Mine sisu juurde

Vilve Unt

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Vilve Unt (neiuna Vilve Lill; sündinud 4. veebruaril 1956 Verioral) on eesti moekunstnik.


Intervjuud ja sõnavõtud

[muuda]


  • Moe kogemus tulebki moodi kandes. Moeloojad peavad mäletama ja märkama, mis moes muutub ja mida see kaasa toob, sest mood armastab ennast korrata läbi erinevate ajastute. Enda loomingus näen alateadlikku käekirja, mis kumab läbi igas kollektsioonis. Oma nägu, oma tegu! Eks oma käekiri ongi see, mis teistest eristab. Oluline on, et käekiri jätkuks. Alati ei pea midagi uut arendama, kui saab olemasolevat edendada.
  • Ratsionaalsus kui disainilahenduste pool – lihtsus, väikeste nüansside leidmine läbi tehnilise kogemuse, funktsionaalsus ja kombineeritavus. Mulle meeldib asjadele ratsionaalselt läheneda, sest mulle ei meeldi teha tarbetuid kulutusi. Eriti ei taha ma kulutada aega, mis oma väärtuselt on hindamatu. Emotsionaalsus väljendub minu jaoks materjalide katsumises, tunnetamises, värvide ja materjalidega mängimises. Tähtis on see, et ratsionaalsus ja emotsionaalsus oleksid tasakaalus.
  • Töötan läbi tohutul hulgal infot ja materjale ning omaks võtan vaid väikese osakese, mis kattub minu käekirjaga. Moeinimestel areneb selles suhtes kuues meel, mis aitab neil ettepoole vaadata ja teatud muudatusi moes ette näha.
  • Moefotod aitavad kollektsioonide hinge välja tuua. Lummavad moefotod sünnivad siis, kui fotograaf ja stilist koos töötavad. Mis mannekeen-torso seljas näib elutu, ärkab fotodel ellu, rõivas on ikka inimese selga ette nähtud!
  • Mõtted eri rõivaesemetest, lõigetest või kollektsioonidest mõlguvad edasi-tagasi enam-vähem viis aastat. Selle ajaga jõuab parimate lahendusteni. Kiirmood oma tähenduselt ja tähtsuselt on taandumas. Hindan ajas kestma jäävaid väärtusi.
    • Vilve Unt, intervjuu: Lee Rajando, "Hingega moes", Femme, 28. veebruar 2016


  • Minust aasta vanem vend sai enne mind ERKI-sse sisse. Tema läks arhitektuuri õppima ja see tundus mulle nii huvitav ja põnev. Nii et mu esimene mõte oli minna õppima sisearhitektuuri.
Võrus keskkoolis käies õppisin matemaatika-füüsika eriklassis ja esialgu mõtlesin hoopis, et lähen Tartu ülikooli matemaatikat õppima. Matemaatikale omane loogika ning mood ja arhitektuur on kõik tegelikult omavahel seotud, seega venna kõrvalt tema projekte vaadates mõtlesin, et kui tema sai sisse, miks mina ei võiks proovida.
  • Kuna sisearhitektuuri poole peal öeldi kohe, et seal ei hakata tube kujundama, vaid peab teadma tugevusõpetust, akustikat ja kõike muud, mõtlesin, et mis ma ikka sinna lähen. Tegin hoopis otsuse minna moodi õppima ja sain kohe esimese korraga sisse ka.
  • Kui olin koolitüdruk, olid tööõpetuse tunnid sellisel tasemel, et omandasin kõik vajalikud teadmised: lõigete tegemised, õmblemisoskused… Ehk kui 8. klass läbi sai, siis lõpukleidi õmblesin endale ise, mitte ei lasknud kellelgi teha. Toona Eestis väga paljud naised õmblesid, sest oskused olid olemas.
  • 1985. aastal vabanes Tallinna moemajas moekunstniku koht ja mind kutsuti sinna. Omal ajal, kui moemaja loodi (1957), oli sel teistmoodi funktsioon. Enamikus õmblusvabrikutes kohapeal kunstnikke ei olnud ja moemaja kunstnikud kavandasid mudeleid vabrikutele üle terve Eesti. Kui mina läksin sinna noore inimesena tööle, anti minu vastutada lasteasjad. Mu tütar oli tol ajal kolme-nelja-aastane. Aga põhimõtteliselt kavandasime kõike: meestele ja naistele, kergeid rõivaid ja ülerõivaid. Kaks korda aastas toimusid moedemonstratsioonid, mis andis vabaduse midagi enamat teha.
  • Eesti naised armastavad moodi vaadata, kui meenutada omaaegseid Tallinna moemaja etendusi Kalevi spordihallis, mis olid alati pilgeni täis ja piletid välja müüdud. Olin ka ise tudengina seisupiletiga vaataja.
  • Üks asi, mille suur pooldaja ma ei ole, on üks viimase aja suundi: vanadest asjadest uute õmblemine. Säästlikkusest ei saa seal rääkida, sest kõike tuleb pesta, harutada, töödelda, välja lõigata ja uuesti kokku õmmelda. See on palju suurem aja- ja energiakulu kui võtta uus kangas ja teha sellest ajas kauem vastu pidav toode.
  • Jätkusuutlikkuse taha tuleks sulgudesse kirjutada "aeglane mood". Hooajaülene mood, kvaliteetne mood ja väga kvaliteetsed materjalid. Ainult see on minu arvates jätkusuutlik.
Mul ripub kapis Ivo Nikkolo mantel, mille ostsin 1997. aastal ning mis on nii kvaliteetsest materjalist ja nii klassikalise tegumoega, et võiksin ükskõik millisel hooajal selle jälle selga panna.


  • Mulle meeldib numbrite maailm, loogilised protsessid. See kõik seostub ka moega – mood on minu jaoks matemaatika! Kuna olen õppinud matemaatika eriklassis, on mood mulle iseenesestmõistetav süsteemne maailm.
  • Mul on olnud võimalus üle 40 aasta moemaailma sõnumeid mällu talletada, see võimaldab vabadust teha valikuid. Mälu on lõputu varasalv, parem kui Google’i otsing, sest see info on minu nägu! Pilguheit aastate taha annab inspiratsiooni uue loomiseks, samas turvatunde mustrite ja materjalide miksimiseks, kuna selles eksisteerib süsteemsus.
  • Aastakümneid tagasi oli ERKIsse õppima pääsemine privileeg, kuna vastu võeti väga väike arv tudengeid. Olime kursusel kahekesi, kõigil moeeriala kursustel kokku oligi kümme tudengit, mis on praegu EKAs ühe kursuse suurus. See oli personaalse koolituse aeg, kvaliteet oli olulisem kui kvantiteet.
  • Esimeses töökohas silmuskudumeid kavandades sain tuttavaks põneva protsessiga, kuidas käsitsi kootud muster kudumismasinal valmib. Praegugi loon oma kollektsioone samal viisil, ainult et põhiküsimus on, kuidas ja kellele neid müüa. Praegu on kunstnikule oluline ka nö dream team – moefotograaf ja stilist, keda pimesi usaldada, meigi- ja soengumeister ning iseloomuga modellid. Sellest koostööst sündinud fotod räägivad vaatajale loo, mida moekunstnik on mõelnud.
  • Inimene võib ju füüsiliselt "väärikalt vananeda", kuid vaim ja mõtteviis on alguse saanud noorusajast. Minu vanaema oli "pearäti ja põllega vanaema", sest nii oli tol ajal kohane. Mu ema oli "kübara ja pärlikeega proua", sest tema noorusajal polnud noortemoodi. Mida tähendab "eakohane riietus" minu, 60+ jaoks? – Suuremat suurusnumbrit! Ja musta värvi, mis eelduste kohaselt peaks muljeliselt figuuri vähendama.
  • Olen aastaid jälginud kaks korda aastas toimuvaid moenädalaid ja üritan tuvastada, kes on uute ideedega eeskõndijad ja kes nende kordajad, viimaseid on väga palju. Ise olen nii kandja kui ka loojana läbinud moevoolud alates 70ndate hullumeelsest kitšist ja 80ndate ekstravagantsusest kuni 90ndate minimalismini. Silm tabab kohe ära, kui on tegu lõputu kordamisega. Vist seepärast ei samasta ma end otseselt ühegi moeloojaga, pigem elan toimuvale kaasa.
  • Mood on seotud "kuuenda meelega", tajuga, mis maailmas toimub ja moodi mõjutab. Moe loomiseks on vaja enamat kui internetis surfamist. Vahel võiks raamaturiiulist võtta mõne targa inimese kirjutatud raamatu, selle läbi lugeda ning alles siis oma arusaamade järgi maailma kujundama hakata. Sealt edasi on end juba lihtsam ka teistele tõestada.
  • Teistele moodi luua on lihtsam kui endale valida... Moekunstnikud tavaliselt ei armasta väga erilisena eristuda.


  • Kuna ma õppisin moekunstnikuks, siis meeldib mulle kunstnikuks olemine rohkem kui disaineri nimetusega amet.
  • Silmuskudumine on olnud aastaid minu lemmikvaldkond, kuna seal on rohkem vabadust piire ületavateks katsetusteks ja minu soov on äratada ellu ja tuua tänapäeva omaaegsed varrastel kootud silmuskudumite mustrid uutes kaasaegsetes lahendustes masinkudumitena.
  • Minu soov on väärtustada ja jäädvustada kiiret elutempot nostalgiavõtmes, mis on nii teistsugune ja inimlik. Loomeprotsess on alati väga pingeline, aga ka põnev tööprotsess, mis ei anna hetkekski rahu, kuni kollektsioon on viimse detailini lihvitud.
  • Tänased kootud esemed ühendavad endas vanu traditsioonilisi mustreid ja kaasaja moe nõudmisi. Jälle on populaarsed vanad etnograafilised koekirjad, kuna mood pöördub viimasel ajal inspiratsiooni saamiseks pidevalt rahvakunsti poole, mis pakub rikkaliku mustrivalikuga unikaalseid võimalusi. Uute mustrite, lõngade ja värvikombinatsioonide kombineerimine on ääretult põnev protsess!
  • Kõige olulisem on minu jaoks aastatepikkune elukogemus moevaldkonnas ning sellest tulenev kindlus muutuvate moevoolude keskel iseendaks jääda. Selliselt positsioonilt sündinud kollektsioonid on küll hetkeks nähtavad moelaval, kuid moekunstiprojektina on nad eksponeeritavad ka näitusesaalis. Kuna ma ei tiražeeri oma loomingut, siis ongi tegemist ainueksemplaridega, mis on mõeldud neile, kes hindavad ajatut ja kvaliteetset tööd, mis on kauakestev ja hooajaülene. See tähendab tegelikult ka slow fashion-toodete tagasitulekut.
  • Moekunstniku jaoks on kõige olulisem Dream Team ehk meeskond, kuhu kuulub moefotograaf ja stilist, keda sa võid pimesi usaldada, loomulikult ka meigi ja soengu meister ning iseloomuga modellitüdrukud. Nende koostööst sünnib moefotoseeria, mis peab vaatajale rääkima loo, mida moekunstnik on mõelnud ja selles loos on tuntav ka meeskonnaliikmete käekiri.


  • Suure linna äärelinna lapsed, väikelinna lapsed, külalapsed, tänavalapsed ja nende elu, mis on lihtsalt tavaline elu – see on väärtus, mis vajab jäädvustamist üheks hetkeks moelavale ning hiljem fotodena pildialbumisse.
  • Vaadates hetkel moemaailmas toimuvaid muutusi, võib leida mineviku elementidega disainilahendusi ka hetke moepildist. On aeg hakata avastama unustatuid tulevikuideid, vaadata arhiividesse ning lapata läbi vanad mõtted.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vilve_Unt&oldid=81075"