Anna Raudkats

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Anna Raudkats (sünninimi Johanna Natalie Elisabet Raudkats; 23. veebruar 1886, Ropka vald, Tartumaa – 12. aprill 1965, Tapa) oli eesti võimlemisõpetaja ja rahvatantsupedagoog, "Tuljaku" autor.


"Eesti rahvatantsud"[muuda]

Tsitaadid teosest: Anna Raudkats, "Eesti rahvatantsud", 1926.


  • Käesolevas teoses leiduvad tantsud on suuremalt jaolt kogutud reisil, mille nende ridade kirjutaja dr. O. Kallas'e algatusel tegi aastal 1913 Setumaal ja Koiga rannas (Harjumaal). Tuljaku, Kaera Jaani ja Labajala valsi elemendid ning üksikud osad on saadud mitmest kohast; mainitud tantsud on lihtsamal kujul meil enamvähem üldiselt tuntud ning on raske kindlaks teha, missugusest maakonnast nad õieti pärit.
Suurem osa tantse on esitatud sel kujul, nagu nad kohtadel üles tähendatud. Kuid silmaspidades asjaolu, et käesolev teos on määratud tarvitamiseks koolides, noorsoo ringides, seltsides j. n. e., tihti ka kohtadel saadud andmete katkendilikkuse tõttu, olen mõned tantsud soveldanud, välja minnes rahvalt saadud elementest ja võimalikult säilitades tantsu algupärase iseloomu. Puht etnograafilisest küljest huvitatud leiavad suurema osa tantsude ja katkendite algkuju Eesti Rahva Muuseumi kogudest. (lk 7, Eessõna)
  • Viiside seadmisel klaverile on püütud tabada rahvapärase muusika laadi, loobudes tavalisest, "rahvusvahelisest" harmoniseerimisstiilist. Ühtlasi on katsutud viise mitmekesisel ja vahelduval kujul esitada. Kuigi mõni pala ehk otse lehelt mängitav pole, vaid enam või vähem harjutust nõuab, tasub see süvenemine end igatahes ära. Kui teisiti ei saa, võib ju mängija mõnda keerulisemat kohta vähe lihtsustada või esimest, tavaliselt kergemalt seatud varianti korduvalt mängida. (lk 7, Eessõna)
  • Julgen lootust avaldada, et käesolev esimene vihk Eesti rahvatantse suudab vähegi huvi äratada meie rahvusliku tantsukunsti vastu. Hakatagu rahvatantse hoogsalt koguma ning võetagu nad tarvitusele koolides ja seltskonnas, üksluiste ja loidude "moodsate" tantsude asemel, mis meie rahvuslisele iseloomule nii võõrad. (lk 8)
  • Rahvatantsude etnograafiline tähtsus seisab kõige pealt selles, et neis avaldub rahva iseloom sageli väga selgel ja omapärasel kujul. Nii tunneme oma rahvatantsudes kergesti ära eestlasele omase piduliku tõsiduse ja väärilikkuse (Pikk ingliska, Ingliska B), kuid sagedadamini kohtame elavust, temperamenti, hoogu (Kuppari moori, Kaera Jaan, Tursa polka, Kasatsk), isegi, kelmikusi ja mänglemist (Vinger polka, Tuljak). Tantsudes nagu Pulgatants ja Karutants leiame koomilist elementi, mis groteskini ulatab. Mõnedes tantsudes avaldub teatud maitsekus, kas tuuride korralduses (Räditants, Sepp) või tantsu sooritamisviisis (Labajala valss); teised nõuavad täitmisel erilist osavust ning jalgade väledust (Pulgatants, Piru polka). Peab ka äramärkima asjaolu, et siiamaani tuntud Eesti rahvatantsud on võrdlemisi lihtsad ja selgejoonelised: puuduvad pikad, keerulised tuurid ning rasked sammude kombinatsioonid. (lk 9-10)
  • Kuid asjaolu, et mõned tantsud kas tervelt või osaliselt on laenatud teistelt rahvastelt, ei vähenda nende etnograafilist tähtsust. Otse selle vastu: vaadeldes, mida rahvas võõrsilt on laenanud ja kuidas ta laenatud elemendid ära on kasutanud, õpime tundma tema iseloomu ja maitset, sest rahvas enamasti ei omanda juhuslikult ega orjalikult, vaid valib kuuldust ja nähtust selle, mis tema iseloomule ning laadile kõige rohkem vastab, ja kasutab ära laenatud ained sageli õige omapäraselt. Nii näiteks ei ole see minu arvates juhuslik nähtus, et meie rahvatantsudes esineb sagedamini elav, lõbus polka, kui aeglane valss. Samuti leiame Setu tantsudes rohkesti temperamentliku vene kasatshok'i elemente, kuna võrdlemisi rahulik kadrelj vähe poolehoidu näib leidnud olevat. Mis puutub laenatud elementide ärakasutamisse, siis on Räditants ja Sepp ilusateks näideteks selleks, kui maitsekalt ja algupäraselt rahvas seda mõnikord teeb. (lk 10)
  • Rahvatantsud pakuvad rohkesti liikumist (motsiooni), mille tõttu vere ringjooks kiireneb ja hingamistegevus laiema ulatuse omandab. Igasugune liikumine kutsub esile ka vaimlise tegevuse: tantsude eri tuuride meelespidamine eeldab tähelpanu, liigutused nõuavad kenadust ja keha üle valitsemist, asetumised täpsust ning korda. Tantsija unustab oma igapäevased hooled ja mured, tema meeleolu muutub rõõmsaks ning lõbusaks. Peale selle arendavad rahvatantsud oma harrastajais üheväärilisuse ja ühtekuuluvuse tunnet ning äratavad neis armastust ja lugupidamist esivanemate kommete ja rahvapärase kunsti vastu. (lk 10-11)
  • Meie kõik vajame meelelahutust ja lõbu aateliste harrastuste ning igapäevase töö vaheaegadel. Eriti on noorsool selle järele tungiv tarvidus. Oleks vale temale keelata huvitavat ja arendavat meelelahutust, mille hulka kuulub kahtlemata ka tants, sooritatud õigel kujul ja õigetes tingimustes. Masinlikkude, tihti ebaesteetiliste ja isegi kombevastaste "moodsate" tantsude, neegritelt ja teistelt metsrahvastelt laenatud shymmide ning fokside asemel võtkem tarvitusele noorsoo ringides, seltsides j. n. e. meie omad lihtsad, kuid alati värsked ja huvitavad rahvatantsud, tantsigem neid, kui võimalik, vabas õhus või vähemalt tolmust vabas ruumis ja ei kunagi une ajal — nii leiaksime ehk kõiki rahuldava lahenduse valusale tantsuküsimusele. (lk 11)
  • Näitamisega käib kaasas seletus tantsu iseloomu ja sellest oleneva meeleolu kohta, milles tants peab ette kantud saama. Ei või sooritada kõiki tantse ühteviisi tõsiselt ja aeglaselt või ühteviisi rõõmsalt ja hoogsalt, vaid peab igale tantsule tema õigus andma. (lk 14)
  • Mis puutub tantsude sooritamisstiilisse üldse, siis võin oma äranägemise põhjal öelda, et see rahval on üldiselt peen ja tagasihoidlik, ka kõige elavamates ning kiiremates tantsudes. Hoog ja temperament on alati ohjastud, see tähendab, nad ei väljendu üleliigses kekslemises ega kõiksugu kõrvalliigutustes, vaid hoovavad välja rohkem üldisest tempost, tantsijate näoilmest ning kogu nende olekust, mis väliselt võrdlemisi rahulik, kuid selle eest täis seesmist temperamenti. (lk 14)
  • Rahvatantsud on harilikult väga tänulik number pidude eeskavas. Mõistagi kantakse nad ette võimalikult algupärases rahvariides. Näitelava kujutagu kas ilusat metsamaastikku või avarat, pühapäevapuhast talutaret. Peale tantsijate olgu näitelaval veel noori ja vanu rahvariides isikuid, kes ilusates rühmades kõrvalt tantsu pealt vaatavad või toimetavad midagi ettekannet segamata. Pillimees (viiulimängija) olgu ka rahvariides ning nähtaval. (lk 14)

"Mängud I"[muuda]

Tsitaadid teosest: Anna Raudkats, "Mängud I: Mängu ajalugu, spetsiaalne teooria, metoodika, koht ja vahendid", 1924.


  • Saagu mängud meie noorsoole tõeliseks rõõmu- ja värskuseallikaks ning tähtsaks kasvatuseliseks teguriks ta arenemiskäigul! (lk 3)
  • Mängud on sama vanad kui inimessugu. Igal ajal on kasvav põlv end nende abil elu vastu valmistanud, omandades ja arendades jõudu, kiirust, osavust ning julgust — omadusi, mis ülitähtsad võitluses olemasolu eest. Alati on mängud olnud nii noortele kui ka vanadele lõbu- ja mõnuallikaks, mis neid kõiksuguste kahjulikkude, eluviisist tingitud mõjude eest on kaitsnud ning neis kehalist ja vaimlist värskust alal hoidnud. (lk 4)
  • Võib oletada, et juba ürginimene oma madala kultuuriastme peale vaatamata lõbuta oma päevi ei veetnud, vaid end vabadel tundidel ning rõõmsate sündmuste puhul kõiksuguste tantsudega, pantomiimiliste ettekannetega, jõukatsetega ja mängudega lõbustas. (lk 4)
  • Me näeme, et metsrahvad peale tantsude, mis enamasti pantomiimilist laadi on, üldiselt pallimänge harrastavad. Pall heidetakse kas paljaste kätega või lüüakse kõiksuguste riistadega. Huvitav on asjaolu, et mitmete praeguse aja populaarsemate pallimängude algupära metsrahvaste juurest tuleb otsida. Nii näiteks on poolo-nimeline pallimäng, mida ratsa hobusel mängitakse, inglaste poolt Põhja-Indiast sisse toodud. Floriida indiaanlastelt on laenatud korvpall. Jalgpalli ringis mängitakse Molukka saartel. Kanada indiaanlased on üles leidnud la crosse'i-nimelise mängu, mis inglise hockey'le sarnaneb. Nad tarvitavad sealjuures mingisugust racket'i-taolist löögiriista. (lk 4-5)
  • Vanadest Aasia kultuurrahvastest olid ja on iseäranis jaapanlased suured mängude harrastajad. Tõusva päikese riiki võib õigusega mängude tõotatud maaks nimetada, kus mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud tihti ja palju mängivad. (lk 5)
  • Hiina vanad ajaloo-raamatud teavad jutustada ühest keisrist, kes sunduslikud tantsu- ja kehaharjutused sisse seadis, sest ei olnud tähele panemata jäänud, et sõdurid ja elukutselised tantsijannad tervemad ja värskemad olid kui teised inimesed. Üldiselt ei näi aga hiinlastel suuremaid kalduvusi mängudeks ja kehaharjutusteks olevat. (lk 5)
  • Kuid võib oletada, et munkadel ja preestreil siiski korda ei läinud sootuks hävitada tungi kehaharjutuste ja mängude järele, mis nii sügavale inimhinge on juurdunud. Iseäranis silmapaistev oli mainitud tung germaani rahvastel; Tacitus teab jutustada, et muistsed germaanlased muu seas ka pallimänge harrastasid, - kuid võib arvata, et ratsasõitu, jooksu, heitmist, laskmist ja mõõgavõitlust mängudest ning tantsudest tähtsamaks peeti. Kogu keskaja vältel olid saksa lihtrahva hulgas tarvitusel niinimetatud rahvuslikud harjutused (volkstümliche Uebungen), mille hulka kuulusid jooks, maadlus, kaugushüpe, odaviske ja kivitõuge. Lõbusail koosviibimistel viideti aega kõiksuguste ringtantsudega (Reigen) ja mängudega. Viimastest peab nimetama vaba jooksu (Barlauf), mida veel tänapäev üldiselt harrastatakse. (lk 7)
  • Üldiselt võib öelda, et mängud ja sport Saksas õige rahvapärased on. Kuid esimesel kohal seisab ses suhtes siiski Inglismaa, kus nad juba vanemast ajast saadik olulise osa rahvaelust moodustavad. Ükski maa ei ole ka oma ilmastiku ja maapinna poolest nii kohane vabaõhu-mängudeks ja spordiks, kui Briti saarestik. Suvi ei ole seal värskete meretuulte tõttu mitte liiga soe, talv toob harva enesega kaasa lund ja külma, nii et peaaegu aasta läbi väljas võib mängida ja sportida; soodus maapind ja tarvilikul määral niiskus toodavad võrdlemisi vähese hoolitsemisega alaliselt rohelise murupinna, mis ideaalse manguplatside-katte moodustab. (lk 11)
  • Inglaste mängud ja spordiharjutused on meheliku, jõurikka ja iseteadliku rahva põlvest põlveni ulatuvad ajaviite ja lõbustusvahendid, mida suuremalt jaolt nende eneste pärast harrastatakse. Inglise kirjanikud on toonitanud, et nende rahvuslikkudes mängudes anglo-saksi tõu tähtsamad iseloomu-jooned selgesti peegelduvad. Neis esineb nimelt teatud individualism, mida ohjavad traditsioonid, ja vanad kombed, kalduvus eelistada käegakatsutavat ja vastupanuvõimelist teoreetilistele ning ideelistele kalkulatsioonidele, lugupidamine kestvaist ja tugevaist jõupingutustest ning lõpuks võitlushimu -— kõik üldiselt tuntud jooned briti iseloomus.
Inglaste rahvuslikud mängud football (jalgpall), cricket (väravpall) ja lawn-tennis (murutõnis) on tuntud kogu haritud ilmas. Eriti populaarne neist on jalgpall, mille seadused umbes 19. aastasaja keskpaigu "Football Association'!" poolt kindlaks määrati. (lk 11-12)
  • Inglismaal võimeldakse võrdlemisi vähe, sest inglane eelistab sporti ja mänge vabas õhus kinniseis ruumes toimepandavaile vaba- ja riistaharjutustele. Inglise koolides on kuni viimase ajani vähe rõhku pandud võimlemisele, seda rohkem aga mänge harrastatud. Keegi inglise koolimees on öelnud, et nende kool ennem mõeldav oleks klassitoata, kui mänguplatsita. Kuid uuemal ajal leiab siiski ka võimlemine, kui tarvilik osa kehalises kasvatuses ja kasulik täiendus mängudele, ikka rohkem ja rohkem tunnustust. (lk 12)
  • Vabaõhu-mänge ja sporti harrastatakse üldiselt ka Põhja-Ameerika Ühendatud riikides. Seal ei vaadata kulude peale, kui küsimuses noorsoo tervis ja hea käekäik. Ostetakse näiteks kokku terved majade rühmad ning lõhutakse nad maha, et nende asemele luua mänguplatse. Algkooli õppekavades on mängudel tähtis koht ning keskkoolides on võimlemine ja sport heal järjel. Suuremas osas ülikoolidest on kehaharjutused sunduslikud. (lk 12)
  • Need muistsed lõbustused on nüüd juba peaaegu täiesti kadunud ja kahjuks ei ole uuema aja mängud ja sport neid veel tarvilikul määral asendanud, ehk viimasel ajal ses suhtes küll edu on märgata. Hakkavad levima meilgi suuremad rahvusvahelised mängud nagu jalgpall, korvpall ja võrkpall, keskkoolide juures töötavad enamasti igal pool spordiringid, kus mainitud mänge harrastatakse, meil leidub juba meeskondi, kes julgesti Euroopa paremate mängijatega võivad võistelda, kuid üldiselt peab siiski konstateerima, et mängud endile rahva laiemaisse kihtidesse veel ei ole teed leidnud. Ka koolides ei jagata neile seda tähelpanu, mida nad nii tervishoiulisest kui pedagoogilisest seisukohast väärivad. Jaolt on see küll tingitud kohaste mänguplatside ja abinõude puudusest, kuid tihti mängivad siin ka õpetajate ja koolijuhatajate ükskõiksus ning puudulik arusaamine asja tähtsusest suurt osa. (lk 13)
  • Mängujuhatajal on äärmiselt tähtis tunda mängu loomust ja ülesandeid, ta mõju lapse keha ja vaimu peale ning neid tegureid, mis takistavad mängude mõjulepääsu. (lk 14)
  • Mänguteooriaist on kõige rohkem tuntud Spencer-Schiller'i, Groos'i, Froebel'i ning Hall'i omad.
Spencer-Schiller'i teooria järele on mäng üleliigse energia toode. Et elutingimuste kergemaksmuutumise tõttu inimene kõike oma jõudu eluülespidamise muretsemiseks ei tarvitse ära kulutada, kasutab ta üleliigse energia mänguks.
Groos'i teooria: Mäng on instinkt, mille eesmärgiks indiviidi kasvatus. Lapsed ja noored loomad ei mängi sellepärast, et nad noored on, vaid on noored selleks, et mängida, see tähendab, end mängides elu vastu valmistada.
Froebel'i _teooria- järele on lapsepõlve-mängud kogu edaspidise elu alus, ja
Hall seab üles teooria, mille järele mäng on me kaugete esivanemate tööde ja toimetuste kordamine; huvi mängu vastu on suurem või vähem sedamööda, kui tugevad meis päritud instinktid, mis mängus esinevad. (lk 14)
  • Küti-ajajärgust on pärit ka nähtus, et poisid armastavad uurimis-teekondi ette võtta, telkides elada, püüniseid välja panna ja tuld teha. Mainitud ajajärgu naise tööd on ainult vähe jälgi meie mängudesse jätnud. Nimetada võiks korvitöid ja savinõude valmistamist ning mitmesuguseid punumistöid, mis väikelaste tööde hulka kuuluvad. Joonistamine ja maalimine esindavad küti-ajajärgu kunsti. (lk 15-16)
  • Mängude hingelistest elemendest võiks nimetada:
1) Nende läbi äratatud elurõõmu ning head tuju ja rahuldustunnet, mida eneseavaldamine tekitab. Juba väikesed lapsed tunnevad sellest mõnu, et nad võivad midagi teha, midagi korda saata. Seepärast ehitavad nad ja lõhuvad maha, teevad müra jne. Vanemas eas kestab see tundmus edasi tööd tehes.
2) Tingimuseta tähelepanu. See tähelepanu ei ole peale sunnitud, vaid tekib vabalt mängu veetluse ja tõmbejõu tõttu ning võimaldab kestvamat tegevust kui töö. Ta võib nii tugev olla, et mängija unustab ära kõik muud asjad ja sagedasti iseenesegi.
3) Vabadustunne, mis mängule omane. Viimane peab vaba olema välisest survest ning seesmisest sundusest. (lk 16)
  • Tihedalt majadega täidetud linnades ei ole sagedasti muid sobivaid kohti mängimiseks kui tänavad. Lapsed, iseäranis tütarlapsed, mängivad väga vähe niisugustes oludes. Ka tolmused, räpased, ilma mingisuguse sisseseadeta mänguplatsid ei veetle mängima. Kõrvalise, takistava asjaoluna võiks nimetada ebakohaseid riideid ja jalanõusid.
Isiklikud omadused, mis mänguinstinkti arendavad, on tervis, energia, julgus, tung seltsida teiste omasugustega, ühised huvid ja kalduvused.
Ebasoodsalt mänguelu peale mõjuvad ühiskondlikud asjaolud on kõige pealt seltskonna ükskõiksus noorsoo kehalise kasvatuse vastu ja vanemate vale vaade mängude kui tühise ajaviite peale, mille tagajärjel lastel sagedasti ära keelatakse osavõtt mängudest.
Niisama tähtis tegur on sobivate mänguseltsiliste ja mängujuhataja puudus. Palju lapsi ja täiskasvanuid on tegevuseta just sellepärast, et neil puudub mängujuhataja; ise ei suuda ega oska nad sagedasti midagi ette võtta. (lk 17)
  • [13-15-aastastest:] Sel ajajärgul on närvikorratused tavalikud. Ollakse saamatu, vahetevahel laisk, iseteadlik; meeleolu on sagedasti ebatõsine, armastatakse veiderdada ja naljatoonil kõnelda. Võib märgata kalduvust unistamiseks ning õhulosside ehitamiseks. Järeleaimamis-tung annab end uuesti tunda, ja täiskasvanute eeskuju ning paleused avaldavad suurt mõju. Lastel selles vanuses on kalduvus ulakusele ja korrarikkumisele; võitlushimu ning jonnakus kasvavad. Organiseerimistung ilmutab end nüüd täiel määral; asutatakse kõiksuguseid rühme, ringe ja ühinguid. Poisid armastavad põnevaid ning kardetavaid seisukordi, kehalisi vägi tükke, jahti ja leerielu. (lk 20)
  • Väikesed poisid ja tüdrukud mängivad enam-vähem samu mänge peaaegu ühesuguse osavusega kuni suguküpsusliku ea alguseni. Selle järel on tütarlastel sagedasti nõrkuse- ja saamatuse-ajajärk. Nad ei ole siis liikumismängudest vaimustatud, ja neil puudub ka poistele omane vastupidavus. Sagedasti vähendavad tütarlaste riided, iseäranis arenemisperioodi järel tarvitatavad, nende kärmust ja liikumisvõimet.
Tütarlastel näib poistega võrreldes juba loomu poolest vähem kalduvust olevat jooksuks, heitmiseks, tagaajamiseks ja kinnipüüdmiseks, võitlemiseks ja rüselemiseks. Mängides ei ole nad kunagi nii toored kui poisid, kuid neil on raske mängu seadustele alistuda, sest et nad nende tähtsusest aru ei saa. Ka ühistegevus on tütarlastele võõras. Seda tuleb sellega seletada, et naine kuni viimase ajani ei ole tarvitsenud teistega koos töötada ega oma töö juures end teatud seaduste alla painutada. Just sellepärast on rühmamängud tütarlastele äärmiselt tähtsad. (lk 21)
  • Jooksu suur tervisehoiuline tähtsus seisab selles, et ta kopsude ja südame arendamist ja tugevakstegemist suuremal määral edendab kui ükski teine harjutus. (lk 22)
  • Terve laps jookseb ja hüppab alati, kui tal selleks võimalust. Peab otse imestama, kui palju lapsed kokkuarvatult päeva kestes jooksevad, ilma et nad ära väsiksid. Seda tuleb sellega seletada, et kasvaval lapsel võrdlemisi laiade veresoonte tõttu madal vererõhumine on, nii et südame tegevus väga kergelt sünnib. Väsimusained lihastes ja liikumistsentrumites uhetakse kiirema vere-ringjooksu tõttu ruttu ära. Laps on seepärast lühikeseks, kiireks jooksuks alati valmis ning võib seda lühikeste vaheaegadega ikka jälle korrata. Mängus on tal selleks võimalus antud, sest seal vaheldub kiire liikumine, silmapilgega, mis vähem tegevust nõuavad ja puhata lubavad. Mängiv laps jookseb kõigest jõust seni kui ta ära väsib; siis laseb ta end kinni püüda või võtab ajutiselt vähema agarusega mängust osa. Nii individualiseerib siis mäng paremini kui ükski teine harjutus, ja võib öelda, et õieti valitud ning vahetatud mängudes nii nooremad kui vanemad osavõtjad võimaluse leiavad jooksu oma jõu ja võimise kohaselt harrastada, liialduste läbi enesele kahju tegemata. (lk 23)
  • Palli saatmine teatud sihile ning selle kinnipüüdmine nõuab nimelt täpsat ühistoimimist — koordinatsiooni — väga mitmekesiste lihasterühmade vahel, mis omalt poolt peene närvitöö esile kutsub. Ka silmamõõdu arendamiseks ning selle läbi lihastetegevuse ulatuse ja tugevuse reguleerimiseks pakuvad pallimängud kõige parema võimaluse. Seirates vaatega palli, mis pea läheneb, pea kaugeneb, harjutatakse silma seadumus-(akkomodeerimis-)võimet ning teritatakse nägemist. Inglise koolides, näiteks, kus palju palli mängitakse, ei ole peaaegu sugugi lühikese nägemisega õpilasi (vähem kui 1%). (lk 24)
  • Laste närvi- ja lihastetegevus sõltub suurel mõõdul nii lõbu- kui vastumeelsuse-tundest, mis nende meeli valdavad. Paha tuju, igavus, valu jne. nõrgendavad südametegevust, vähendavad lihaste energiat ning mõjuvad rõhuvalt ja takistavalt närvikava ärritusvõimesse, mille tõttu ka lihastetegevus loid ja nõrk on. Lõbutunded aga, nagu rõõm, vaimustus, huvitus, võistlustunne jne., tõstavad südame tegevust, suurendavad närvide ja lihaste ärritusvõimet ning kergendavad seega suurel määral liikumistegevust, mis koosneb liigutuse-tarviduse tabamisest, tahtmisest liigutust teha ja lõpuks selle täidesaatmises.
Huvitus ja võistlusetunne, mida mängud esile kutsuvad, neis ettetulevad lõbusad vahejuhtumused, rahuldustunne oma võimisest, viibimine omasuguste seltsis see kõik loob õhkonna, mis osavõtjate tegevustungi äratamiseks ja selle teostamiseks kõige soodsam on. (lk 25)
  • Nii karastavad siis mängud iseloomu ja teritavad tahtejõudu. Ühes vilumusega kasvab ka jõud ning osavus, kaob saamatus, tõuseb julgus ja usk enesesse.
  • Mängides õpivad lapsed kiiresti otsustama ja iseseisvalt toimima. Mõtlemiseks ning teistelt nõu küsimiseks ei ole aega. Seisukorra hindamine, otsuse tegemine ja selle täitmine peavad välgukiirusega üksteisele järgnema. Igaüks toimib iseseisvalt, kuid siiski puutes (kontaktis) teistega. Tegevus ei sünni teise käsul, vaid enese vaba otsuse põhjal, vaheldusrikaste, ootamatult esinevate sündmuste ning seisukordade tagajärjel. Selge on pikema jututa, kui tähtis on elus kiire ja iseseisev hindamis- ning otsustamisvõime ühes harjumusega oma otsust viibimata teostada. (lk 26)
  • Tähtis kasvatuseline tegur mängupraktikas on mänguseaduste vabatahtlik ja teadlik täitmine. See õpetab kõige pealt enese üle valitsema, oma toimetusi alaliselt kontrollima ning neid mingi kõrgema imperatiivi alla painutama. Ka kõige ägedamas võistlusetuhinas peab mängija vahet tegema lubatud ning lubamata võtete vahel ja viimaste tarvitamisest keelduma, juba sellepärast, et see rühmale kahjulik on, kui ta mänguseaduste vastu eksib. Viimastest lugu pidama õppides harjuvad lapsed ka ühiskonna seadusi austama. (lk 26)
  • Mängides selgub, kui suur tähtsus on ühistoimimisel. Osavõtjate vahel tekib ühistunne, solidariteet, hävivad sotsiaalsed vahed. Kuskil ei teki nii kergesti seltsimehelikku vahekorda tihti väga mitmesugustel haridus- ja seltskonnaastmeil seisvate isikute vahel, kui mängu- ja spordiplatsidel. Sealsamas leiavad lapsed suurema jao endi sõpradest. (lk 26-27)
  • Mängides ilmutab end lapse iseloom ta õigel kujul. Iga mäng on teatud määral vaimuomaduste katseriistaks, ses mõttes otse loomulikuks eksperimendiks. (lk 27)
  • Lõpuks peab veel tähelepanu juhtima mängude ärahoidva (profülaktilise) moraalse mõju peale. Poiss, kel võimalus puudub pallimänguks, võtab kivi ja heidab selle koera või tänavale äraeksinud kana pihta. Heitmisinstinkt on sama vana kui inimessugu. Juba "enne Aadamat" on poisid kividega linde visanud, ja sest ajast peale on see tung kõigile poistele omane. Kas peame seda loomusundi püüdma hävitada? Ei, see oleks asjata ja ka otstarbeta, sest heitmine iseenesest on peenike kunst. Me peame selle ainult õigeisse rööpaisse juhtima. Kanade loopimine kividega on juhtimata, "laptu" aga juhitud viskemäng.
Väikest Toomast süüdistati mitmekordses õunavarguses. Kui talt küsiti, kas ta nii nälga kannatab, et ta nendeta läbi ei saa, vastas poiss: "Mina ei varasta õunu mitte selleks, et neid süüa, vaid on nii huvitav, kui vana aednik mind taga ajab." Tuhandete põlvede poisse on taga aetud tõeliste või oletatud süütegude pärast, ja hea oleks olnud, kui väikese Toomagi himu taga aetud saada oleks olnud õieti juhitud, teiste sõnadega — kui temale võimalus oleks antud mängida "Vargaid ja politseinikke", "Salakaubavedajaid ja piirivalvureid" ning teisi sellelaadilisi mänge.
Nii siis, juhtige noorsoo tegevusetungi, muidu satub see valeteele. Õigusega ütleb keegi kasvatusteadlane, et täna avatud mänguplats teeb liigseks homme avatava haige- ja vangimaja. (lk 27-28)

"Tervis ja ilu"[muuda]

Tsitaadid teosest: Anna Raudkats, "Tervis ja ilu: naiste koduvõimlemise juht", 1929.


  • Nii teadus kui ka kogemused on tõestanud, et ainukeseks kindlasti ja püsivalt mõjuvaks abinõuks kehaliste puuduste kõrvaldamiseks ning oma füüsilise mina arendamiseks tugevaks ja kooskõlaliseks on korrapärased kehaharjutused. (lk 7, Eessõna)
  • Iga naine vajab kehaharjutusi kahesuguseks otstarbeks: esiteks selleks, et arendada oma keha kujult kooskõlaliseks, liigutusilt kauniks, eluavaldusilt tugevaks ja vastupidavaks, ning teiseks selleks, et kaitsta end kahjulikkude mõjude eest, mida toovad enesega kaasa nüüdisaja elamis- ja töötamistingimused — lühidalt selleks, et omandada ning alal hoida tervist ja ilu. (lk 9)
  • Tervist, see on täit keha- ja närvijõudu, on naisel vaja noile suurile nõudeile vastavuseks, mida asetab vallalisele — kutseline töö ja abielusolevale — ema ja perenaise kohuste täitmine. Eriti palju aga nõutakse naiselt, kes pääle majapidamise ja laste eest hoolitsemise on sunnitud veel töötama mingisugusel kutsealal, nagu see tänapäev harilikuks nähtuseks. Ei ole siis ka ime, et kohtame niipalju väsinud, närvilisi, enneaegu vananenud naisi, et kuuleme nii sagedasti nende kurtmisi kõiksugu haiguste ja tervise rikete üle, et silmame igal sammul kehalisi vigu ja defekte. Vähemgi tervise häire aga vähendab meie elujõudu ja elurõõmu, takistab meid saavutamast täit edu meie töös, rikub meie tuju ja mõjub lõppeks ka halvasti meie ümbruskonnale, eriti perekonnale. Võib öelda õigusega, et tähtsam alus nii isiklikule kui ka perekonna õnnele on naise ja ema hää tervis. Kehaharjutustes omavad nad võimsa abinõu selle kindlustamiseks ning säilitamiseks. (lk 9)
  • Liikumine on orgaanilise elu avaldusmoodus, kuid teisest küljest see on ka elu möödapääsmatu tingimus. Orgaanilises looduses võimed ja elundid, kui neid ei tarvitata ja ei harjutata, vähehaaval lõdvenevad ja hävinevad, kuna nad parajal määral tarvitatutena arenevad ning tugevnevad. (lk 9)
  • Lihased on liikumisevahendid ning nende harjutamine on võimlemise lähim ülesanne. Harjutades lihaseid siiski ei taotelda vaid nende eneste arenemist: tahtele alluvate lihaste harjutamine on võimlemises ainuke abinõu mõjustada ka teisi elundeid, luustikku ja lihastikku, vereringvoolu ja seedimist, hingamist, ergukava jne. (lk 9)
  • Sageli võib kuulda väidet, et kehalist tööd tegevad isikud, nagu perenaised, põllu- ja aiatöölised, müüjannad, ettekandjad jne. ei vaja kehaharjutusi, sest nende igapäevane töö võimaldavat neile juba küllaldaselt liikumist. Säärane arvamine tõendab ainult, et kehaharjutuste õige mõte ei ole veel kõigile selge. Just füüsilist tööd tegijad vajavad võimlemist! Nende töö on küll ühendatud liikumisega ja tihti isegi suure kehalise jõu kulutusega, kuid need liigutused on ühekülgsed ning korduvad ikka jälle samal kujul. Ühed lihased on alaliselt tegevuses, kuna teisi tarvitatakse kas harva või mitte sugugi. Sellest tekib ebaproportsionaalsus lihastikus: ühed lihased, päämiselt kõverdajad, arenevad tugevateks, muutudes ühtlasi lühemaks, kuna teised, sirutajad, jäävad nõrkadeks, lõtvadeks, pikkadeks. Pääle selle tuleb pidada silmas veel asjaolu, et töötades tehakse liigutusi jõu kokkuhoidmise mõttes ainult nii suures ulatuses, kui seda nõuab töö. Liigendite täielik sirutamine ja kõverdamine tuleb ette väga harva, peaaegu sugugi. See kõik pikapääle vajutab inimesele niinimetatud "töö pitseri", mis avaldub liigendite kanguses, halvas rühis, lihasjõu ebaproportsionaalses jagunemises, üldises kohmakuses. Sellele seltsivad veel kahjulikud nähted, mida toob enesega kaasa kauakestev jalulpüsimine, olgu käies või seistes. (lk 10)
  • Ka kergema kehalise töö ja vaimutöö tegijad, nagu õmblejad, joonistajad, masinakirjutajad, kontoriametnikud, õpetajad, üliõpilased jne. alluvad ülalesitatud põhjuste ja tagajärgede säädustele. Ka nende liigutustes ning väikestes toimingutes, mis ei nõua erilist jõukulutust, tuleb ilmsiks see nähtus, et kõverdavaid lihaseid tarvitatakse, sirutavad aga jäetakse harjutamata. Vahe on ainult selles, et raskema kehalise töö tegija areneb tugevamaks, kuna kergema töö tegija jääb suhteliselt nõrgemaks, kuid mõlemad on kanged ja saamatud oma keha üle valitsemisel ning mõlemail on lihasjõud kehas jagatud ebaproportsionaalselt. (lk 11)
  • Töö kahjulikud tagajärjed ei piirdu üksi lihastiku ja liigenditega, vaid nad ulatuvad ka siseelunditeni. (lk 11)
  • Istuja tööst tingitud tundide kaupa ettepoole kummargili olek mõjub halvasti ka seedimisele. Sellele seltsib veel pikaajaline viibimine enamasti halvasti õhutatud ruumes, kus organism kannatab kroonilise hapnikupuuduse all. Tagajärjeks on verevaesus, päävalud ning alaline väsimusetunne. (lk 12)
  • Võidakse öelda, et tööst väsinud naist ei tohi veel rohkem väsitada kehaharjutustega. Kuid kogemused näitavad asja teisiti: kutsetööst tekkinud väsimus mitte ainult ei suurene võimlemisel, vaid annab aset mõnusale värskendustundele. Seda väidet kinnitab muuseas järgmine katse: Kui pääle võidujooksu ühel osal jooksjaist lastakse täielikult puhata, teisel aga otsekohe teha käteharjutusi, siis on määratud aja järele harjutav pool paremini välja puhanud ning võib sooritada suuremaid jõukatseid kui puhkav. Võimlemine elustab nimelt vere ringvoolu ning eemaldab selle tõttu väsimusained lihastest kiiremini kui täielik puhkus. Nii võib´siis üldiselt öelda: kui mõni tegevus väsitab ainult teatud lihasrühma, möödub see väsimus kiiremini, kui tööle pannakse teised, mainitud tegevusest puutumata jäänud lihased. See säädus on maksev ka ühekülgse jõukulutuse suhtes, mida põhjustab kutseline töö, ning sellepärast on just siin tasandavad kehaharjutused eriti vajalikud. (lk 12)
  • Pääle kutselise töö asetavad suuri nõudeid naise jõule ning vastupidavusele ja võivad mõjuda kahjulikult tema tervisele ja ilule ka rasedus ning sünnitamine. Rasedusega kaasas käivate haiglaste nähtuste vähendamiseks, kerge sünnituse saavutamiseks ning tihti rasedusest tingitud kehailu rikete ärahoidmiseks on kehaharjutused mõjuvaim abinõu. (lk 12)
  • Veel tähtsam aga on lihaste jõud ja elastsus sünnitusel, sest lapse väljasurumine ei tolmu üksi emaka kokkutõmmete abil, vaid ka eesmise kõhuseina lihaste, niinimetatud kõhupressi tegevuse tagajärjel. Kauakestvate ning raskete sünnituste põhjuseks on kõhupressi nõrk töövõime. Selle tugevus on mõõduandev sünnituse kiirusele ning kergusele. Et just siin jõuduarendaval võimlemisel on suur tähtsus, ei vaja pikemat seletust. (lk 13)
  • Tuleb silmas pidada ka asjaolu, et kehaharjutuste abil saavutatud tervis ja füüsiline areng kanduvad edasi pärandusena meie lastele. Seda rõhutasid juba vanad spartalased, öeldes: "Tugev naine on tugeva mehe ema". Kui arendame oma keha vastupidavaks, terveks ja tugevaks spordi ning võimlemise abil, võib olla kindel järeltulevate põlvede tänus. (lk 13)
  • Sama tähtsad kui täies elujõus olevale naisele on kehaharjutused ka neile, kelle eluaastad suunduvad õhtule. On tuntud niinimetatud vahetusaastate terviselised häired ja rikked, mis ilmutavad end eriti sääl, kus organismil puudub tarviline elastsus ja kohanemisvõime. Mainin eeskätt vere ringvoolu korratust, liigset lihavust, millega kaasas käib naha lõdvenemine, närvilisi nähtusi, nagu rõhutud meeleolu, väsimus, töötahte puudus. Võib esineda ka terve rida raskemaid haigusi, nagu naha- ja liigendite haigused, närvivalud, migreen, reumatism, ning lõppeks on ka tuntud tõsiasi, et vahetusaastad soodustavad vähi tekkimist. Kõikide nende pahede ärahoidmiseks on võimlemine parim abinõu. (lk 13)
  • Kui mõnda inimest, eriti naist, igapäevases elus nimetatakse ilusaks, mõeldakse selle all tavaliselt näojoonte kooskõla ja naha kaunist värvi. Nii tähtsad kui mainitud asjaolud naise iluduses ongi, ei või nõudlikum silm rahulduda ainult nendega. Täiusliku iluduse mõiste alla kuulub veel harmooniliselt arenenud keha, liigutuste vabadus ja kenadus ning üldse esinemise loomulik peenus ja hingelisus. Võib isegi öelda, et esteetiliselt vaatekohalt on viimati loeteldud faktorid tähtsamad ja möödapääsmatumad kui korrapärased näojooned ja värske jume, sest kaunis pää kohmakal ning kangel kehal kaotab palju oma iludusest. (lk 14)
  • Suurem osa naisi lepib praegu veel ainult pää, näo ja käte ravimise ning kaunistamisega. Keha kaetakse moodsa rüüga, millele iga naine pühendab suurima tähelepanu, igaüks vastavalt oma ainelistele võimalustele. Haridust taotlev naine püüab õppida tundma ning käsitama ka kunsti ja kirjanduse iluväärtusi, üldiselt imetellakse ilusaid maastikke ja suurepäraseid loodusenähtusi, kuid ühe asja unustab suurem osa naisi oma püüetes ilule, nimelt oma enese kehalise "mina". See jäetakse ravimata ja arendamata. Me näeme kumeraid kaelu, küüru või viltu tõmbunud selgi, liigsesse rasva uppunud vorme ning kangeid, puiseid liigutusi. Ja ometi ei tarvitse see olla nii, sest korrapäraste kehaharjutuste abil võib normaalne inimene areneda kehaliselt kooskõlaliseks ja liigutusilt kauniks. (lk 14)
  • Naise kehailule mõjuvad kahjulikult ühekülgne töö, sünnitamine, enneaegsed vanadusnähted, kõige enam aga naise enese hooletus ja ükskõiksus. Tähtsam põhjus, mispärast naine näib enneaegu vanana, on naha- ja lihaskudede lõdvenemine rinnal, kõhul ja puusadel. Ka nägu tabavad samad muudatused. See on tingitud päämiselt lihaste puudulikust harjutusest, mis selle tõttu kaotavad varakult oma elastsuse. Naised, kes spordivad ja võimlevad, jäävad mainitud pahedest puutumata. Mõistagi peab võimlemisega algama võimalikult vara — igasugune enneaegse vananemise eest hoidumine peab algama nooruses! Kui lõdvenemine on juba kord leidnud aset, on palju raskem teha seda olematuks. Igal juhtumisel omame võimlemises abinõu, millega sageli võib saavutada üllatavaid tagajärgi. (lk 14)
  • Teine pahe, mis rikub naise kehailu ja teeb ta enneaegu vanaks, on liigne lihavus. Puuduliku liikumisega kaasas käiv loid ainevahetus takistab toidurasva ümbertöötamist, ning see laskub koerasvaks ikka suuremal ja suuremal määral. Tagajärjeks on pääle keha deformeerumise väsimus, töötahte puudus, rõhutud meeleolu, raske ja kohmakas liikumine, tihti ka südamerikked. Selle vastu soovitatakse lõpmata palju igasuguseid abinõusid, kuid need ei anna enamasti oodatud tagajärgi ja mõjuvad veel kahjulikultki. Näljaravid näiteks tekitavad tihti organismi kõrgekraadilise nõrgenemise ning närvikava häired, ilma et liigrasv tunduvalt väheneks. (lk 14-15)
  • Ühenduses "saledusküsimusega" olgu tähendatud, et ka siin on ärahoidmine kergem kui parandamine. Ei tohi lihtsalt end lasta minna paksuks! Naised, kes kalduvad lihavusele, peavad end tihti kaaluma ning aegsasti võtma tarvitusele vastuabinõud, nimelt palju liikuma, võimlema ja pidama teatud dieeti (mitte nälgima!). (lk 16)
  • Sama suureks iludusveaks kui liigne lihavus tuleb teisest küljest lugeda ka ülemäärast kõhnust. Sellegi puuduse kõrvaldamiseks on kehaharjutused parimaks vahendiks. Tavaline abinõu — rikkalik ja rammus toitlusrežiim — üksi alati ei aita. Mõõduandva tähtsusega on nimelt vähem see, mida ja kui palju inimene sööb, kui asjaolu, kuivõrt tema organism suudab pakutud toitu omandada ning ümbertöötada elavaks mateeriaks. Ainult ühenduses mõõdukate kehaharjutustega annab ülalmainitud režiim häid tagajärgi, sest võimlemine ja sport, ergutades organismi füsioloogilisi toiminguid ning tõstes tema vitaliteeti, põhjustavad toidu võimalikult täieliku ärakasutamise keha ülesehitamiseks. Tähtis on ka asjaolu, et kehaharjutused lisavad söögiisu. Väliselt annavad harjutuste tõttu arenenud lihased kehale meeldiva kuju. (lk 16)
  • Kolmas, mitte vähem segav iludusviga kui eelpool mainitud, on halb rüht (kehahoid), mille terviseliselt kahjulikku mõju olen selgitanud eelpool. Ei või iialgi nimetada ilusaks naist kumera kaelaga, sisselangenud rinnaga, küürus seljaga, õõnsate ristluudega, rääkimata suurematest selgroo defektidest, nagu skolioosid jne. Ainuke abinõu on ka siin otstarbekohane võimlemine, millega algama peab nii vara kui võimalik, sest ärahoidmine on palju kergem kui parandamine. (lk 16)
  • Värske, jumekas näonahk on naise iluduse tähtsamaid faktoreid. Viimasel ajal rõhutavad arstid ja kosmeetikud ikka tungivamalt vahekorda, mis valitseb näovärvi seisukorra ning seedimise ja alakeha organite tegevuse vahel. Tihti tuleb otsida põhjusi halvale, kas liiga kahvatule või liiga eredale näovärvile, punasele ninale, vistrikkudele jne. eelpoolmainitud elundite häiretes või puudulikes funktsioones. Ei aita siin välispidine iludus- ja arstimisvahendite tarvitamine, vaid peab kõigepäält kõrvaldama "kurja juure". Kehaharjutuste hääst mõjust seedimisorganite tegevusele on olnud juttu eelpool. Juhin siinkohal veel tähelepanu asjaolule, et tugev liikumine vabas õhus ja mõjuv võimlemine hästi õhutatud ruumis ergutavad suurel määral hingamise ja vereringvoolu tegevust, mis omakorda aitavad kaasa vere küllastumisele hapnikuga ja hääle näovärvile. (lk 17)
  • Kuigi naine on aastailt noor, ei suuda ta kaua kanda rasket, kohmakat keha, tundmata end vanana ja kütkestatuna. Teisest küljest võidab palju naine, kel võib-olla puudub ilus nägu ja isegi õnnelikkude proportsioonidega keha, kuid kes oma liigutusis on kaunis, kerge, painduv. Ilus, graatsiline liikumisviis ei ole ainult looduse and ega noorte eesõigus: seda võib omandada sihikindla tööga, ning ta ümbritseb nooruse võluvusega ka küpsemaealise naise. (lk 17)
  • Lõppeks ei pea unustama ka hingelist momenti. Alles kogu keha üle valitsemine vormis ja liikumises, nagu seda meile õpetavad kehaharjutused, teeb ta sõnakuulelikuks ja tundlikuks väljendusvahendiks hingele. Kõiki hingelisi enesetundeid peab aga selleks, et nad pääseksid mõjule ja täiusele, üle kandma keha valdkonda, ning selleks on võimlemine, sport ja mäng parim kool, sest need ei ole lõppeks muud, kui säärase ülekandmise kestev harjutamine. Pääle selle kasvatavad nad enesedistsipliinile, nõudes tööd ja hoolt, mõlemaid aga enesetäiendamise otstarbel. Seega on nad siis isikukultuuri avaldusvõimalusi, sest omada kultuuri ei tähenda ju midagi muud, kui tunda endas kohustusi püüdmiseks täiusele. (lk 17)
  • Peatume veel lühidalt küsimusel: kas on õigustatud see kõrge hinnang, mis on kõigil aegadel ja kõigil rahvastel osaks antud ilusale kehale? Mõned inimesed eitavad seda põhjendusel, et ainult vaimlised ja hingelised omadused tingivad inimese väärtuse. Säärane vaade on ühekülgne. Kehalist ilu tuleb hinnata kui väärtuslikku faktorit nii isiku kui ka ühiskonna elus. Kõigepäält on tõeline ning laiemas mõttes võetud ilu (mitte kunstlik, pääliskaudne või ainult näoilul) just naisel hää tervise väliseks tundemärgiks, sest tervis ja ilu käivad alati käsikäes. Iga terve naine on ilus — ning teisest küljest on kõik nähtused, mis teevad naise inetuks, nagu liigne lihavus, rippuv kõht, loid, jumetu nahk jne. — ühtlast haiglased muudatused. Naine, kes teab, et tal on kooskõlaline, painduv keha, hää jume, kaunid liigutused, omab vaba esinemise, on hingeliselt tasakaalus ning suhtub oma ümbruskonnale häätujuliselt; hää tuju on aga külgehakkav. Pääle selle valmistab hästi väljaarenenud, nõtke inimkeha vaatlemine sellele, kel on silmi säärase ilu nägemiseks, sama õilsa naudingu kui mõne taideteose imetlemine. Vanade kreeklaste ideaal — ilus hing terves, kaunis kehas — on säilinud meie päevini. Sellele ideaalile lähendab meid kõige hää ja ilusa taotlemine, mille hulka kuulub ka hoolas töö enese füüsilise mina kallal. Eriti noorte õilsamaks ülesandeks peaks olema pääle vaimu ja hinge väärtuste omandamise ka oma keha arendamine taideteoseks, mis rõõmustaks enese ja teiste silma ning oleks ühtlasi hääks ja sõnakuulelikuks töövahendiks vaimule ja hingele. Kuid ka keskmistes eluaastates või üle selle oleval naisel ei ole hilja alata süstemaatilist tööd oma keha arendamiseks ja parandamiseks. See töö nõuab püsivust, energiat ning loobumist mõnest väikesest mugavusest, kuid selle tagajärjed on kindlad ja püsivad ning tasuvad nähtud vaeva mitmekordselt. Hakake veel täna tegema midagi oma tervise ja ilu hääks! (lk 17-18)
  • Elav liikumine päikesepaistes ning värskes õhus annab kehale kõige mõjuvamad arenemisärritused, tuulutab põhjalikult kopsud ja värskendab ning teritab vaimu, pakkudes ühtlasi selle harrastajale puhast, õilsat lõbu. (lk 18)
  • Naisele hästi sobivaks ja tervisele kasulikuks kehaharjutuseks tuleb arvata ka tantsu, eriti rahvatantsu, tingimusel, et tantsitakse hästi õhutatud ruumis (veel parem väljas, vabas õhus) ja mitte kunagi une ajal. (lk 18)
  • Kuid harmoonilise, igakülgselt arenenud keha saavutamiseks ning olemasolevate nõrkade kehaosade ja vigade parandamiseks ei jätku üksi mängudest, spordist ja tantsust. Need ei võimalda nimelt üksikasjalikku, peenelt differentseeritud tööd just sääl, kus seda vaja, rääkimata sellest et iga spordiharu kannatab teatud ühekülgsuse all kehalise töö mõttes. Ka vajab edukas sportimine ise ettevalmistavat tööd vastavate lihasrühmade tugevaiks ja kergesti reageerivaiks tegemiseks. Lõpuks on meie ilmastikus ja oludes võrdlemisi vähe võimalusi spordiks ja mänguks, eriti naistel. Siin aitab meid võimlemine, see on korrapärane keha harjutamine füsioloogilisel alusel. (lk 18)
  • Suuremal osal meie naistest ei ole parimal tahtmisel võimalik käia harjutamas ühingutes või rühmades, olgu aja või raha puudusel või lihtsalt sel põhjusel, et vähemates linnades ja maal esialgu veel puuduvad võimlemisseltsid. Peale selle töötatakse ühingutes ja gruppides enamasti ainult kaks korda nädalas, ning suvel ja pühade vaheaegade] seisab töö täiesti. Meie keha aga vajab selleks, et püsida korras, igapäevast tublit läbitöötamist nagu igapäevast leiba. Seda võimaldab meile koduvõimlemine. (lk 18-19)
  • Nüüd veel mõni sõna naise vöimlemisharjutuste üldloomust ja -laadist. Võimlemine peab olema füsioloogiline keha harjutamine, sest ainult säärane mõjub hästi. Toored jõuproovid ei ole kellegi võimlemine. Kõige vähem sobivad need naistele. Organismi liigne väsitamine harjutustega, eriti üksikute lihasrühmade tööga ülekoormamine on kahjulik. Õige võimlemine arendab keha harmooniliselt ühtlase harjutamise abil, jätmata hooletusse ka hingelisi momente. (lk 19-20)
  • Kas on hää ja soovitav, et naised täielikult kopeerivad meeste harjutusi? Sellele peab vastama kindla ei-ga. Mehe ja naise kehaehituses esinevad nimelt põhjapanevad lahkuminekud, mis kaugelt üle spetsiaalsete suguliste erinevuste puudutavad tervet immest Säärased lahkuminekud leiduvad lihastikus, luustikus, hingamises, ainevahetuses, hingelises suhtumises harjutusile jne. Sellepärast on ebaõige meesvõimlemise põhimõtteid lihtsalt üle kanda naistele. Soodsaid tagajärgi võib saavutada ainult süsteemiga, mis on kohandatud kõigis punktes just erilisile naise omadusile. Mehe lihas näiteks on kõigepäält kohane sunriks jõuavaldusiks ja nõuab võimlemises harjutust selles sihis. Vastandina sellele on naise lihas varustatud suurema venimisvõimega, elastsusega, ning naisvõimlemine peab võtma eeskätt mainitud omaduse oma harjutuste lähtekohaks, hoolitsedes mõistagi ka lihasjõu arenemise eest parajal määral. Samuti on lugu hingelise suhtumisega. Kuna mees-temperamendi teravaimateks avaldusteks on tippsaavutused ja võistlussport, vastavad võimlemises naise iseloomule rütm, vahelduv pingutus ja lõdvendus ning liigutuse hingeline kujundamine. See äratundmine on vabastanud naisvõimlemise meesharjutuste mõttetust ja kasutust jäljendamisest ning on annud sellele kandevõimelise aluse. (lk 20)
  • Täie tervise ja hää enesetunde saavutamiseks ning alalhoidmiseks peab pääle igapäevaste kehaharjutuste veel hoolitsema esiteks õige toitmise, teiseks piinliku puhtuse ja kolmandaks tarviliku määra une ning puhkuse eest.
Õige toitmise päänõudeid on: süüa vähem, kuid täisväärtuslikke toite. (lk 21)
  • Meie keskklassis süüakse üldiselt liiga palju. Valitseb arvamine, et peab tarvitama palju toitu selleks, et olla hästi toidetud ning omada jõudu ja vastupidavust. Tõepoolest on aga asi hoopis teisiti: kui süüakse palju, kulub organismi korrashoiuks ja uuendamiseks vajalik energia peaaegu täielikult toidu seedimiseks, kusjuures toidu ülemäära tõttu tekib tavalisest rohkem kõiksugu lagunemisprodukte, mis vere märgistavad. Pääle selle toob organismi ülemäärane varustamine rammusa toiduga enesega kaasa liigse rasva kogunemise, millest siis igasuguste abinõudega püütakse jälle lahti saada. Võib öelda liialduseta, et söömine on harjumus. Kergemini kui seda üldiselt ustakse harjub keha toime saama vähema toidukvantumiga. On tuntud tervishoiuline reegel: "Lõpeta söömine siis, kui see maitseb kõige paremini". Üldse peaks sööma mitte rohkem kui kolm korda päevas ja kindlatel aegadel, jättes vähemalt neli tundi seedimisprotseduurile. Vahepääl ärgu rikutagu ega ärritatagu kõhumahlu ja -näärmeid igasuguste maiustustega ja "suupistetega": need mõjuvad halvasti seedimisele ning teevad paksuks. — Kõhu korraspidamiseks on suure tähtsusega hää närimine; kiiruga allaneelatud, poolpuretud toit on raskelt seeditav. Tähtis on ka enne söömist kontsentreeruda, rahuneda; siis rahunevad ka maonärvid ning on valmis söögi korralikuks vastuvõtuks. (lk 21)
  • Mis on vitamiin, millest tänapäeval niipalju kõneldakse? See on ollus, mis on tingimata vajalik tervise korrashoiuks ning hää enesetunde saavutamiseks. Vitamiinivaene, kuigi muidu rikkalik toit, tekitab tõsiseid terviselisi häireid, nagu närvlikkust, jõupuudust, pööritusi jne. Vitamiin ei kannata pikka keetmist ega küpsetamist, küll aga steriliseerimist ja lühikest küpsetamist. Vitamiine sisaldavad meie igapäevased toiduained, nagu: piim, aiavili, puuvili, või, munad, liha, veri jne. Toores puuvili, marjad, tomatid, salat on eriti vitamiinirikkad. (lk 22)
  • Liigsele paksusele kalduvad isikud peaksid eelistama vähese toiduväärtusega toite. Need oleksid: vees keedetud aiavili, värske puuvili, lahja liha, kala (välja arvatud lõhe, sprotid ja sardiinid), rukkileib ilma võita, kuivikud, tee sidruniga ja suhkruta. Võimalikult vähe peaksid need isikud tarvitama rikkaliku toiduväärtusega toite nagu võid, rasva, suhkrut ja igasugu maiustusi, rasvast liha kartulite ja kastega, keedetud kaunvilja, pakse suppe, piima ja koort. Mainitud režiim on sellevastu väga sobiv kõhnadele isikutele. (lk 22)
  • Piinlik puhtus on keharavi tähtsamaid tingimusi. Mispärast naised nii ruttu vananevad, kaotavad värskuse, elastsuse, tahtejõu? Et see väljendub nii selgesti nahal, tuleb otsida kurja juurt kõigepäält siit. Väga palju kahjulikke aineid ei leia hooletu naharavi juures kehast väljapääsu, ja need mürgised happed ning soolad teevadki meid nii ruttu vanaks, muudavad me liikmeid töntsiks ja halvavad me lihaseid — ning toovad lõppeks endaga kaasa nii tuntud haigused nagu reuma ja luuvalu ning vanaduse. Ainult puhas nahk, mille higiaugud, poorid, ei ole ummistunud, suudab eristada meie kehast kahjulikke aineid ning võtta vastu kehale nii tähtsat hapnikku. (lk 22)
  • Möödapääsmatu tingimus värskeks väljanägemiseks ning kehaliseks elastsuseks on korralik magamine. Kaheksa tundi reeglipärast öörahu on miinimum, kui ei taheta põletada oma eluküünalt mõlemast otsast. (lk 24)
  • Tähtis asi enne magamaheitmist on täielik lõdvenemine nii vaimliselt kui kehaliselt. Õhtul väsimusest pingul ja pää muresid täis magama heites võib hommikul ärgata veel rohkem väsinuna. (lk 24)
  • Mitte vähem tähtis ei ole ka õhk, milles magame. Kõige parem oleks magada aknaid lahti jättes, kuid meie kliimas osutub see sageli võimatuks. Enne magamaminekut tuleb aga tuba vähemalt tublisti tuulutada. (lk 24)
  • Vanemad inimesed ja need, kel väsitav elukutse, peaksid enesele lubama lühiajalise lõunarahu, see annab uut jõudu kehale ja vaimule. (lk 24)
  • Puhkuseks vajame pääle une veel mõistlikku lõbu ja ajaviidet, mis juhiksid meie mõtted eemale tihti närvesöövast kutsetööst, tooksid vaheldust, annaksid uusi muljeid. Kuidas keegi veedab oma puhketunnid, on täiesti individuaalne asi ning oleneb isiku elukutsest, haridusastmest, kehalisist ja vaimlisist kalduvusist, ainelisist võimalusist jne. Üht ainult peame pidama silmas, nimelt seda, et meie lõbud ei teeks kahju meie kehale ja vaimule, vaid värskendaksid ja rikastaksid meid igakülgselt. Puhtamaid lõbuallikaid on sport, rännakud, jalutuskäigud vabas looduses, kunstitoodete nautimine, süvenemine häässe raamatusse, viibimine sõprade lõbusas ringis. Võib öelda, et rõõmsad, ülendavad muljed, kõige ilusa mõõdukas nautimine, mitte kõige viimati huumor ja hää tuju, üldse mõistlik vaheldus töö ja meelelahutuse vahel on parimaid abinõusid kehalise ning vaimlise värskuse säilitamiseks kõrge vanaduseni. (lk 24)
  • Kuid mitte ainult tervist ei edenda päikese- ja õhuvannid, vaid ka ilu. Närbunud, valgusega harjumatu, kahvatu nahk tõmbub pingule, omandades tervise värsked värvid; Väsinud, tuhmid silmad muutuvad rõõmsaiks ja selgeiks. Näib nagu hoovaksid naha kaudu kehha tunginud kiirgavad jõud säält ürgjõuliselt jälle välja punapalgelise tervisena ja võiduka elurõõmuna.
Nii võib siis mõõdukalt ja järjekindlalt võetud päikese- ja õhuvanne tungivalt soovitada igaühele. (lk 25)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel