Hemingwaystiili on püüdnud jäljendada mustmiljon hilisemat sõnaseppa, kuid tagajärjetult, sest stiili kui orgaanilist struktuurinähtust selle sisemistes seostes on võimatu matkida. Väheseks jääb lakoonilisest ütlemisviisist, kui ei suudeta omandada stiili süsteemi, antud juhul eriti komplitseeritud pealis- ja allteksti opositsioonis. Jäljendajate mõnikord isegi artistlikult lakoonilise kesta all kõmiseb piinlik tühjus, samal ajal kui Hemingwayl napp-asjalik väljendus omandab struktuuri loova jõu. Hemingway näiliselt tarbekõnelist, tegelikult rangelt organiseeritud poeetilise kõne struktuuri ja stiili on raske edasi anda ka tõlkes, kus see pahatihti kaotab oma karguse ja lõdveneb vesteliseks. (lk 22)
Vana tõlgendamisstiil oli tungiv, kuid aupaklik; see lisas otsese tähenduse peale veel ühe tähenduse. Tänapäevane tõlgendamisstiil kaevandab ja kaevandades hävitab; see kaevub teksti "taha", et leida alltekst, mis on tõeline. Ülistatuimad ja mõjukaimad modernsed doktriinid, Marxi ja Freudi omad, kujutavad endast tegelikult põhjalikke hermeneutilisi süsteeme, agressiivseid ja taktitundetuid tõlgendamisteooriaid.
Susan Sontag, "Tõlgendamise vastu", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002, lk 15
Kui dementsusega kokku puutuvate inimestega suhelda, siis mõnikord paistab nende elu kohutav, aga enamasti üldse mitte. Dementsus on nagu katkematu alltekst – aeglane kulg, milles inimene viibib.
