Eve Pormeister

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eve Pormeister , 2019.

Eve Pormeister (aastani 1987 Vahtrik; sündinud 19. aprillil 1956 Raplas) on Eesti germanist, kirjandusuurija ja kultuurivahendaja.

"Näen, kuulan, tunnetan"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Eve Pormeister, "Näen, kuulan, tunnetan. Vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil", Tallinn: EKSA, 2021.


"Kersti Kreismanni tundeline teekond mööda kõrrepõldu"[muuda]

"Kersti Kreismanni tundeline teekond mööda kõrrepõldu", lk 25-35.


  • See jääb mulle esiotsa mõistetamatuks, ent mingil müstilisel moel tunnetasin seda raamatut esmalt just kätega ja kätes. Tagantjärele ei saa ma lahti mõttest, et need mälestused on kirjutatud ja tunnetatud kogu kehaga, et mäletamisprotsessis osaleb "keha mälu". (lk 26-27)
  • Meie ees rulluvad lahti meenutused ja mälestused läbielatust ja läbitunnetatust, õigemini, killukesed, hetkevõtted, sest meenutus/mälestus on "möödaniku osaline rekonstruktsioon" ja mälestuste kogumist on kättesaadavad üksnes fragmendid. Ei jäta me ju eriti palju meelde. (lk 29)
  • Ja pealegi mälu normaalseks funktsioneerimiseks on unustamine või kõrvalelükkamine suisa vajalik. (lk 29)
  • Tahes-tahtmata tuleb meil oma mälestusi konstrueerida, keeles ja keele abil ümber kujundada, nihutada, vahel isegi midagi välja mõelda ja fiktsionaliseerida, või kui vajalik, siis möödunut täiendada ja/või see lõpule viia. Seejuures ei saa inimene kui sotsiaalne ja tunnetav olend eirata mäletamistöö tulemuse sotsiaalset tingitust ja mäletamise keskkonda. (lk 30)
  • Ei saa eirata ka oma psüühilist seisundit, näiteks suurenenud või vähenenud tajumisvõimet, sotsioloogiliste probleemide teadvustamist, hetke meeleolu. (lk 30)
  • Mälestustesse süüvimine, olnu ja kogetu tagasitoomine nüüdhetke pakub meile ajalise eraldatuse kaudu ka uusi võimalusi oma tõe leidmiseks ning erinevuste adumiseks, teistsugususe äratundmiseks. Muidugi juhul kui mäletamine ei muutu millekski pealesurutuks. (lk 30)
  • Oma tõe leidmisega on seotud iseenda äratundmine ja leidmine (ning vastupidi), milleks mälestused samuti loovad uusi võimalusi. Vahetult (eksplitsiitse) mäletamisega on seotud teadmine ja arusaamine iseendast (iseteadvus) ehk inimese minapilt ja minatunne, ja see on narratiivne. Alles mäletamise ja sellest jutustamise kompleksse protsessi kaudu saame nendeks, keda usume end olevat. (lk 31)
  • Mäletamine ja mälu toetavad iseteadvust, nii individuaalse kui ka kollektiivse identiteedi loomist ja kujundamist, st nii Isena kogetud isiku kui ka kollektiivi sisemist ühtsust. Minapilt on järelikult samuti tingitud mäle-tamishetke sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast ning allub muutustele. Identiteeti tuleb käsitada pigem kui midagi, mis on kultuuriliselt ja sotsiaalselt kodeeritud; ta kujuneb kehaliste ja narratiivsete tegevuste ning sotsiaalse keskkonna vastastik-mõju tulemusena; teda tuleb pidevalt mõista teistest erinemise, teistsuguse kaudu. Identiteedi kujunemise protsess näib olevat sarnane keele omaga. Nii nagu tähistatav (pr signifie) libiseb tähistaja (signifiant) all, libiseb tihtipeale ka identiteet mälestuste all. Vähemalt senikaua, kuni meie maailmapildi üheks olulisemaks osaks on aja ja ruumi mõiste, ei ole mäletamiseta nüüd-hetke, praegust. (lk 31-32)
  • Kersti Kreismanni mälestuste ja mõtiskluste read ning pintslitõmbed on täis (ligimesearmastust, lusti ja pisikest huumorit, süütunnet ja ahastust, kurbust ja valu. Kurbust ja valu, mida näitlejanna tunnistab ja mille jälgi ta ei püüagi segada ega varjata, kui seda just ei nõua mingi sisemine eetiline skaala[---]. Kurbust ja valu, mida võib hoomata ainuüksi mõnest pealkirjast või mida Kersti Kreismann manab esile ridade vahelt või mida ta paneb samas helistikus liikuvat lugejat iseendas edasi tunnetama. (lk 32)
  • Alguse ja lõpu, rõõmu ja hirmu, elu ja surma või kaotuse piiride kompamine ja taas tunnetamine on nende mälestuste ja mõtiskluste läbiv teema, kas konkreetsele kaotusele või surmale mõeldes või siis kaudselt, meenutades inimesi, kes meenutamise ja mäletamise hetkel on juba lahkunud. (lk 32)
  • On ju vaikiminegi kõnelemine. (lk 34)

"Lagunemise esteetika"[muuda]

"Lagunemise esteetika. Valerie Fritschi "Winteri aed"", lk 36-44.


  • "Kirjanik. Kooloni armastaja. Fotokunstnik." Nii määratleb end fotokunsti õppinud Valerie Katrin G. Fritsch, olles seejuures unustanud enda jaoks äärmiselt olulise olemisviisi: reisija. Õigemini on ta maailmarändur, kes kuus kuud aastast on teel maailma eri paigus, eelkõige Aafrikas. Maailma ei vii teda tahtmine põgeneda või midagi muuta, vaid soov ise muutuda, jääda oma mõttetegevuses mobiilseks, vabaneda (mõtlemis)-harjumustest, koguda uusi impulsse ja pildimaterjali. Sinna viib teda tõeliselt rändlinnulik, kaasasündinud rahutus, sest maailm on tema sisikond. (lk 36)
  • Kuidas jõuab noor inimene maailmalõpu teema juurde ja mida on tal selle kohta öelda? Valerie Fritsch ei olegi tavaline noor: väga varakult alanud maailmarännakud, mitmekesine ja suur lugemus, igakuised paaripäevased kirjeldamatud valud endometrioosi tõttu kujundavad ja mõjutavad tema maailmatunnetust. (lk 37)
  • Kriitikud võtsid Valerie Fritschi hästi komponeeritud maailmalõpu ja armastuse loo vastu harvaesineva üksmeelega: neid lummasid eelkõige tema keele hullutav ilu ja jõulisus, atmosfääri loov koloriit ja meelelised pildid. Tema keele barokne lopsakus mõjub taoti küll nagu Winteri aia peamajagi väljaspool aega seisvana või vanamoelise ja toimununa, meenutades "kõige poeetilisemat realisti" Adalbert Stifterit. Koguni "liiga kunstlik" tundub osale arvustajatest olevat noore pildimaagi keel. (lk 37-38)
  • Rütmistatud keele ja impressionistlike või poolpuäntlike, paiguti pisut üleliia paksude pintslitõmmetega püüab Valerie Fritsch otsekui luua "üha viletsamaks muutuva maailma kontrapunkti". Kirjutades ongi tal tunne, nagu ta komponeeriks, võtaks kokku "maailmamuusikat või maailmakorda". Ta otsekui püüdleks absoluutse sõnaseadmise, sõna ja muusika ühinemise poole, nii nagu Ingeborg Bachmann. (lk 39)
  • Selle asemel et anda ajalisi ja geograafilisi määratlusi ning selgitada maailma koostlagunemise ja lõppemise põhjuseid, siseneb autor oma pildikestega allegoorilisse ruumi, vastandades paradiislikku aeda hääbuvale linnale mere ääres. Ta siseneb sellesse ruumi, et vaadelda ja uurida seal duaalset maailma, esitada poeetilisel ja sisulisel-semantilisel tasandil vastuolusid, niisuguseid vastandeid nagu elu ja surm, harmoonia ja kaos, armastus ja apokalüpsis, müüt ja suurlinn ning aed (loodus) ja linn. Aga ka romaani ülesehitamisel kasutab Fritsch dualismi meetodit, asetades loo kulu äärmuslike vastandite - paradiis ja apokalüpsis ning õitsev aed ja metsistunud aed - vahele. (lk 39)
  • Maailmalõppu harjutab hiljem aias, raamatu viimastel lehekülgedel, Anton häälest ära läinud klaveril, mängides impressionistliku helilooja Maurice Raveli "Kontserti vasakule käele", mille peateema sarnaneb "Dies irae" motiiviga ja mida Antoni vanaema lasi tal lapsepõlves harjutada pärast seda, kui oli näinud pianist Paul Wittgensteini fotot tühjalt rippuva fraki varrukaga. (lk 42)
  • Kuigi noorele põhiliselt musta riietuvale autorile omistatakse kalduvust tumedatele ja obskuursetele asjadele, ei mõtle ta enda sõnul üldsegi mitte "sünguse ja morbiidsuse kategooriates". Kasvamine ja ilu "selles elu ja surma tsüklis" on talle sama olulised. Anton, kes lapsena mööda ilma ringi hulgub, ei korja üles sugugi üksnes "looja eksimusi" (lk 15), vaid ka ilu. (lk 43)
  • Kui maailm on lõppenud, kõlavad Anton Winteri unenägudes romantiline Sergei Rahmaninov ja Joy Division. Ärgates - on see siis ikka veel unes või teispoolsuses või ilmsi - kuuleb ta kõigepealt vaikust, hiljem näeb ta lähenemas varje ja kujusid. Kõik nad tulevad aeda, tollesse igatsuste paika. Kõigele vaatamata. Nii nagu kõigest hoolimata asuvad pärast apokalüpsist teele Cormac McCarthy isa ja poeg. Sest nagu vanad mütoloogiad pajatavad, peidab iga maailmalõpp endas ka millegi uue sündi. (lk 43-44)

"Elada inimväärikalt ja surra inimväärikalt"[muuda]

"Elada inimväärikalt ja surra inimväärikalt. Daniel Wisseri "Mägede kuninganna"", lk 52-65.


  • Ajal, mil inimese eluiga järjest pikeneb, on üles kerkinud uued üldinimlikud eetilis-moraalsed küsimused. Öeldakse, et arenenud meditsiin võimaldab paranemislootuseta inimesi üha kauem elus hoida. Ent kas ravi, mis venitab inimese agooniat tema tahte vastaselt nagu kummi, on eetiline ja humaanne? Kas Hippokratese vandes sisalduv tõotus "Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu" ei osutu liiga jäigaks, kui inimene jõuab oma füüsiliste piirideni? Kas päästetud elu on elamisväärne? Või on inimesel endal õigus otsustada oma elu üle ja määrata oma lahkumise hetk? Need ei ole küsimused, mis ootaks üksüheseid vastuseid, ei eetilisest, õiguslikust ega emotsionaalsest küljest. Küll on need küsimused, mis ootavad omakasupüüdmatut, silmakirjatsematut arutelu. Ka ilukirjanduslikus vormis. (lk 52)
  • Argipäev ei ole autori sõnul kunagi mustvalge, vaid täis huumorit ja absurdsust. Kirjanduses kujutab huumor endast eksistentsiaalset tegurit, mis ei tähenda "nalju või koomikat, vaid väga üldist oskust kujutada elu keerukust". Ajaviitekirjanduses, tihti ka ajaloolistes käsitlustes ja biograafiates ilmub elu korrastatuna, sirgjoonelisena, loogilisena, mis on võimalik siiski üksnes ümberjutustuses, sest tegelik elu on täis vastuolusid ja sageli ka kohutavat kaost. Selle kaose tõepärane kujutamine kätkeb alati midagi humoristlikku. Daniel Wisser ütleks koguni, et huumor "on oskus vaadata tõelisusele silma". (lk 57)
  • Keelega eksperimenteerides ja mängeldes, musthallidesse värvidesse erksaid, mänglevaid toone ja noote tupsutades ning (tragi)koomilisi situatsioone luues saavutab autor surmtõsises teemas imetlusväärse, kontrapunktilise kerguse, milles väljendub nii elujõud kui ka lahkumise paratamatus. See kergus teeb härra Turini loo niivõrd haaravaks, et kohati on lugedes raske naeru tagasi hoida. Tabuteema kirjandusliku kujutamise lähtepunktiks oleva küsimuse "Kuidas ilmneb tabu keeles?" esile toomiseks kasutab autor erilisi vorminguid, topograafilisi võtteid: peljatud või varjatud mõtete läbikriipsutamist ning ühiskonnas tõrjutud või tabuks kuulutatud tähenduste, samuti Turini kõnehäiretele osutavate tekstiosade katmist trükimustaga. Niiviisi saab ta jätta suitsiidi teema jaoks "ruumi ilma midagi välja ütlemata või juurde kirjutamata". (lk 58)
  • Kurba teemat mahendab ka vaatenurga muutus: raamatu alguses toimub üleminek minavormilt kolmandale isikule. Lähedaste inimeste säästmise nimel varasema eluga lõpparve teinud mehele, nagu ta ise kinnitab, meeldib rääkida endast kolmandas isikus, sest see "kõlab peaaegu nii, nagu leks jutt kellestki teisest" (lk 12). (lk 58-59)
  • "Mägede kuningannat" võib vaadelda kui mitme jutustava häälega polüfoonilist või orkesterlikku romaani. Võrdkujuna kerkib silme ette orkester, keda härra Turin vaatab ja kuulab YouTube'ist: "Täna pöördub ta tagasi Beethoveni kolmanda klaverikontserdi juurde. Muusikutest on saanud talle omalaadne perekond, nii nagu hooldekodu õdedest. Ta on kõikidele nimed pannud. Ta tunneb juba kõiki." (Lk 153) On tähenduslik, et Turinit köidab Beethoveni klaverikontsertidest just kolmas, ainuke moll-helilaadis (nt lk 57-60,110-111, 252, 254). Valitseb ju hooldekodus tegelikult minoorne, morbiidne tonaalsus. (lk 59)
  • Kastreeritud kõuts Dukakise elulõpp on otsekui härra Turini olukorra ning inimese kahepalgelisuse ümberpööratud kujutis. Kasse (üldse loomi) lubatakse magama panna, aga inimesi mitte. Kuid nii nagu pandi magama kastreeritud kõuts, sest ta oli väga haige ja vana, tahab end lasta magama panna ka 15 aastat impotentne mees, sest temagi on väga haige ja kuhtuv. (lk 61)
  • Missugune peab olema inimese lõpp? Kellel ikkagi on eetiline ja moraalne õigus otsustada inimese suremisviisi üle? Me sünnime siia ilma, nii et keegi ei küsi, kas soovime seda või mitte. Kas me siis ei või lahkuda iseenda tahtel? Milles seisneb humanism, kui oma tulevikuväljavaateid teades peab inimene leppima oma elu võib-olla aastaid kestva mõttetu pikendamisega? (lk 65)


"Foto ja surm"[muuda]

"Foto ja surm. Kai Aareleidi "Vene veri" ja "Linnade põletamine", lk 66-79.


  • Ümbritseva maailma ja iseendaga suhestumiseks on inimene ikka vajanud mittekeelelisi, sealhulgas pildilisi märgisuhteid, nagu on näidanud pildi ajalugu ja pildiline pärand. Pildimeediate ja kirjanduse vahelisi ilmselgeid kokkupuutepunkte kinnitavad modernsed teooriad. Ühest küljest tekitab kirjandus pilte - mentaalseid teisest küljest toimib ta piltide - keeleliste - abil. XIX sajandil alanud piltide mitmetasandiline tagasitulek (mõelgem näiteks Friedrich Nietzsche, Martin Heideggeri, Ludwig Wittgensteini või ka Immanuel Kanti peale) on niisiis juba verbaalses keeles olemas: metafoorides, kujundlikus kõnes. Samal ajal sarnaneb kahemõõtmelisel pinnal asuva visuaalse elemendi, kirja vaatamine pildi vaatamisega. (lk 66)
  • Foto on küll spetsiifiline, iseäralike analüüsikriteeriumitega pildivorm, kuid ta jagab "tähtsaid ontoloogilisi eripärasid kõigi teiste pildivormidega". Tavakasutuses tajutakse fotot hetkekski kõhklemata pildina, kuid fotokujutisi on võrreldud ka kirjatekstiga. Fotograafia teerajaja Joseph Nicephore Niepce olevat nimetanud "protsessi, mille käigus kujutis ilmub plaadile, heliograafiaks, päikesekirjaks". Teine fotograafia alusepanija, William Henry Fox Talbot, kes 1835. aastal tegi esimese paberfoto, nimetas kaamerat aga "looduse pliiatsiks". (lk 67)
  • Elu, surm ja elu kooshoidev lugude vestmine ilmutavad end Kai Aareleidis üheskoos. (lk 69)
  • Kuid surma jaatades võib iseenda surma poole liikumist käsitada kui produktiivset olemisvõimalikkust ja selles valguses tunnetada omaenese tõde. Tõsi küll, me (veel?) ei tea, mis on selle lõpliku piiri taga, mida inimesed nimetavad surmaks, ja mida see suur tundmatu endast kujutab. Ainus, mis meil on, on teadmine, et me peame surema. (lk 70)
  • Ka maailma võib-olla vanimal fotol, Torino surilinal, leidub omamoodi jälg: Jeesuse surnukeha katmiseks kasutatud linale on seletamatul kombel tekkinud negatiivis inimkujutis. (lk 71)
  • Omamoodi mäluankruna õhutab kaanefoto autorit tungima oma kirjelduses kaugemale ja sügavamale, kui seda võimaldaks monofaasiline visuaalne pilt. Otsekui aknast välja vaadates või foto raamist välja astudes osutab autor sellele, mis võiks selle pildi ees, taga või sees veel peidus olla. (lk 74)
  • Mustvalgete fotode tuhmust võib käsitada nii lagunemise ja kaduviku kui ka kustunud tähenduste, mälulünkade ja unustamise metafoorina. (lk 76)
  • Niisugust pisiasja tähistab Roland Barthes sõnaga detail või veelgi tabavamalt sõnaga punctum. See on midagi, mis puudutab vormi, aga mis on samal ajal "hea foto" tunnusmärk ("Vene veri", lk 122), nagu selgitab "Vene vere" minajutustajale üks vana fotograaf. Punctum on midagi, mis sihib, vahel ka torkab ja vigastab vaatajat. Ta on "lisand", mille vaataja fotole lisab, "mis aga ometi juba on seal"; "omalaadne peen väljaspoolsus". Punctum on niisiis midagi, mille taga või sees võib peidus olla kogu fotovällne elu. (lk 76)
  • Väga poeetiliselt väljendudes võiks öelda, et neis raamatutes kohtuvad sõna, pilt ja heli. Muusika ning tantsu motiiv läbib tõepoolest punase niidina mõlemat romaani, iseäranis "Vene verd", kus ka vanavanaema Aleksandra lugu klaverist toob raamatusse palju muusikahõngu. "Linnade põletamises" on aga passija Hedi ümisetud laulujupp esitatud koguni noodikirjas. Kas on "Vene veri" kirjutatud 3/4 taktimõõdus nagu valss, mida seal kuuleme, ja "Linnade põletamine" 4/4 taktimõõdus nagu tango, mida seal tantsitakse, või hoopiski rondovormis, seda ma ei tea. Kuid usun aduvat, et kõik need tehnikad ja motiivid Kai Aareleidi kirjanduslikes albumites või fragmentaariumites on meisterlikult, samal ajal võib-olla ka intuitiivselt, ning ehedalt üksteisega seostatud, suhestatud ja põimitud. (lk 79)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel