Magda Pihla

Magda Pihla (neiuna Magda Römmer, 1929–1953 Magda Pihla, 1953–1979 Magda Mikkola, aastast 1979 Magda Easton; 1. veebruar 1908 Tallinn – 31. mai 1989 Toronto) oli eesti kirjanik, pedagoog ja harrastuskunstnik. Tema romaanides ja novellides kajastub paguluse ja uude keskkonda sisseelamise problemaatika. On avaldanud ka lasteraamatuid.

"Teed ja käijad"

Magda Pihla, "Teed ja käijad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1958.

Katrin Remmelga toast lahkub päike ukse kaudu. Läbi aknarea taha ulatuva vahtralehestiku lõuna paiku sisse pääsenud, virvendas ta mitme pika tunni jooksul läbi toa, Katrin maalimisraamiga kannul. Nüüd on mõlemad jõudnud ukseni. Päikese üha kuldsemaks muutuv käsi väreleb juba uksekäepidemel ja sinna ei lükata talle enam lõuendit ette.

Maal on valmis. Päike võib minna. (lk 7)

[Mai:] "Aga eks ole nii, et kui mina sinuga samal arvamusel pole, siis toetud sina kohe oma aastaile ja näitad minu arenemistaseme küündimatusele. Sul on väga kerge peale jääda. Nii jääb sulle kõigis asjus õigus. Ja kogu eluks, sest emadele jääb ju aastate suhtes oma lastega võrreldes ikka teatud edumaa." (lk 8)
Mai tõuseb toolilt ja matkib osavasti Katrini žeste ja rääkimisviisi:

"Harakalatv ja tõrvalill olid ainult vahendid, mille kaudu kunstnik püüdis paberile kinni ühe palava juulipäeva tuuletu pealelõuna. Iga lilleõis ja rohulemm on end päikest täis imenud ja laiskleb nüüd ses pooliti magusas, pooliti vaevlema panevas rammestuses ja oma liigse külluse äraandmise vaevas. Kas ei ulatu see leitsak siia tuppagi? Õhk on sombe ja roiutav pikast põuast ja — "

"Kas sa teed minu arvel nalja nüüd, Mai, või näed ja tunned sa seda pilti vaadeldes tõepoolest nõnda?" küsib Katrin tõsiselt.

Mai läheb tagasi oma tugitooli ja vastab pärast lühikest pausi:

"Sellele viimasele küsimusele ei oska ma vastata. Sest ma ei tea, kas ma tunnen seda, või tean ma, et seda pilti vaadeldes peab nõnda tundma. Vähemalt soovib Katrin Remmelgas, et selle pildi puhul nõnda tuntaks. Ja et ma juhtun olema Katrin Remmelga tütar, siis olen ma maast madalast harjunud Katrin Remmelgaga, tema arvamuste, vaadete, soovidega, tema tundmistega — ja tema kunstiga." (lk 9-10)

"Mis sul seal on?"

"Pott. Ma tahan sel kuulsal piima ja mett jooksval maal kordki kõhu täis süüa — kas või ainult kartulitest. Sellesse endisesse mahub ainult neli-viis, aga mina tahan üksinda süüa vähemalt viis."

"Mis see maksis?"

"Kuuskümmend viis senti." (lk 11)

Seitseteist, seitseteist, seitseteist, taob keegi Katrini peas. Seitsmeteistkümneselt on kaunid asjad kaunimad, siid siidisem, kuld kuldsem. Ja seitsmeteistkümneselt on raskem loobuda. Kuid Mai on loobunud, rahulikult, nurisemata loobunud. Kohvitassi eest makstud kümmet sentigi on ta vabandaval toonil maininud, sest et ema on enesele pähe võtnud, et kui Mai veel samal sügisel ülikooli ei lähe, siis ta ei lähe sinna kunagi. Ja sama ema istub nüüd ise juba neljandat nädalat kodus ja määrib paberit kirjuks! Nagu võiks nende lõustadega ta lõuendeil Maie ülikooli õppemaksu tasuda! Küllap Mai seda mõtleski, potti paberist koorides. Seda — ja veel kibedamatki — , et Maiest on saanud nüüd perekonna toitja oma seitsmeteistkümne aastaga ja oma seitsmeteistkümne dollariga nädalas. (lk 13)
[Mai:] "Kui kunstnik Katrin Remmelgas võib üheksateistkümne dollari eest nädalas Kanada töölisrahvale määratud särkidele kätiseid külge õmmelda ja tema tütar seitsmeteistkümne dollari eest Simpsoni Mail-Orderis tagasisaadetud pitse, paelu ja kübaraid sorteerida, miks ei või siis advokaat Maandu ja tema poeg Vello kaheksakümnedollarise nädalatasu eest müüri laduda?!" (lk 15)
[Katrin:] "Terve siinne elu käib lipukirja järgi "to make money". See on sügavate tähtedega kirjutatud iga vastutuleva inimese ilmesse. See kisendab sulle vastu igalt aknalt, tänavanurgalt, bussi- ja trammiseinalt. "To make money" vehib, pöörleb ja kilgendab katustelgi." (lk 15)
[Katrin:] "Sinu memmeraasuke rabeleb, et oma hinge sees hoida vähemalt seni, kuni tema tütreraasukesele on natukegi aru pähe tulnud, nii et ta ei kipuks müüritöölistega automatkale. Ega õigustaks advokaate, kes oma poegi lasevad müüri laduda, selle asemel et neid ülikooli saata. Kui vana Maandu teenib kaheksakümmend dollarit nädalas, siis jätkub sellest ka pojale ülikoolirahaks. Katrin Remmelgas teenib üheksateist ja ta näitab neile papadele — " (lk 16)
Pintslid puhastatud ja maalimistarbed kastiga hästi sügavale voodi alla lükatud, mõtleb, et oleks hea voodi alla või kapisahtlisse kõrvale kraamida ka sõnad, mis siin äsja edasi-tagasi pilluti. Kuid sõnu ei saa enam kinni. Need hakkavad nüüd tagantjärele alles õieti elama. Seeme on külvatud, nüüd see hakkab idanema. (lk 17)
Maie isa ütles, et Katrinist ei saa kunagi kunstnikku, sest Katrin on kahe jumala preester. Aga jumalaid ei tohtinud Peedu arusaamise kohaselt üle ühe olla, sest jumalad olevat üksteisele kadedad. Peet mõtles Katrini kahe jumala all tantsu ja maalimist ja soovitas ühest teise kasuks loobuda. Kuid Katrinil oli peale nende kahe veel teisi, keda ta kummardas, Katrin oli otse pagan, nii palju jumalaid oli temal. Ta oleks neid kõiki ka teeninud, kui ajast ei oleks nappus kätte tulnud. Aga sellest tuli nappus kätte. Koguni nii suur nappus, et ta ka need kaks aeg-ajalt pikkadeks vaheaegadeks hooletusse jättis. Ent jumalad ei sallinud, et neid hooletusse jäeti, kättemaksuks ja karistuseks külvasid nad rahutuse ta verre, millest ta kunagi vabaneda ei suutnud. (lk 20)
"Miks ei pühi see uus görl minu laualt tolmu?"

Helen kõhkleb hetke ja vastab siis:

"Ta olevat oma sundaja siin Kanadas juba ära teeninud."

"Mis sundaja? Mis see tähendab?" nõuab Bucovetsky.

"Nad on ju diipiid — " lausub tüdruk nagu mingit saladust avaldades. "Mõlemad."

"I see," lausub Bucovetsky ja teeskleb olukorra mõistmist. Võtab taskust suure valge rätiku, köhatab, pühib üle suu ja lausub siis õpetavalt:

"Teie ärge hüüdke neid diipiideks. See pole hea. Neeger pole neeger ega diipii pole diipii. Siin on demokraatlik maa, siin pole neegreid ega diipiisid, siin on värvilised ja uustulnukad. Ja Samuel Bucovetsky maja on veel demokraatlikum, siin ei ole ka mitte värvilisi ega uustulnukaid, siin on igaühel oma nimi." (lk 27)

[Katrin:] "Teelekene, võta sa see Aleksander Aleksandrovitš endale!"

"Mh," lausub Teele. "Mis mina temaga teen?"

"Sedasama, mis minagi."

"Olen eluaeg ilma läbi saanud."

"Miks sa siis arvad, et mina ei saa?"

"Sina oled teistmoodi. Sul peab mees olema. Eriti siin Kanadas. See on kuri maa. Siin on rohkem jõudu vaja kui sinul on. Siin tuleb silmad kinni pigistada ja pea ees vette hüpata, kui vaja."

"Või punase tulega üle tänava kõndida," lausub Katrin. Teele jääb silmapilguks vait.

"Ah seda sa oled mõelnud? Ja Mai? Kas võtad tal käest kinni, kui minema hakkad?" (lk 62)

Täditütar Teele on advokaat. See tähendab, ta oli. Nüüd ta on koristaja. "See siin on karm maa," ütles ta Katrinile, kui see Maiega Kanadasse jõudis. "Karm ja kuri maa. Aga mina ei karda seda maad, sest minul on palju jõudu." Teele vaatas pisut nagu ülevalt alla oma väikesekasvulisele täditütrele ja jätkas siis:

"Pintsliga ei tee sa siin midagi. Kunstnikke see maa ei hellita. Sel maal pole neid vaja."

"Mis kunstnik mina olengi," vastas Katrin siis ja endal oli süda raske.

"Kas hakkad siis saksu teenima, nagu mina teen?" küsis Teele.

"Ei hakka," vastas tema.

"Miks?" küsis Teele.

"Ma olen ise saks," vastas Katrin ja Teele pigistas oma õhukesed huuled kokku. (lk 63)

Ta on alati pimedust kartnud. Lapsepõlvest peale. Siis veel eriti. Ja see lapsepõlve hirm pimeduse eest lööb temas nüüd välja ka Bucovetsky maja heledamas heleduses, sest see heledus on kunstlik, see tähendab, on pettus. Tõelikkus on november ja november tähendab pimedust. Ka meeleolus. Oleks kunstlik seda tõrjuda püüda. Meeleolu ei saa aidata nii, et paned aga lambid põlema. Meeleolule ei aita miski, sellele on heaks näiteks Samuel Bucovetsky, kelle päike novembris kõrgelt käib, sest tema päikeseks on raha. (lk 64)
Katrini käed on üsna jõuetud ja jalad päris nõrgad, kui ta kõnnib riiulite vahel. Aga ta sunnib ennast. Raha, raha, raha, ümiseb ta peas ja kuski hakkab midagi kilksuma-kolksuma. Need on koodid, mõtleb Katrin, ja kuski käsutatakse uusi ahteid maha. Pint ja Liisu, Liisu ja pint, kolm neljandikku valgeid barette, veerand roosasid, veerand kollaseid ja kolm neljandikku siniseid. Pint ja Liisu, Liisu ja pint... (lk 71)
Kuigi kanadalane alustas oma kingituste ostmist juba septembris, et mitte hilineda, et jõulu eel rahakotile mitte liiga teha, — ometi leiab ta detsembri viimastel päevadel, et: on veel mõni onupoeg, mõni täditütar, mõni vennatütre poeg, kellele sobiks kinkida kindapaar, mütsikene, jakikene. (lk 75-76)
Katrin seletab enesele range tõsidusega, et ta ei hooligi jõuludest, et tal on jõudu muuks tähtsamaks vaja kui selleks, et paari päeva teiste hulgast välja noppida ja säravamaks ehtida. Päevad on päevad — lähevad samuti mööda nagu kõik teisedki. Ta jätab jõulud sel aastal lihtsalt vahele. Nii mõtleb ja otsustab Katrin, aga varsti märkab ta, et tal pole palju kaasa rääkida: jõulud ei lase eneste üle otsustada, jõulud murravad lihtsalt sisse. Mingil seletamatul kombel vallutavad nad atmosfääri juba mõni aeg enne tähtaega. Omal vaiksel ja leebel viisil ilmuvad nad kõikjale. Kust, kuidas? Keegi ei tea. Igaüks vaid tunneb, nad on kohal. (lk 77)
"Tulge pärast mu kabinetti, ma annan teile linna parima närviarsti aadressi. Visiit maksab kakskümmend viis dollarit."

Katrin on kohkunud.

"Ma... see... värske lumi... nagu kodus... Ma ei teadnud, et siin sajab niisugust ilusat lund," leiab viimati sõnad suhu.

"Aga sellepärast, et lumi sajab, ei nuta ometi keegi. Kas te tahtsite üles või alla sõita?"

"Üles," vastab Katrin. Kuid mister Bucovetsky on mantlis ja kübaras, nii et tema tahab alla sõita. "Ma lähen treppi mööda," ütleb Katrin, "see paarkümmend astet!"

"Ei, ei, tulge aga sisse, mister Bucovetsky viib oma görli üles, muidu see jääb järgmiseks seitsmeks minutiks ülemise koridori akna taha nutma ja lund vaatama. Jah, jah, ka ülemise koridori akna taga sajab ilusat laia lund. Aga aeg on raha — ja mister Bucovetsky görli aeg on mister Bucovetsky raha." (lk 78)

Katrinil pole kiiret. Ta peaaegu seisab ses langevas lumes. Seisab ja püüab kindale valgeid tähti. Need kindad on ta ema kootud. Neid ta kandis veel seal... Läbi Saksamaa näljaaja tõi ta nad Kanadasse. Tükkhaaval vahetas leivakillu vastu esemeid, mille küljes rippus süda, aga need kindad päästis. Mai ei luba neid kanda, aga Katrini pruunidel sõrmikutel olid hommikul augud sees. Siis ta võttis need. Ja nüüd ongi neist rõõm: nagu oleks kodus! Nagu oleks päriselt kodus! (lk 79)
Kui saaks maalida, mõtleb Katrin, kui saaks maalida seda viiulimängu. Jah -— kui saaks! Maalikunst on ikka väga piiratud võimalustega kunst, et väljendada midagi nii haaravat, mõtleb kahetsevalt. Või on tema, Katrini pintsel võimetu? Iga kunstiala peaks olema võimeline edasi andma seda hinge irdumist oma maisest kestast.

Kuid — kas maalikunst ei saa siis? Peab saama. Värv ja vorm peavad suutma sama, mis suudab heli. Kas peavad? Heli pole võimeline edasi andma värvi, kuidas võiks värvilt nõuda, et see heliseks?! Või siiski? Või siiski? Heli andis elamuse, tõstis maast, kaotas mõneks hetkeks kõik muu peale seletamatu õnnetunde. Kuidas anda värvides seda õnnetunnet? Võib-olla saaks ta anda viiuldaja näos selle ülesviiva? Viiulis? Poognajoones? (lk 81-82)

Lapsest saadik mõtleb ta, et asjatult on loodud aastasse kaksteist kuud. Neli ta annaks ära, kui mitte jõulud ei oleks nende nelja kuu vahekohas. Kuhugi ümber paigutada ta neid ka ei mõistaks, kuigi talle selleks voli ja vabadus antaks. Nii lõpevad need mõtiskelud alati sellega, et tuleb leppida nende nelja kuuga, tuleb nad välja kannatada. Ja veebruar on neist viimane. (lk 86)
Tal pole palju tööd neil päevil. Kanada on jõuluks täitnud oma ostuhimud ja vististi ka võimalused. Samuel Bucovetsky töölised alt vabrikust kuni üles laoruumini töötavad põhimõtte järgi "to look busy" . Katrin vihkab neid tühje päevi. Ta ei mõista endaga tööl midagi peale hakata, aeg ei lähe mööda, ja piinlik on otsida näilist tegevust, kui Bucovetsky mööda mühiseb. Ega temalgi kerge ole, mõtleb Katrin, raha ei tule sisse. (lk 87)
Mis tunne oli teolistel, kui nad mõisas peksa said? mõtleb Katrin, kui Mai on läinud. Ta ise valutab juustest varvasteni. Lina vajutab ja tekk on raske. Aeg-ajalt kerkib kurgust nuuksahtus, tuues kaasa hetkelise kergendustunde. Ja siis on jälle tunne, nagu oleks ta jänes, kellel kõik neli käppa läbi lastud. (lk 94-95)
Tal on palavik. Tal on väga kõrge palavik. Mai lõi kraadiklaasi alla... Löögu pealegi! Katrinil on imehea olla. Niisugune kergus liikmetes, nagu poleks kehal kaalu olemaski. Nüüd oleks hea minna... Poleks vajagi punastele tuledele vastu astuda...

Ta on mõnikord mõelnud, kui kole oleks lasta purustada oma keha. Aga sel kombel minna nagu praegu... see oleks kerge. Ei, tal poleks kahju minna. Tee poleks kuigi pikk. Ta tunneb selgesti, et see poleks pikk. Ta ju nagu hõljubki juba seal kusagil ääre- või vahemail... Kui ta nüüd ainult tahaks, kui ta enese nüüd ainult minutiks jätaks tahtejõuetult saatuse hooleks... (lk 101)

"Mai, kas sa oled vaadanud lillede hindu akendel?"

"Jah, olen vaadanud. Miks?"

"Mis sa arvad, mis see punt vanamehele maksis?"

"Tulbid kaks, nartsissid kaks, maikellukesed kindlasti rohkem, ja neid valgeid kellukaid ma pole akendel näinud. Iiriste hindu ma praegu ka ei tea. Aga see karbitäis kokku maksis kindlasti kümne dollari ümber."

"Kümne dollari ümber!" hüüatab Katrin. "Vaene Samuel Bucovetsky!"

"Aga miks ta saatis? Ma ei saa sellest aru, miks ta saatis. Ja niisuguse sületäie! Kas ta sinuga kurameerima kipub?"

"Sest et ta mu peale reedel kisendas."

"Miks?"

"Sest et sokitosin oli müüdud viis senti odavamalt kui vanamees tahtis."

"Kas siis sina müüd seal sokke?"

"Ei. Aga kaupmeeste peale ta ei taha kisendada. Siis kisendas minu peale." (lk 107)

[Katrin:] "Sest et ma neid vihkan."

"Aga miks?"

"Jah, miks? Sest et ma vihkan Kanadat. Vihkan kõike, mis mind ümbritseb. Vihkan oma nurkaaetud seisukorda, oma võimetust sellest pääseda. Vihkan seda mentaliteeti, mis on mulle võõras ja vastuvõtmatu, vihkan dollarijahti, vihkan kogu siinset elustiili. Kõik on siin pandud tormama, pöörlema raha ümber, kihutama. Ma vajan rahulikumat elutempot, ma tahan võimalust pilguks seisatada, hinge tõmmata, tagasi või edasi vaadata. Siin pole selleks aega jäetud. Aina torma! Ja kui sa tormata ei jaksa, siis jääd rataste alla, nagu mina praegu. Ma olen rataste alla jäämas, Mai. Ja sina jääd koos minuga, kuigi sa kõigest hingest Kanadat kaitseda püüad." (lk 110)

Küllap talle kord või teine antakse jälle võime panna oma pintslisse hing ja elu, aga see pole ta enese teha. Ta peab seda silmapilku valvama ja varitsema, peab seda kui transist enese üle kutsuma, ent tal pole võimet seda oma tahtmist mööda käsutada. Kui temale, Katrinile, anti selle pildi loomise rõõm, siis võib ta omakorda kellelegi valmistada selle omandamise rõõmu.

Kes teab, ehk on nägemiseks vaja sama sädet, mis loomiseks — jah — küllap vist... kõik ju ei näe... Kui targasti ometi on maailma rikkused jagatud... kui kõik käed sirutuksid samade tähtede poole, kes imetleks siis neid teisi... (lk 123)

Katrin hingab sügavasti ja mõnuga sisse ja mäletab, et nii lõhnas kodus siis, kui Katrin lihavõttenädalal linnast koolist tuli ja karjamaakingule vaatama läks, kas seal ehk juhtumisi mõni sinine lilleke põõsa varjus ei pilguta. Enamasti pilgutas. Need esimesed olid üsna ettevaatlikult maadligi hoiduvad, õielehed koos — aga nad olid seal, ja sellest oli otsijale üsna küllalt. Silm tahtis seda kontrasti. Pidi nägema pisikest vaprat õit puhkemas sureva hange kõrval. Ja mida kõrgem, visam ja jäätunum oli hang, seda suurem oli rõõm lillest, olgu see kuitahes nääpsuke. Ime oli ikkagi vaadata, et ta tõi maa seest kaasa oma sinise kuue, mida esialgu hoolikalt pahupidi hoidis. (lk 129)
"Ja mis pillid, tilgad või õpetused on teil siis täna minu jaoks varuks?"

"Kõigepealt see, et mõnikord on eeskirjade rikkumine tervisele kasulikum kui neist kramplikult kinnipidamine. Tüütuks muutunud rutiinist väljamurdmine meelelahutuse otstarbel mõjub kosutavalt nagu kevadine vihm noorele tärkavale rohule." (lk 130)

[Katrin:] "Elu on olnud nii raske ja ilma rõõmuta — ja ometi on rõõmuks nii vähe tarvis. Kui ma täna Bucovetsky majast välja astusin, siis varitses rõõm mind väljas ukse kõrval. Lõi mulle pähe koos kevadega, sest see näis omakorda varitsevat õhus ja taevas ja tänavarentslite poris ja lumesegases vees. Ja tead, Mai, kui rõõm ennast sulle otse pihku poetab, sulle ei tea kust lausa ninasse kinni kargab, siis võta ta vastu ja ole tänulik. Ja ära otsigi põhjust, miks on ta äkki seal, kust ta tuleb või kui kauaks ta suvatseb jääda. Kui su jalad on äkki ei tea millest imekerged ja nagu tantsu täis, ära siis pidurda neid kõndima, vaid tantsi!" (lk 134)
[Mai:] "Teele-tädi on suur ja tugev naine. Ta ise ütles, et temale ei tee see töö midagi, tema saab sellest jagu."

[Katrin:] "Jõu poolest ta saab sellest üsna kergesti jagu. Aga püüa mõista, kui kerge või raske on sellel küürutada põrandaid poonima, kes paarkümmend aastat on advokaadina võidelnud tõe ja õiguse eest. Võib-olla on Teele ka oma hingelaadilt nii suur, et ta üsna kergesti paindub kummarduma oma koristajaseisusse. Aga mõtle neile puudujääkidele, neile tohututele puudujääkidele ta elus — sest tema elu oli ta töö. Muud elu, mida nimetatakse eraeluks, Teelel polnud. Aga kuidas täidaks koristamine kellegi elu?" (lk 135-136)

"Minu haige on löönud näost särama," ütleb Hunt heatujuliselt, "minust saab vist kuulus tohter."

"On ju kevad," ei leia Katrin kohe paremat vastust. Tal on piinlik, nagu oleks teine temast midagi häbenemisväärset öelnud. "Muidugi saab teist kuulus tohter," jätkab ta, "kui üks mulk juba midagi ette võtab, siis ei luba tema uhkuski, et ta seda halvasti või keskpäraselt teeks." (lk 139)

"Taeva pärast, miks nad mängivad Chopini?" küsib Katrin imeliku valuga südames. Tal on millestki kahju, aga ta ei tea isegi, mis see on.

"Sest et meie mängime nende rütme oma kõrtsides. Muusikat me vahetame nendega meeleldi," vastab Hunt. (lk 143)

[Dr Hunt:] "Teie gripp oli siis juba möödas, kui mina teid esimest korda külastasin. Kui kell on maha käinud, siis ainult väga rumal inimene viib selle kellasepa kätte vea otsimiseks. Iga teine keerab ta ise jälle üles." (lk 149)
[Dr Hunt:] "Eestlane vihkab venelast, aga ta vihkab ka lätlast, sakslast, juuti. Ja küsige nüüd, kas ta kanadalast sallib? Ei salli. Või armastab ta teist eestlast? Üldnimeliselt vahest küll. Ja eemalt. Oma lähedasemad kaasmaalased jagab ta kümnetesse lahtritesse, et mitte öelda latritesse, omistab neile vaateid ja tõekspidamisi oma äranägemise järgi, või selle järgi, missugusesse lahtrisse keegi kuulub poliitiliselt või akadeemiliselt või muudmoodi. Eestlane on suur "klassidesse" jagaja ja suur "klassivaenlane"." (lk 153)
"Mis te ütlesite?"

"Palun, lubage mulle nimestik!" kordab Katrin.

"Lubage mulle nimestik..." osatab Evelyn Bailey. "Rääkige inglise keelt, nii et oleks võimalik teist aru saada, siis tulge nimestikke andma ja tagasi küsima."

"Kas teie ei saa minu inglise keelest aru?"

"See pole inglise keel, mida te räägite. See on diipii keel." (lk 169)

Võib-olla oli Katrinilgi kullaläikelist minevikku, mida Jimi puusärgi juures hea oli taga nutta. Võib-olla. Sellest päevast saadik tunneb ta end pisut nagu selle suure perekonna liikmena, kuhu perekonnapeana kuulub juut Samuel Bucovetsky ja liikmetena sadakond inimest, kes töötavad ta neljakordses majas. Perekonnaliikmed on eranditult kristlased. Esther oli juut, kuid tema on läinud. Nüüd toimuvad matused ning pulmad kristlaste kirikutes.

Bucovetsky ei tee kirikute kuuluvusest küsimust. Tema jumalaks on raha ja see ei vali kirikut ega õndsakssaamise viisi. (lk 175)

"Mai teeb minust nimelt mõne kuu pärast vanaema. Ja seda ma seal sõiduteel mõtlema jäingi, et kas mul poleks aeg oma saabuva tiitli väärikuse pärast aeglustada sammu, minna pisut rasva, vajuda vimma, saada põskedele lillad ja säärtele sinised veresoonelaiendid ja muhud. Aga mul on ka vastuväide: kes jookseb siis minu leivale järele, kui ma oma jalad vanaema väärikusse kasutan?" (lk 202)
[Oskar Pikand:] "Ah, kui ollakse noor ja enesekindel, kui ollakse ülbe uskuma, et jumalik säde ei pääse su pintsli otsast, kui oled ta kord sinna püüdnud! Kuid ta pääseb, Kadri. Pintslisse jääb vaid värv, paljas värv... ja raasuke oskust. Aga asi seegi. Ostjatele jätkub sellestki. Enamasti jätkub. Aga enesele jääb rumal ja pisut häbistav tunne — nagu müüksid küünraviisi sitsi või tükiviisi tallanahka." (lk 206)
"Seda pilti vaadates ei näe ma enam Laianõmme lillekirevat kesapõldu juulipäikese närtsitavas kuumuses. Nüüd näen ma kesapõldu ja sind..."

"Tähendab, pilt on täienenud. Pildi looja näo võrra täienenud. Kas see pole siis pildile kasuks?"

"Ei. Sest pildi looja toob oma näoga kaasa sõja. Nüüd toob iga mees oma näoga kaasa sõja — igale poole... igale poole... Aga sõda on möödas, sõda on juba aastaid möödas..."

"Sõda on möödas, aga sõjamehed on alles. Mõned nendest."

"Jah, mõned nendest. Ja need mõned kannavad sõda enestega kaasas. Nad viivad selle igale poole, kuhu nad iganes lähevad. Nii tuleb sõda ka meie, naiste, ellu veel siiski, kui see tegelikkuses juba aastate taha on jäänud." (lk 207-208)

/---/ Bucovetsky tänane elumõte on: säilitada end, iga hinna eest säilitada. Lükata edasi see piir, millest igaüks paratamatult üle peab astuma. Kui kaugele jõuab ta selle lükata? Kui palju on see piir üldse omal tahtel nihutatav? Isegi kui nihutajaks on kõikvõimas ja vitaalne Samuel Bucovetsky, kes on saavutanud kõik muud eesmärgid elus. Tal on kuulekas naine, ilus tütar, kaks palavasti armastatud lapselast — tal on ta väimees Joseph, kes pole muidugi, nagu ta olema peaks. Aga kellel, pagana päralt, kellel kogu maailmas on väimees, nagu ta olema peab? Ei kellelgi. Nii et ka sellega peab ta rahul olema. Tal on varandust oma tarbeks ja külluses järele jäämas. Ta on näinud maailma selle viimse näruse nurgani... Ei, Samuel Bucovetskyl on jäänud vaid ühe eesmärgi eest võidelda: elada kauem, elada võimalikult kauem. (lk 251)
"Miks on õieti viljaväljas nii palju poeesiat?" küsib Katrin, et midagi rääkida. "Olgu ta siis heleroheline ja tuules lainetav, kuldkollane küpsev või pruunkuldsete hakkide mõtlev lagendik. Leib laual — see on juba proosa." (lk 278)
[Dr Hunt:] "On teesid, mis vanguvad — ja käijaid, kes lonkavad. Või on see vastupidi — tee lonkab ja käija vangub? — Eh? — käija vangub, sest et tee lonkab!" (lk 281)

Välislingid