Andra Reinomägi

Andra Reinomägi (sündinud 9. jaanuaril 1979) on Eesti sotsioloog, Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonna nõunik.

Artiklid

Väejuht Johan Pitka kirjutas oma mälestustes lapsepõlves kogetud kehalisest karistamisest nii: "Kui valud hakkasid tuimenema ja ma suutsin jälle mõtelda, hakkas paistma elu ja kogu see maailm, kus elasin, hoopis teisena ja võõrana. […] Ühtlasi tundsin sügava kurbusega, et oli lõplikult möödas mu rõõmus, muretu lapseelu, mis oli täis piiramata elavaid kujutlusi, kus oli kõik võimalik. [---] Nüüd ilmus selle asemele teine maailm: külm, õudne, kus igaüks elas enda pärast ja mind salliti ainult sedavõrd ja niipalju, kui palju ma polnud kellelegi pahanduseks. Maailm, mis ei tundnud andestamist ega kaastundumust teadmatu ja nõrga vastu."
Pingeliste aegadega kaasnevad pinged ka inimestevahelistes suhetes. Ometi peaks just kodu olema see koht, kus pereliikmetel on hea ja turvaline olla. Lapsele on oluline, et vanemad oskaks ja suudaks luua temaga turvalise, usaldusliku ja sõbraliku suhte. Uuringud näitavad, et lapsed, kellel on vanematega hea ja usalduslik suhe, on tervemad, aktiivsemad ja ka üldiselt oma eluga rohkem rahul kui lapsed, kelle kodus häid suhteid ei ole.
Igal inimesel on kohustus abivajavast lapsest teatada. Trennis, koolis, lasteaias või koduseinte vahel toimuv ei ole ainult nende seinte asi – laste kaitsmine, märkamine ja aitamine on igaühe kohustus. Kuid ikka ja jälle kuuleme abi vajanud lastest, kellest kõik on teadnud, kuid keegi pole teada andnud.
Lapsel endal on väga keeruline abi paluda – seetõttu on äärmiselt vajalik, et teised pereliikmed või tuttavad seda teeksid. Lapsel on samasugused õigused kui täiskasvanul – õigus kaitsele, õigus kehalisele puutumatusele, õigus oma arvamusele ja selle ärakuulamisele. Oluline on murda vaikusemüür, mittemärkamise või mitteuskumise müür, mis laseb laste väärkohtlemisel jätkuda, mis lubab kiusajal tegutseda.
Uuringuandmed näitavad, et ise füüsilist karistamist kogenud inimesed on vägivaldse käitumise suhtes mõistvamad kui need, keda ei ole füüsiliselt karistatud. Pea pooled (49 protsenti) ise lapsena füüsilist karistamist kogenud täiskasvanutest peavad teatud olukordades laste füüsilist karistamist vajalikuks ja mõistetavaks kasvatusvahendiks. Täiskasvanute hulgas, keda ei ole lapsena füüsiliselt karistatud, on samal seisukohal vähem kui kolmandik (29 protsenti). Laste puhul on need näitajad vastavalt 43 ja 25 protsenti ("Lapse õiguste ja vanemluse uuring", 2018).
Lapsevanemad on tunnistanud, et tegelikult ei lahenda kehaline karistamine ühtki olukorda, ei selgita lapsele tema vigu ega aita edaspidiseid eksimusi ennetada. Vanemad on nentinud, et enamasti on lapse kehalise karistamise ajendiks vanema enda probleemid, vastav emotsionaalne häälestatus, aga ka ajapuudus või muud täiskasvanu endaga seotud tegurid.
Oskamatus pingelises olukorras oma tunnetega rahumeelselt toime tulla võib viia vägivallani. Vägivald põhjustab lapsele raskeid ja pöördumatuid kahjustusi.
Johan Pitka on enda laste kasvatamise kohta kirjutanud: "Minu käsi pole neid karistamiseks puudutanud. Ja õigesti teevad vanemad, kes ei purusta raskete karistustega oma lapse õrna lapsepõlve maailma, milles õitsevad ainult armastusest ja õrnusest lõhnavad lilled, kus puuduvad igasugused piirid, vahetegemised ja eelarvamised, mis pidurdaksid ja takistaksid ta hinge vaba lendu. Ihunuhtlus lapsele, kes pole veel vastutav oma tegude eest, on suur kuritegu lapse hingelise arenemise vastu." Pitka märgib: "Ma ei süüdista oma vanemaid! Nad ei oleks toiminud nii, kui nad oleksid teadnud, et pole õige talitada selliselt. Nad olid kohkunud nähtustest, mis ilmnesid minu isikus, ja haarasid kinni ainsast abinõust, mida nad tundsid, et juba alguses juurteni hävitada minus neid kurjakuulutavaid nähtusi, teadmata, et see oli lapse väljaviskamine ta pesuveega."
Lastekaitsepäeval nagu ka igal muul päeval aastas on lastele oluline, et täiskasvanud neid kuulaks. Laste arvates ei tohiks näiteks vanemad vihastada, kui laps on midagi kogemata valesti või halvasti teinud. Või kui juhtub pahandus, siis ei tohiks lapse peale karjuma hakata. Vanem peaks lubama lapsel selgitada, mis juhtus, ta peaks lapse ära kuulama ning ütlema, mis mõtted temal tekkisid ja kuidas võiks olukorda lahendada. Lastele on väga tähtis, et vanemad ei karjuks ega pahandaks, vaid räägiksid nendega rahulikult.
- Andra Reinomägi, "Igal inimesel on kohustus abivajavast lapsest teatada", Postimees, 1. juuni 2022

Ühiskonna hoiakud toetavad laste kaasamist. Küsimus on pigem harjumuses ja oskustes seda teadlikult teha. Mõtteviisi juurdumises, et lapsed võiksid oma arengutasemest lähtuvalt kaasatud olla ja arvamust väljendada.
Lapsed moodustavad Eesti elanikkonnast pea viiendiku.
Selge on see, et kõige tähtsam on lapse jaoks perekond. Lastele on oluline, et pereliikmed oleks terved, õnnelikud ja hoolivad.

Perekonna heaolu on tervik – lapse heaolu on seotud vanemate heaoluga. Kohalikul omavalitsusel on laste heaolu ja hoolekande korraldamisel vastutusrikas roll – toetades vanemaid, pakkudes erinevaid teenuseid nii lastele kui vanematele, toetab omavalitsus ka laste heaolu.

Suure osa oma ajast veedavad lapsed koolis või lasteaias, seetõttu on oluline, et laps tunneks end selles keskkonnas hästi. Lapsed soovivad sõbralikku, turvalist, kiusamisvaba õhkkonda, avatud ja kaasavaid õpetajaid ning sooje, korras ja lapsesõbralikke kooliruume. Nende jaoks on tähtis, et õppematerjalid ja koolitoit oleksid kõigile kättesaadavad. Koolipsühholoogi jutule peaks laste hinnangul pääsema võimalikult privaatselt ning kooli medõde võiks olla koolis tundide lõpuni.
Avaliku ruumi planeerimisel võiks kohalik omavalitsus arvestada laste ja noorte liikumise ning tegevustega. Laste jaoks on tähtis, et tänavad, teed, rohealad, spordi- ja vabaajarajatised oleksid turvalised, puhtad, valgustatud ning ratastooliga ligipääsetavad. Koolide juures võiks laste arvates olla ülekäigurajad. Neile meeldiks, kui avalikus ruumis oleks rohkem mänguväljakuid, kergliiklusteid, matkaradu, rulakausse, uisuparke ja seiklusradu.
Kohalik transpordikorraldus võiks laste hinnangul arvestada koolipäeva alguse ja lõpuga, toetada laste osalemist huviringides ja kultuuriüritustel ning võimaldama õhtustel aegadel turvaliselt teatrist või kinost koju jõuda. Kuna transport on tihedalt seotud laste heaoluga, peaks selle korraldamisel põhjalikult analüüsima laste liikumist ja tegevusi.
Seega on lastel mõtteid oma elukorralduse kohta. Laste suhtlus kohaliku omavalitsusega – ja vastupidi – võiks kujuneda loomulikuks harjumuseks. Meenub kohtumine ühes omavalitsuses, kus arutelule kutsutud poiss oli üllatunud, kui kuulis, et seekord polegi tegemist tema järjekordse pahanduse aruteluga – nagu enamasti omavalitsuses käies –, vaid tahetakse tõesti kuulda tema mõtteid ja arvamusi, mida laste elu parandamiseks teha. Õnnelikud olid nii poiss kui ka tema vanemad.
Või teine näide, kus ühe maavalitsuse koostatud arengukava mustand rääkis noortest peredest, kes tulevikus maakonnas elavad, lapsi kasvatavad ja kogukonna elu ülal hoiavad. Uurides, kas arengukava on arutatud ka laste ja noortega, selgus, et see oli kava koostajatel ununenud.
Tuleb tähele panna, et samas kohalikus omavalitsuses elavad väga erinevate vajadustega lapsed. On lapsi, kes elavad asenduskodus või varjupaigas. On lapsi, keda kasvatab vaid üks vanem. On haigeid ja puudega lapsi. On lapsi, kelle vanemad töötavad kodust kaugel, ning lapsi, kes elavad kogukonnakeskusest eemal. Kõigil neil lastel on mõtteid, kuidas ümbritsevat elu paremaks muuta.
Kui laps tunneb end osalejana ümbritseva elu korraldamisel, suurendab see tema huvi ja vastutuse tekkimist kogukonna ja keskkonna suhtes, tugevdab sidemeid kõigi kogukonna liikmete vahel, toetab suhtlemist ja üksteise toetamist ning loob suurema turvatunde. Kõik see moodustab hea ja elamisväärse kogukonna. Laste jaoks on see oluline. Lastel on mõtteid, mida omavalitsustel kuulata tasub.
- Andra Reinomägi, https://arvamus.postimees.ee/2332040/andra-reinomagi-viiendik-uhiskonnast-kellega-arvestada "Viiendik ühiskonnast, kellega arvestada"], Postimees, 10. oktoober 2013