Sally Rooney

Sally Rooney (sündinud 20. veebruaril 1991 Castlebaris Mayo krahvkonnas Connachti provintsis Iirimaal) on iiri kirjanik ja stsenarist.

"Vestlused sõpradega"

Tsitaadid väljaandest: Sally Rooney, "Vestlused sõpradega", tlk Triin Tael, 2019.

• Olin elevil, valmis proovilepanekuks, mida kujutab endast võõra kodu külastamine, mõeldes juba välja komplimente ja teatud näoilmeid, et võluv välja näha.

Maja oli punastest tellistest kahepereelamu, mille ees kasvas plaatanipuu. Selle lehed paistsid tänavalaterna all oranžid ja kunstlikud. Kaifisin hirmsasti teiste inimeste kodude sisemuse nägemist, eriti selliste inimeste, kes olid Melissa kombel natuke kuulsad. Otsustasin kohemaid, et jätan tema kodu kohta kõik meelde, et saaksin seda hiljem meie teistele sõpradele kirjeldada ja et Bobbi saaks takka kiita. (lk 7)

• Vestlus kulges edasi. Meil tekkis väike arutelu valitsuse ja katoliku kiriku teemal. Melissa küsis, kas me oleme usklikud, ja meie ütlesime ei. Ta ütles, et usutalitused, nagu näiteks matused ja laulatused, tunduvad talle "kuidagi mingil uinutaval moel lohutavad". Need on kogukondlikud, ütles ta. Neurootilise individualisti jaoks on see kuidagi kena. Ja ma käisin kloostrikoolis, nii et enamik palveid on mul endiselt peas.

Meie käisime ka kloostrikoolis, ütles Bobbi. See tekitas probleeme.

Melissa vedas näo naerule ja küsis: nagu näiteks?

No mina olen gei, ütles Bobbi. Ja Frances on kommunist.

Ja vaevalt ma enam ühtki palvet mäletan, ütlesin. (lk 9)

• Sellega, et ma Bobbi tüdruk olin, ei reetnud ma mitte kellegi usaldust. Lähedasi sõpru mul polnud ja söögivahetunni ajal lugesin kooli raamatukogus üksinda raamatut. Teised tüdrukud meeldisid mulle, ma lasin neil oma koduseid ülesandeid maha kirjutada, aga olin üksildane ja tundsin, et ma ei vääri tõelist sõprust. Tegin nimekirja asjadest, mida pidin enda juures parandama. Pärast seda, kui me Bobbiga semmima hakkasime, muutus kõik. Keegi ei palunud enam mu koduseid ülesandeid. Söögivahetunni ajal jalutasime käsikäes parklas ja inimesed pöörasid õelusest pilgu kõrvale. See oli lõbus, esimest korda oli mul tõeliselt lõbus. (lk 11)

• Olin endiselt suumimisprotsessiga ametis. Teadsin, et Melissa kirjutab mitmele suurele kirjanduse veebiküljele, ning tema kirjutised ringlesid netis laialdaselt. Ta oli kirjutanud Oscaritest kuulsa essee, mida kõik igal aastal filmiauhindade hooajal uuesti postitasid. Mõnikord kirjutas ta ka kohalikke lühiportreid, kunstnikest, kes oma teoseid Grafton Streetil müüsid, või Londoni tänavalaulikutest; nende kõrval olid alati kaunid fotod Melissa portreteeritavatest, kes nägid välja inimlikud ja nii-öelda iseloomukad. Suumisin väikseks tagasi ja püüdsin vaadata omaenda nägu nii, nagu oleksin keegi võõras internetis ja näeksin seda esimest korda. Nägu paistis ümmargune ja valge, kulmud nagu kummuli keeratud sulud, silmad objektiivist eemale pööratud, peaaegu kinni. Isegi mina sain aru, et mul on iseloomu. 8lk 12)

• Mis mõttes meeldid, küsisin. Kas me räägime praegu tõsiselt või teeme lihtsalt nalja?

Ma räägin praegu osaliselt tõsiselt. Ma vist tõesti meeldin talle.

Abieluvälise suhte mõttes või?

Selle peale Bobbi ainult naeris. Teiste inimeste puhul ma üldiselt tajusin, mida võtta tõsiselt ja mida mitte, aga Bobbi puhul oli see võimatu. Ta ei paistnud kunagi täie tõsidusega rääkivat ega täielikult nalja tegevat. Seetõttu olin harjunud kõigisse ta imelikesse juttudesse omamoodi zeniliku leppimisega suhtuma. Vaatasin, kuidas ta oma pluusi seljast võtab ja minu valge särgi selga tõmbab. Käised kääris ta hoolikalt üles.

Kena, küsis ta. Või hirmus?

Kena. Näeb kena välja. (lk 13)

• Istusin hommikul voodis ja kirjutasin luulet, äsades iga kord, kui tahtmist oli, enter'ile. (lk 14)

• Kui me kella helistasime, tuli Melissa uksele, fotoaparaat üle õla visatud. Ta tänas meid tulemast. Tal oli väljendusrikas vandenõulaslik naeratus, millega ta ilmselt kostitas kõiki oma portreteeritavaid, just nagu ütlemaks: sa ei ole minu jaoks mingi harilik portreteeritav, sa oled mu eriline lemmik. Teadsin, et harjutan seda naeratust hiljem kadedalt peegli ees. (lk 14)

• Nii et te siis kirjutate kõike koos, jah, küsis Melissa.

Oh issand, ei, ütles Bobbi. Frances kirjutab kõik ise. Ma isegi mitte ei aita.

See pole tõsi, ütlesin. See pole tõsi, aitad küll. Ta ütleb seda lihtsalt niisama.

Melissa kallutas pea küljele ja tõi kuuldavale midagi naerusamast.

Hea küll, kumb siis nüüd valetab, küsis ta.

Mina valetasin. Bobbi ei aidanud mul luulet kirjutada, kui, siis ainult mu elu rikastamise mõttes. Minu teada polnud ta eales loovkirjutamisega tegelnud. Talle meeldis esitada dramaatilisi monolooge ja laulda sõjavastaseid ballaade. Laval oli tema meist kahest see etem esineja ning ma heitsin tihti tema poole ärevaid pilke, et meelde tuletada, mida teha. (lk 15)

• Kuigi ma ei osanud täpsemalt öelda miks, oli mul kindel tunne, et nüüd, kus Melissa teadis, et ma kirjutan meie materjali üksi, on tema huvi meie kirjutamisprotsessi vastu vähenenud. Teadsin, et selle muutuse vaevutajutavuse tõttu on Bobbil võimalik seda hiljem eitada, ning ma ärritusin, nagu oleks see juba juhtunud. Mind valdas tunne, et olen hakanud kogu sellest kombinnist eemale kanduma, just nagu see viimaks paljastunud dünaamika ei huvitaks või isegi ei hõlmaks mind. Oleksin võinud vestluses püsimise nimel rohkem pingutada, kuid küllap tundsin vimma, et pean tähelepanu pälvimiseks vaeva nägema. (lk 16)

• Vaatasin läbi klaasi, kuidas Bobbi silma alt meigitähni eemaldas. Tema randmed olid saledad ja tal olid pikad elegantsed käed. Kui ma vahel midagi igavat tegin, näiteks kõndisin töölt koju või riputasin pesu kuivama, meeldis mulle ette kujutada, et näen välja nagu Bobbi. Tal oli minust parem rüht ja meeldesööbivalt kaunis nägu. Teesklus oli minu jaoks nii tõene, et kui ma kogemata oma peegelpilti märkasin ja omaenda välimust nägin, tabas mind veider depersonaliseeriv šokk. (lk 16)

• Vaatasime teineteisele otsa. Oli näha, et Nick mängib minuga kaasa, nii et naeratasin.

Jah, ma tundsin, et meil on kaasasündinud klapp, ütlesin.

Mind tõmbab luuleliste tüüpide poole.

Ah soo. Usu, mul on rikkalik siseelu.

Nick hakkas selle peale naerma. (lk 17)

• Minu meelest oli Nick vaimukas, ütlesin.

Ta ei teinud peaaegu suudki lahti.

Jah, temast õhkus humoorikat vaikust. (lk 18)

• Bobbi vanematel oli tol suvel käsil pingeline lahutus. Bobbi ema Eleanor oli alati olnud hapra hingeeluga ning tal oli kalduvus pikalt mingeid ebamääraseid haigusi põdeda, mis tegi isa Jerryst lahkuminekul Bobbi lemmikvanema. Bobbi kutsus neid alati eesnime pidi. Ilmselt oli see algselt olnud mässuakt, kuid nüüd tundus lihtsalt kollegiaalne, just nagu olnuks nende pere mingi väikeäri, mida nad üheskoos juhivad. (lk 18-19)

• Olin toona ühes kirjandusagentuuris praktikant. Üks teine, Philipi-nimeline praktikant oli veel, keda ma ülikoolist tundsin. Meie töö oli lugeda käsikirjapatakaid ja kirjutada nende kirjandusliku väärtuse kohta leheküljelisi ettekandeid. Nende väärtus oli peaaegu alati null. Mõnikord luges Philip mulle kehvi lauseid sapiselt ette ja see ajas mind naerma, aga seal töötavate täiskasvanute nina all me seda ei teinud. Töötasime kolm päeva nädalas ja meile mõlemale maksti nõndanimetatud stipendiumi, mis tähendas seda, et meile põhimõtteliselt ei makstud üldse. Minul oli vaja ainult toitu ja Philip elas kodus, nii et sellest polnud suurt lugu.

Niimoodi kinnistuvadki privileegid, ütles Philip mulle ühel päeval kontoris. Meiesugused rikkad mölakad võtavad tasuta praktikandikohti ja saavad selle põhjal töö endale.

Räägi iseenda eest, ütlesin. Mina ei kavatse eluilmaski tööle minna. (lk 19)

• Esinesime tol suvel koos Bobbiga sageli deklamatsiooniüritustel ja vaba lava õhtutel. Kui me õues suitsetasime ja meesesinejad meiega juttu teha üritasid, hingas Bobbi alati puhinal välja ega lausunud sõnagi, nii et mina pidin meie esindajana tegutsema. See tähendas ohtrat naeratamist ja meeste loomingu üksikasjade meeldejätmist. Mulle meeldis sellist tegelaskuju mängida, naeratavat tüdrukut, kellele igasugused asjad meelde jäävad. Bobbi ütles mulle, et tema meelest puudub mul tõeline isiksus, aga ta ütles, et mõtleb seda komplimendina. Enamjaolt olin tema hinnanguga nõus. Tundsin iga kell, et võin ükskõik mida teha või öelda, ja alles pärast mõelda: aa, ah et selline inimene ma olengi. (lk 20)

• Melissat ennast ühelgi pildil ei figureerinud. Selle tulemusel meenutas fotodel kujutatud õhtusöök ainult hämaralt seda õhtusööki, millel olime õigupoolest käinud. Tegelikult oli kogu meie jutuajamine ringelnud ümber Melissa. Meie mitmesugused ebakindlust või imetlust väljendavad näoilmed olid tema esile kutsutud. Tema oli see, kelle naljade peale me alati naersime. Tema puuduoleku tõttu piltidelt paistis õhtusöök omandavat hoopis teise iseloomu, põrutavat mingitesse vaevu märgatavatesse ja veidratesse suundadesse. Fotodel figureerivate inimeste suhted muutusid ilma Melissata arusaamatuks. (lk 20-21)

• Teadsin, et Bobbi meeldib Melissale minust rohkem, aga ma ei teadnud, kuidas nende värske sõprusega liituda, ilma et ma peaksin nende tähelepanu nimel oma väärtust alandama. Olin tahtnud, et Melissa minust huvituks, kuna oleme mõlemad kirjanikud, aga selle asemel paistis, et ma ei meeldigi talle, ja ma polnud üldse kindel, et tema mulle meeldib. Mul polnud võimalust temasse mitte tõsiselt suhtuda, sest ta oli avaldanud raamatu, mis tõestas, et paljud teised inimesed suhtuvad temasse tõsiselt isegi siis, kui mina seda ei tee. Mul polnud kahekümne ühe aasta vanuses mitte mingeid saavutusi ega vara, mis oleksid tõestanud, et ma olen tõsiselt võetav inimene. (lk 21-22)

• Lõin laubaga vastu vanniserva, et tähelepanu vaagnavalust eemale juhtida. See oli tuline valu, just nagu kisuks kogu mu sisikond üheks väikeseks puntraks kokku. Sammud tulid tagasi ja vannitoa uks paotus paar sentimeetrit. Bobbi libistas sisse karbi ibuprofeeni. Roomasin sinna ja võtsin tabletid ja Bobbi läks ära.

Viimaks läks õues valgeks. Bobbi ärkas üles ja tuli vannituppa, et mind elutoa diivanile aidata. Ta tegi mulle tassi piparmünditeed ja ma istusin kössakil ja hoidsin tassi kohe häbemeluu kohal T-särgi vastas, kuni see hakkas kõrvetama.

Sa piinled, ütles ta.

Kõik piinlevad.

Aa, ütles Bobbi. Diip. (lk 23)

• Ma polnud Philipiga sugugi lõmpsinud, öeldes, et ma ei taha tööd. Ma ei tahtnudki. Mul polnud oma tulevase rahandusliku jätkusuutlikkuse suhtes mingeid plaane: ma polnud kunagi tahtnud millegi tegemisega raha teenida. Olin varasematel suvedel teinud mitmesuguseid miinimumpalgaga tööotsi - saatnud meile, üritanud võhivõõrastele inimestele telefonitsi midagi maha parseldada ja nõnda edasi - ning uskusin, et pärast ülikooli lõpetamist tuleb neid veel. Ehkki teadsin, et viimaks tuleb mul täiskohaga tööle minna, ei fantaseerinud ma päris kindlasti ealeski säravast tulevikust, kus mulle makstakse mingi majandusliku rolli etendamise eest raha. Vahel tundus see suutmatusena huvituda omaenese elust, ja see ajas mind masendusse. Teisalt tundsin, et mu huvipuudus rikkuse vastu on ideoloogiliselt eluterve. Olin järele vaadanud, milline oleks keskmine aastane sissetulek, kui maailmamajanduse kogutoodang jagataks võrdselt kõigi vahel, ja Vikipeedia andmeil pidi see olema kuusteist tuhat dollarit. Ma ei näinud põhjust, ei poliitilist ega majanduslikku, miks ma peaksin eales rohkem raha teenima. (lk 23-24)

• Suutsin iga luuletust pärast selle kirjutamist esitada umbes kuue kuu jooksul, misjärel ei suutnud ma enam selle poole vaadatagi, avalikust ettelugemisest rääkimata. Ma ei teadnud, mis seda protsessi põhjustab, kuid mul oli hea meel, et need luuletused läksid ainult ettekandmisele, mitte avaldamisele. Nad hõljusid aplausi kõma saatel eeterlikult minema. Tõelised kirjanikud ja ka maalikunstnikud pidid enda tehtud koledaid asju igaveseks vaatama jääma. Mulle käis närvidele, et kõik, mis ma tegin, oli nii kole, aga ka see, et mul pole julgust selle koledusega silmitsi seista. Olin seda teooriat Philipile seletanud, aga tema oli ainult öelnud: ära tümita ennast, sa oled päris kirjanik. (lk 24-25)

• Mulle meeldib sinu meestegelaste juures see, ütles Bobbi, et nad kõik on jõledad.

Ei ole nad kõik jõledad midagi.

Parimal juhul on nad väga ebamäärase moraaliga.

Kas mitte me kõik pole sellised, küsisin.

Sa peaksid kirjutama Philipist, tema pole problemaatiline. Ta on "tore".

Bobbi tegi sõna tore ümber õhku jutumärgid, ehkki Philipi kohta arvas ta seda tõepoolest. Bobbi poleks eales kedagi ilma jutumärkideta toredaks nimetanud. (lk 25)

• Vabandust, et ma ebaviisakas olen, Frances, ütles ta. Mul on ema telefoni otsas. Ta saadab nüüd sõnumeid. Ma peaksin talle ütlema, et räägin luuletajaga, see avaldaks talle võimsalt muljet.

No kust sa tead. Järsku ma olen kohutavalt halb luuletaja. (lk 26)

• Laval süttisid tuled ning Maggiet mängiv näitlejanna tuli ja hakkas lõunaosariikide hääldusega röökima. Kõnepruugil polnud ju viga, aga see jättis ikkagi sellise tehtud mulje. Ta ajas kleidi seljast ja seisis seal valge kombinee väel, mis oli nagu Elizabeth Taylori valge kombinee seal filmis, kuigi siinne näitlejanna nägi välja ühtaegu vähem kunstlik ja kuidagi samal ajal vähem veenev. Tema seljas oleva kombinee õmbluse seest paistis hooldusjuhendite lipik, mis minu jaoks hävitas reaalsuse efekti, kuigi kombinee ja hooldusjuhendite lipik ise olid kahtlemata päris. Järeldasin, et mõnda laadi reaalsus jätab ebarealistliku mulje, ja see viis mu mõtted teoreetik Jean Baudrillardile, ehkki ma polnud tema raamatuid lugenud ning ilmselt tema kirjutised selliseid teemasid ei käsitlenud. (lk 28)

• Kui me teatrist välja tulime, sadas jälle. Tundsin end kristallpuhta ja tillukesena nagu vastsündinud imik. (lk 29)

• Ma pean olema vahva ja sümpaatne, mõtlesin. Vahva inimene saadaks tänumeili. (lk 30)

• Lootsin Bobbi käest tema ja Jerry õhtusöögi kohta kuulda ning viimaks, kui album oli läbi, ta helistaski. Telefoni vastu võttes istusin endiselt lösakil vastu seina. Bobbi isa oli tervishoiuministeeriumis kõrgel kohal riigiametnik. Suhetes Jerryga Bobbi oma muidu nii rangeid establishment'ivastaseid põhimõtteid ei rakendanud, või vähemalt mitte kuigi järjekindlalt. Jerry oli viinud ta õhtustama väga kallisse restorani ning nad olid võtnud kolm käiku ja veini. (lk 30)

• Kuidas su ema vastu peab?

Ah, jälle migreenihooaeg käes. Hiilime kõik kikivarvul ringi nagu mingid kuradi trapistide ordu mungad. (lk 31)

• Suve jooksul tundsin puudust intensiivse akadeemilise keskendumise perioodidest, mis mul õppetöö ajal lõõgastuda aitasid. Mulle meeldis esseede kirjutamiseks raamatukogus istuda, mis sedamööda, kuidas valgus akende taga hämardus, võimaldas mu aja- ja isikliku identiteedi tajul lahustuda. Avasin oma veebibrauseris viisteist akent, tootes ise samal ajal selliseid fraase nagu "epistemoloogiline reartikulatsioon" ja "käibivad diskursiivsed praktikad". Säärastel päevadel unustasin enamjaolt süüa ning pidin õhtul arvestama üsna räige peavaluga. Füüsilised aistingud naasid mu juurde ehtsa uudsusega: tuulehoog tundus uus, lindude häälitsemine raamatukogu peasaali ees niisamuti. Toit maitses võimatult hästi, karastusjoogid niisamuti. Pärastpoole printisin essee välja seda läbigi vaatamata. Kui läksin tagasisidet saama, seisis ääremärkustes alati midagi stiilis "hästi argumenteeritud" ja vahel "võrratu". Iga kord, kui ma mõne "võrratu" sain, tegin sellest telefoniga väikese pildi ja saatsin Bobbile. Ta kirjutas vastu: õnne, su ego on rabav. (lk 33)

• Kui ma lapsena sõpru ei leidnud, fantaseerisin, et olen oma õpetajatest targem, targem kui ükski teine õpilane, kes enne mind selles koolis käinud oli, olen tavaliste inimeste hulka peitunud geenius. See pani mind end spioonina tundma. Teismelisena hakkasin kasutama internetifoorumeid ja sõbrunesin kahekümne kuue aastase Ameerika magistrandiga. Tal olid fotodel hästi valged hambad ja tema sõnul pidi mul olema füüsiku aju. Saatsin talle hilisööl sõnumeid ja pihtisin, et tunnen end koolis üksildasena, et teised tüdrukud ei paista mind mõistvat. Ma tahan, et mul oleks oma poiss, kirjutasin. Ühel ööl saatis ta mulle foto oma suguelunditest. See oli välguga tehtud foto, mis oli just nagu arstliku uuringu tarbeks suumitud otse tema kõvastunud sugutile Tundsin veel päevi hiljem süümekaid ja kabuhirmu, just nagu oleksin toime pannud mingi haige netikuriteo, mille teised inimesed võivad iga hetk avastada. Kustutasin oma konto ja hülgasin sellega seotud meiliaadressi. Ma ei rääkinud sellest kellelegi, mul polnudki kellelegi rääkida. (lk 33-34)