüd teevad valgelibled, mis ise tahavad.
Kui kodus külvatakse viha, kui kodus heljub vaikus, kui vanemad karjuvad suletud ukse taga, hakkab terves lapses pesitsema kurjus. (lk 21)
  • Raske on vaadata, kui omaenda laps kannatab. Tahaksin Emma valud endale võtta, aga seda ei saa keegi teha. (lk 24)
  • Koridoris peatab mind keskealine õde ja ütleb, et Emma magab nüüd sügavalt.
Ta tutvustab ennast, ütleb, et on Emma isiklik õde Sara.
Naeratan sunnitult.
Naine, ära võta minu last endale.
Siiani tean mina oma tütrest rohkem kui sina.
Ära, kurat, tule minu tütart endale võtma. (lk 24)
  • Sara õpetab, kuidas käsi desinfitseerida. Koridoris kommenteerib mingi teise patsiendi ema, et sellega saab nüüd mitu aastat plödistada. Ema ütleb, et nende tütrel tuli leukeemia tagasi, nüüd on tüvirakkude siirdamise kord. Sara kuulab ja noogutab, Saral on kõik kontrolli all, Saral on tunded kontrolli all, Sara on kakskümmend aastat laste vähiosakonnas töötanud. (lk 26)
  • Sellel rannal me elame, sellel rannal filmiti tantsijaid, seda randa näeb Prantsuse televisioon. Rand on rahulik, siin ei ole kuritegevust, siin ei juhtu õnnetusi, igatahes mitte rohkem kui mõnes teises rahulikus maakülas. Abielusid rikutakse siin kindlasti niisama palju kui mujalgi. Ja kui vanad Saksa miinid niitudel plahvatavad, lendavad lehmad kõrgele õhku. (lk 28)
  • Harilikult näen grupi pealt kohe, mida kõike neile rääkida võib. Giid on ettemakstud jutu- ja vastusemasin, mina vastan küsimustele ja turistid maksavad selle eest. Nad on dessandist filme näinud ja nüüd tahavad nad näha kohta, kus see päriselt juhtus. (lk 29)
  • Mina ei ole rahva üleskütja, kes räägib neile ainult kõige verisemaid kohti, mina olen kiretu ajaloolane. Ma ei ole kellegi poolt, ehkki olen prantslane, minu põlvkond ei pea enam olema. (lk 29)
  • Turistid küsivad, kas Inglise sõdurid kartsid, kui nad Normandias maabusid.
Vastan, et kartsid ikka, miks ma peaksin midagi muud ütlema. Küllap nad teadsin, et kõik võivad surma saada, viimane kui üks neist. (lk 29)
  • Nad tunnevad ka huvi, mida mõtlesid Ameerika ja Kanada sõdurid, kui nad üle Atlandi Inglismaa kaudu Normandiasse reisisid. Ameerika noormehed tulid Euroopasse surema. Emad, isad ja tüdruksõbrad ootasid kodus, rõõmustasid, et poisid on nii vaprad ja lähevad kurjust hävitama. (lk 29)
  • Kui liitlasväed sakslaste okupeeritud piirkondi pommitasid, ütlesid normandlased, et see oli, nagu prooviks karmi matši ajal jalgpalli sees istuda. (lk 29)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel