Marju Mutsu diplomitööks oli kuueleheline ofordisari "Noorus". Oma kontseptsioonilt on see tüüpiline 1960. aastate graafikale, mis nägi sarjas teema mitmekülgsema avamise võimalusi. Sarjal ei puudu mõningane neutraalne esinduslikkus - peab ju diplomitöös demonstreerima oma professionaalseid võimeid. Ühtaegu on see esimene tõsine ülesanne ja õpinguaastail leitu kokkuvõte. Mutsu laadi tunnusjooned avalduvad siin esmakordselt selgemal kujul. Näod leheservadel ja külgedelt sissejooksvad kujundid rõhutavad kompositsiooni avatust, sügavtumedaks viirutatud pinnad kujundavad vabalt ja dünaamisliselt, tundeloogikale vastavalt pildiruumi, kus kõik on haaratud otsekui tuulehoost. Iseloomulik on lendulastud bukett lehes "Õrnus". Selle töö vabaksjäetud, kuid näiliselt juhuslike plekkide, katkevate joonte ja muu niisugusega "määritud" paberipind näib pidavat tasast eritlematut kõnet. See "kõne" kujuneb edaspidi üheks Mutsu graafika karakteersemaks jooneks, andes põhjust ikka ja jälle kõnelda tema oskusest pingestada valget paberipinda.
