Aleksandr Dormidontov

Aleksandr Dormidontov (hüüdnimega Kivimäe Sass; 23. september 1950, Tallinn – 2. november 2024, Tallinn) oli Eesti põlisvene hipi ja vene kultuuripärandi uurija Eestis, kollektsionäär, koduloolane ja arhivaar.

Intervjuud

• Lilledeaegu oli hipi see, kes kasvatas endale pikemad juuksed, kui oli norm. Sest siis pügati ju lasteaias, pügati koolis, pügati komsomolis, pügati kommunistlikus parteis. Pügati igal pool. Ja see, kes sai ja julges juba juuksed pikemaks kasvatada, see oli juba hipi.
• Üldiselt: vaba elu, oldi töötud, elati, millest saadi, ei varastatud - kuigi kindlasti oli ka selliseid, kes varastasid. See oli ikkagi raske ja keeruline kontingent. Tundsin seda ka omal nahal.
• Mul vedas selles suhtes, et mul oli oma elamu ning olin tänu rätsepatööle majanduslikult kindlustatud.

Riietus luges ju väga palju. Kes minu juures ei käinud! Ma olin meeletult viljakas ja teada-tuntud rätsep. Minu juures käisid hipid ja pätid ja isegi ministrid. Isegi ansambel Laine - nende esimese Venemaa turnee riietus oli minu õmmeldud. Paar-kolm aastat hiljem nägin veel Moskvas Laine kontsertide afišše ja tundsin oma vigu ära.

Minu jaoks seisnes põhiline tegevus siiski auto-stopis. Ringisõitudes.

• Pärast seda, kui olime Venemaal tiiru teinud, tekkisid kontaktid ja umbes pärast seda avastas Venemaa Baltikumi. Et tohoh: seal on ju vaba! Nende jaoks oli Eesti Meka. Siin oli täiesti teine suhtumine. Üks Piiteri tüdruk ütles mulle Pärnus - aastal 69 vist -, et: "Tead, teil on siin ju kõik hipid!!! Meil on mõned üksikud, a teil on siin kõik kondini hipid!"

Siin käisid tudengid ka ju pikemate juuste ja džiinsidega ja Venemaa jaoks oli see üllatav. Savisaar oli ka hipi! Kandis ikka pikemaid juukseid! Venemaal tuli juuksed peidus hoida. Dušovkas, korteris poistega muusikat kuulates, võisid end vabalt tunda, aga linna peal mitte.

• Aastal 69 pidi Eestis toimuma hipide kokkutulek. Raekoja platsis - aga jäi ära. Meie, kes Venemaalt kõiki kutsusime, olime muidugi kolm esimest arreteeritut. Tutvusime siis ka selle organiga - enne ma ei teadnudki, et midagi sellist eksisteerib. See oli mulle suureks uudiseks ja olin imestunud, et tohoh, nii ei tohigi!?! A ma midagi halba ju pole teinud!? Aga ei - "Nii ei tohi!"
• Mul oli oma kommuun. Oma maailm. Nõmmel, eramajas.

Minu majas vedeles palju vanu lehti ja imeasju, vana emigrandi pesa. See peibutas inimesi intellektuaalselt. Oli väga palju materjali, mis huvitas venelasi - nad võisid minu juures puhtas vene keeles aru saada Eesti ajaloost.

Paljud Tallinna kaudu Gaujasse sõitnud inimesed viibisid minu juures. Ega ma neid kõiki linna pealt enda juurde ei kutsunud, aga nad olid ju sellised nahhaalid, et kui ühte tõmbad enda juurde, siis on pärast maja täis. Ja kuidas sa öösel välja viskad, kui vihma ka veel sajab?

Ükskord oli mul majas, kardan, üle saja inimese. Ma rääkisin nendega ennast lolliks! Mina ei tea, kuidas nad sinna ära mahtusid, kust kohast nad sinna sattusid, aga seal nad olid.

Magasid ära ja hommikul panid edasi.

• Ükskord trehvasin linna peal käies ühe kinooperaatoriga. Ta kutsus, et tule, teeme filmi. Nad tegid reklaamfilmi ja noh, et tule, väga hea kuju. Muidu ainult üks hall mass, aga see siuke karviline. Teistsugune. Tegid kaadrid ära, aga see ei läinud televiisoris läbi. Hiljem nägin seda operaatorit ja ta küsis mult hirmunud näoga: mis asi see nüüd oli, et ma sain nii kõvasti nüpeldada selle eest, et sina seal lindil olid? Ilmselt jäin ma neile siis kõvasti silma.
• Meil olid kõikidel hüüdnimed. Jõle hea oli see muidugi võimudega suhtlemisel, sest keegi ei saanud aru, kellest on jutt. See ei olnud spetsiaalselt välja mõeldud, vaid kujunes nii. Ma pole siiamaani õppinud perekonnanimesid meelde jätma, sest see polnud mul kombeks.
• Mina olen isiklikult kaks korda kiilaks ajamisel käinud. Ja juuksed ju kasvavad kaua aega.
• Alguses olid meil need tüüpilised ameerika loosungid "Flower power!", "Not revolution but evolution". Kuigi Ameerika hipi ja Venemaa hipi on kaks eri asja. Meil sai sellest hiljem ikkagi selline dissidentlik poliitline protest.
• Kõik käis ümber musa. Plaadid, ikka plaadid! Ja populaarsed olid samad bändid mis Läänes: Jeffersonid ja Yesid ja Purple'id ja Zeppelinid ja biitlid ja rollingud.
• Päris lilledeajal oli see [narkootikumid] ainult unistus. Et saaks ometi, sest seal on.

Narkootikumid tulid hiljem ja seoses Venemaaga. Seal tarbiti igasuguseid asju juba ammu - esiteks oli apteek olemas ja teiseks maad, kus seda loomulikult kasvab. Läbi kontaktide avastati ka meil, et apteegist on võimalik midagi hankida. Mäletan ühte tabletti rompargiin. Tekkisid igatahes koordinatsiooni muutused, ma tean, sest olen seda proovinud, ja olid muidu uimane. Poisid seletasid siis, et seda anti hullumajades selleks, et haiged rahul oleks.

• Jõime veini, või siis peeti või mis ta oli. Aga seda ka nii harva, sest ei olnud vaja. Me ei olnud üldse täis. Niigi oli hea. Noored ju, mis me ikka joome!
  • Siim Nestor, "Lillelapsed ENSVs", Eesti Ekspress, 23.01.2002

• [Hipide suhetest nõukogude ideoloogiaga:] Võtsime omaks mõtlemise, et parem on, kui meie ei sega "neid" ja "nemad" meid. Ehk et elan nii, nagu õigeks pean, aga midagi kriminaalset ei tee.
• Matkasime, mängisime pilli, vahel panime peeti (portveini – toim), kui oli, tõmbasime kõhvi (kanepit – toim), ja seda oli vabalt saada.

See kasvas ju lõunas igal pool – Leedust kaugemal nii kalmistutel kui ka prügimägedel, ja kuigi see oli kibe, sai ikka tõmmatud. Kõige parem oli aga kraam, mida poisid Aasiast tõid. Ega 60ndate lõpul ja 70ndate algul seda värki kontrollitud, keegi ei saanud arugi, mis suitsu sa teed. Kes tõsist narkotsi tahtis panna, kasutas aga apteeke või hullumaja tablette. Olen paar korda ise ka proovinud, aga mulle see ei istunud.

• Meil oli võmmidele alati midagi vastu öelda. Võtame või pikkade juustega Karl Marxi. Selle peale vastati, et ega sina Marx ole, sina pead ikka nõukogude inimese moodi välja nägema. Aga Baltikumis oli tänu siinsele väikesele kultuuriruumile tegelikult lihtsam, tihti ka seetõttu, et paljude parteilaste lapsed olid samuti hipid.
• 60ndate lõpul oli moraalne seis kolhoositaoline. Kõik magasid ühe teki all. Eks nad (naised – toim) kõik ringi mööda käisid. Aga siis polnud ju suguhaigusi ka, need tulid tunduvalt hiljem. Ja ma ei näinud selles toona mingit amoraalsust, sest noh, noor inimene, tagasi maale, linn on paha, rikkus on paha, luksus on paha…
• [Rätsepatöö sissetulekust:] Raha oli. Võisin endale lubada vanade ajalehtede, fotode, postkaartide, paberraha ja markide kollektsioneerimist, kuid enim huvitas mind meie perekonnakroonika. Isegi koolis seletati mulle varakult, et ma pole nõukogude inimene, vaid valgekaartlane.
• Vabadust olen alati armastanud, ja mida rohkem seda on, seda parem. Mida vähem tööd, mida teen kellelegi teisele, seda parem, sest see ei ole ju vabadus. Nii ma elan – sissetulekut ei ole, aga vahel ikka ostetakse mõni raamat või postkaart.
• [Vene kaashipide allakäigust:] Probleem on selles, et mina olen põline venelane, intelligentsuski aitab inimväärikust mitte kaotada. Eestlastelgi on siin juured, aga neil neid polnud. Nad sülitasid oma elule ja hakkasid paadialusteks. Oli aeg, mil suviti süstiti endale "mustalt" mooni, ja see pani tohutult inimesi magama.
  • Verni Leivak, "Veendunud lillelaps", Postimees, 17. veebruar 2013

Tema kohta

• Möödunud nädala lõpul suri legendaarne hipi, kümnenda põlve eestivenelane ja vene kultuuripärandi uurija Eestis Aleksander Dormidontov. Tema elu oli tulvil vaba inimese väärikust. Tema tööd peab väärtustama iga kultuurne venelane Eestis; eestlased on seda juba teinud.
• Kui kuulsin, et Aleksander Dormidontov on elust lahkunud, ei jõudnud see mulle kohe teadvuseni, et inimest pole enam.

Mulle tundus, et Dormidontov oli alati olemas – nagu "Vana Toomas" Jüri Kuuskemaa, Tallinna elav sümbol. Lihtsalt kui sa harukordse inimese, ajaloolise isiksusega vahetult ei suhtle, siis ta muutub sinu jaoks mingil määral sinu linna, su riigi, su ajastu sümboliks. Inimesed lahkuvad, sümbolid jäävad.

• Ivan Makarov, "Hüvasti, Kivimäe Sass, Eesti vingeim hipi!", Postimees, 6. november 2024 (nekroloog)