Kaksteist aastat pärast Nõukogude Liidu lõppu pidas Venemaa endisi alamaid ikka veel oma riigi osaks. Erinevalt ilmselgetest välisriikidest viidati endistele liiduvabariikidele sageli kui "lähivälismaale" (Helsingi ja Viin on Moskvale lähemal kui Kiiev ja Thbilisi, aga määratluses on tegu pigem psüühilise ja poliitilise kui füüsilise distantsiga). Suhted lähivälismaaga ei kuulunud isegi välisministeeriumi haldusalasse: nendega tegeles presidendi administratsioon. See oli ehk kõige silmatorkavam näide nõukogude elukorraldusest, mille Venemaa oli 1991. aastal üle võtnud ning aja ja ruumi loogika vastaselt säilitanud.
Masha Gessen, "Tulevik on ajalugu. Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis", tlk Katrin Kern, Tallinn: Ühinenud Ajakirjad, 2019, lk 227-228
