Kuigi armastasin ka ise lugemist, ei armastanud ma keelesporti kunagi niimoodi nagu Owen. Sest minu arvates puudus keelel loomulik intelligents - inimesed olid keele loonud ja sellele ka tähenduse andnud ning seetõttu polnud osavad kirjutised minu jaoks tihti ei midagi enamat kui kavalad Hiina mõistatused. Kirjanikke ülistatakse tihtipeale selle eest, et neil on annet vallata midagi kunstlikku, mida saab omatahtsi muuta või millega manipuleerida, kuid miks peetakse kunstliku struktuuri täiendamist geniaalsuse väljenduseks? Võib-olla on mu mõtte loogikat siinkohal raske mõista ja lubage mul seega end teisiti väljendada: keelel ei ole ühtegi loomupärast saladust.
