Marju Mutsu

Marju Mutsu (kodanikunimega Mutso, 6. juuli 1941, Tallinn – 4. jaanuar 1980, Tallinn) oli eesti graafik ja aforist.

Kirjutised

Iga inimene on nagu kahe poolega uks: üks pool avaneb tulevikku, teine minevikku.

Ja see kahetundelisus ongi olevik; siit algab meie vastuvõtmine ja väljaandmine. (lk 49)

Visuaalne mälu — olulise säilitamine kusagil silmade taga... Võib-olla ka helid, lõhnad, kompimised — kes teab, kui palju me seda ära tunneme?

Valvata, et selle teravus ei kustuks, et aastatega sügavam ei mattuks tühja-tähja alla, mida argipäev ohtralt sinna kuhjata suvatseb.

Näha, tunda, mäletada võimalikult rohkem — see peaaegu alateadlik püüe võib muutuda kummaliseks egoismiks: nagu üks elu teise sees, säilib ka halb, ebameeldiv otsekui konservis, et täiesti isiklikuna kord objektiivseks saada.

On tarvis vaid mõnda tõuget, väikest raputust ja ümber pudeneb pilte ja pildi aistinguid just nagu õunu sügisesest puust. (lk 49)

Säilitada endas tundlikkus maailma suhtes — eks ole see end haavata lasta ja sellest oma loominguga vabaneda, pannes sellesse oma valutunde. (lk 53)
Aastatega muutuvad probleemid. Kord kauge ja tähtsusetu näib lähenevat, suurenevat ja lõpuks meid neelavat. Ei pääse enam sellest mööda vaatama.

On alati olnud ja on midagi jäävat, mis puudutab inimest, ja sellel ei olegi lõplikku lahendust.

Ei ole kunsti, mis saaks olla väljaspool inimest, väljaspool meid ennast siin, inimeste maal. (lk 53)

Liikudes aina edasi, vahetad hea ja halva mõisteid teadvuses. Ei julge enam öelda, kuhu viivad võimaluste piirid. Või ehk polegi midagi võimatut? Kõnnid, ja aina imestad. Ja ometi — nii nagu ei saa kevadest sügist ilma suveta, pole võimalik millestki arengus üle hüpata. Samm-sammult tuleb astuda äratundmise teed. (lk 53)
On kaks võimalust enda väljendamiseks: positiivse ja negatiivse elamuse kaudu. Oleks tarvis lõpuni tunda ennast, et teada, kumba neist kahest valida. Sest kas pole meis endis võimalus pärale jõuda või eksida...? (lk 53)
Alati rahulolematus varjuna kannul hiilimas, alati tehtu võõrana eemaldumas meist, olles ikka ja jälle ainult viletsaks hädaabinõu puntraks meie suurejoonelistest soovidest...

Kuid kus on üldse see punkt, milleni jõudes on saavutatud maksimum? Kas äkki sealt ei algagi tee loomingu lõppu?

Nii määrab pikapeale meie võimed me enda iseloom, oskus end lõpmatult tagant sundida. Seab piirid, milleni küündime praegu ja kunagi.

Ja ometi võib omada ja osata kõike peale ühe — olla maailmale AVATUD. Just see ongi, mis pole õpitav; see on see MISKI, on kunstniku kui inimese olek. See on tema suhe väljapoole. (lk 53)

Helid, värvid, sõnad. Aeg ja inimesed ajas... Elu ise on alati laiem kui kunst seda olla suudab. Kuid ometi on just tema see aken, millest paistab maailm.

Üks keeruline ja lihtne maailm, milles me elame.

Näiliselt nii ebaolulisena meie igapäevases saginas avab ta inimese jaoks pühapäeva, toidab temas inimlikkust.

Vajadus olla inimlik — kas pole see inimkonna lõplik eesmärk, sama möödapääsmatu kui meie osa looduses, mis me ka ise tegelikult oleme. (lk 53)

Marju Mutsu, "Mõtteid loomingust ja loojast", Kunst 1976, nr 48/1, lk 48-53

Pilt. Võib-olla vaid mäng, nii nagu lastel, et oleks nagu päris? Võib-olla unistus, kujutlusmäng, kõigile kättesaadav? Või ehk idee, inimestest ja tegudest, mis meile tähtsad, mõtte ja vaimu mäng, kõrgetasemeline male, kõrvalseisjaile märkidesüsteemiks? Ei tea. See, mida näen, kõmbin, haistan, hammustan, nutan, naeran, igatsen, tean. Mida elan. Ja olgu ta mäng, mäng inimese lapseeast peale. Just nagu elu. Õnnistatud olgu selline mäng, mis on meie elu.
- Marju Mutsu, "Pilt", Noorus 1/1973, lk 76; cit. via: "Marju Mutsu. Näituse kataloog", 1982, koostanud Mai Levin, lk 39

Tunnet, mida tähendab olla laps, mäletan ma veel! Niikaua, kui see tunne minus elab, suudan ma joonistada! (lk 15)
- Marju Mutsu, "Marju Mutsu: grafikos parodos katalogas", Vilnius, 1982

Tema kohta

Noorematest graafikutest esinevad juba harjumusliku eduga Mare Vint ja Marju Mutsu. Mare Vindi tušijoonistused, eriti "Mahajäetud maastik", mõjuvad eelkõige oma vahetu meelelisusega, argliku ja õrna impressioonina loodusest. Kui mõne teise kunstniku puhul tundub säärane lähenemine kunstliku ja otsituna, siis Mare Vindi loomingu kohta seda küll öelda ei saa. Liiga palju on selles otsekohesust ja siirust. Marju Mutsu kujutab endiselt noori naisi. Tema seekordseid tütarlapsenägusid kannab mingi eriline hingestatus, sisemine sära. Nauditav on valge pinna meisterlik kasutamine. Tõsi, tihti on nimetatud meie noorte graafikute, ka Mare Vindi ja Marju Mutsu kunsti feminiinseks. Kuid milline peaks siis naiskunstnike looming olema, kui mitte feminiinne?
- Jaak Olep, "Juba kolmandat nädalat", Sirp ja Vasar, 10. november 1972, lk 9

Tänu varaküpsele talendile ja tugevale terviklikule natuurile näeb algajalikku kobamist tema iseseisva loometee hakul suhteliselt vähe. Vaatamata selle tee enneaegsele katkemisele ei jäta loodu rabeduse või väljaarendamatuse muljet.
Sürrealism mõjus sellega, milleks kunstnikul oli eelsoodumus: püüdega tundeelu süvakujutuse poole ning tunnete võimalikult vahetu väljendamisega tehnikas. [---] Marju Mutsu kaldumises sürrealismi poole pole midagi põhimõtte- ega järjekindlat: see kasvas orgaaniliselt välja tema tundemaailmast, toimus n.-ö. vastavalt vajadusele. Arvata, et sürrealism oli võõras tema põhiliselt elurõõmsale ja elulähedasele, hea huumoritundega õnnistatud natuurile, tähendaks pidada liiga üheplaaniliseks nii sürrealismi kui ka Mutsut.
Oma tundelisuses kutsus suurel määral just Marju Mutsu ja Silvi Liiva looming 1970. aastate algul esile teatud reaktsiooni graafika "feminiseerumise" vastu - ühe neist reaktsioonidest, mis tagantjärele vaadatuna tunduvad lõbusalt sõgedate ja ennatlikena, ent mis paratamatult ikka ja jälle korduvad.
Marju Mutsu diplomitööks oli kuueleheline ofordisari "Noorus". Oma kontseptsioonilt on see tüüpiline 1960. aastate graafikale, mis nägi sarjas teema mitmekülgsema avamise võimalusi. Sarjal ei puudu mõningane neutraalne esinduslikkus - peab ju diplomitöös demonstreerima oma professionaalseid võimeid. Ühtaegu on see esimene tõsine ülesanne ja õpinguaastail leitu kokkuvõte. Mutsu laadi tunnusjooned avalduvad siin esmakordselt selgemal kujul. Näod leheservadel ja külgedelt sissejooksvad kujundid rõhutavad kompositsiooni avatust, sügavtumedaks viirutatud pinnad kujundavad vabalt ja dünaamisliselt, tundeloogikale vastavalt pildiruumi, kus kõik on haaratud otsekui tuulehoost. Iseloomulik on lendulastud bukett lehes "Õrnus". Selle töö vabaksjäetud, kuid näiliselt juhuslike plekkide, katkevate joonte ja muu niisugusega "määritud" paberipind näib pidavat tasast eritlematut kõnet. See "kõne" kujuneb edaspidi üheks Mutsu graafika karakteersemaks jooneks, andes põhjust ikka ja jälle kõnelda tema oskusest pingestada valget paberipinda.
Opereerimine vaba paberipinnaga pole Marju Mutsul formaalne võte, vaid tuleneb tema kujundite iseloomust, on sisuliselt põhjendatud. 1970. aastate keskpaigani on tema tööde tegelasteks enamasti noored inimesed, kelle tundemaailma ta püüab edasi anda. See on habraste ja muutlike meeleolude, ootusärevuse, ebamääraste unistuste, sõpruse ja armastuse maailm. Noor kunstnik on armunud noorusesse, mil inimese hing on ergas ja avali, argiaskeldustes kulumata. Tema kaunite puhtajooneliste nägudega eiud ja lapsed vajavad õhku enda ümber, ruumi oma mõtetele ja unistustele.
Subjektiivsus muutub mõistatuslikuks siis, kui hakatakse poseerima.
Mutsuliku ideaali eredaimat ja tuntuimat esindajat näeme siiski ofordis "Noor tüdruk" (1972), mis otsekui summeerib mitmed eelnevad unistavad neiukujud, oma tunnete kuulatajad, tõustes uue kvaliteedini. Väga sugestiivselt on Mutsu selles töös edasi andnud nooruslikku puhtust ja ootusseisundit. Selle seisundi põgususe rõhutamiseks on ta loonud lehele paariku nimetusega "Midagi on möödas", kus kogemus on elevuse tüdruku näolt minema pühkinud. Ent "Noor tüdruk" on iseseisvaltki küllalt väljendusrikas.
Üürikeseks puhkama laskunud ja lauaotsal kiikuv kiil lehes "Hetk" on M. Mutsule eriti iseloomulik kujund, väljendades intensiivselt elava, elu lakkamatus liikumises tajuva inimese hetkemõistmist. Hetk on ebapüsiv, efemeerne, juhuslik, ometi on meile just hetketi antud tunda elu maiku, tabada nähtuste olemust.
Tendents suurema objektiivsuse poole avaldub juba ainuüksi portreežanri poole pöördumise faktis. Mutsu portreed on portreekompositsioonid. Konkreetseid inimesi, sageli oma kolleege kujutades toob ta esile tüüpilise inimlikes suhetes või kutsumuse tunnetamises.
Veenva, elulise ja mahlaka üldistuseni suudab Mutsu oma portreedes tõusta suurel määral just seepärast, et ta on vaimustatud oma modellidest. Portreekompositsioonid Paul Keresest ("Male", 1977) ja Leo Soonpääst ("Sõit", 1979) kõnelevad selgesti suurest sümpaatiast, mingist vaimsest sugulustundest kui Mutsu portreede lähtemomendist.
On märkimisväärne see klassika tsiteerimine Mutsu hilisemates töödes, mis hakkavad ka ise omandama klassika hõngu. Aktikompositsioon "Videvikus" (1977) meenutab eesti graafikaklassikat, nimelt Aino Bachi varasemaid lehti. Üldse — mida rohkem läheb aeg edasi, seda rohkem näed Mutsut seoses eesti graafika traditsioonidega.
Marju Mutsu kunst on kaugel üheplaanilisusest. Olid temalgi oma mustad päevad, mille ahistust hoovab näiteks lehtedest "Eemal" (1972) või "November" (1973). Ent peale jäi ikkagi olemisrõõm, mille tõttu näitusel tekkis eriliselt värskendav atmosfäär. Marju Mutsut esindavad esmajoones sellised tööd nagu "Neegritar" (1977), milles vabadusetunne ja kirglik elulust on väljendatud meie kunstis harva esineva jõuga.
- Mai Levin, "Marju Mutsu: näituselt", Sirp, 29. jaanuar 1982, lk 8

Noorte maailm - sõprus, armastus, unistuslikkus, kõigi meeltega maailmale avatus - jääb Marju Mutsu loomingus domineerima 1970. aastate keskpaigani. See on loomulik kunstniku enda noorust arvestades; põhimõtteliseltki hindas ta kõrgelt lapselikku, nooruslikku tundeerksust ja pelgas täiskasvanute maailma selle hingelise kulumisega ning uppumisega argiaskeldustesse. (lk 6)
Pildi ülaosa vabaksjälmist näeme teisteski töödes, näiteks, lehtedes "Varjus" (I variant), "Nõlval" (1973), "Linnupuhuja", "Piim" (1974). Tema tegelased näivad vajavat õhuruumi enda ümber, ruumi unistustele, mõtetele, hinnete voogamisele, mis neis aimatav on. (lk 7)
Mutsu poetiseerib lapseohtu neidude siredat naiselikkust ja laste armsust. Laste maailma, milles on ühte põimunud tegelikkus ja fantaasia, kujutab ta eriti toredasti kontuursetes joonistustes-illustratsioonides raamatule "Vappu ja valge hobune", mille teksti kirjutas ta ise (ilmus kirjastuse "Kunst" väljaandel 1973. aastal). (lk 7)
Teiste autorite illustreerimine teda nähtavasti ei paelunud. Kujundused J. Krüssi raamatule "Timm Thaler ehk müüdud naer" (1970) ja S. Bellow' "Herzogile" (1972) on juhutööd, mis ei lisa midagi olulist tema loomingule. (lk 7)
1975. aastal pöördus Marju Mutsu mõnevõrra ootamatult portreežanri poole; ometi on loogiline üleminek inimese vaatlusele konkreetsemas plaanis. Mutsut huvitavad eelkõige inimestevahelised suhted, seetõttu on mitmed portreed perekonnapildid. Mõnes lehes on tal imetlusväärse süüdimatuse ja nappide vahenditega õnnestunud edasi anda mitte ainult inimeste lähedust teineteisele, vaid ka nende erinevust, erinevat suhet muu maailmaga, seda eelkõige ofortides "Kaksikportree" ning "Isa tütrega" (1975). (lk 8)
Portreedes leiab ühest või teisest aspektist käsitlemist ka Marju Mutsule südamelähedane kunstnikuteema. "Näitlejas" (Juta Lehiste portree, 1975) on ta vist küll näidata tahtnud vastupidist juhtu omaenda aforismile: "Mask võib saada armsamaks kui nägu". (lk 8)
"Kunstnikus" (Jüri Arraku portree, 1977) on ta poolpilkamisi, pooltõsiselt väljendanud loova inimese iseteadvust, oma erilisuse tunnetamist. Vaimukalt on ta siin kasutanud fragmenti Michelangelo Sixtuse kabeli laemaalist, seades Jüri Arraku portree jumala ja Aadama vahele. (lk 8)
Niisama ootamatult ja teravmeelselt kujutab ta kunstiteadlast Leo Soonpääd isa Juniet' kaarikus Tolliametnik Rousseau' maalilt, kusjuures selgub, et skeptikuna tuntud Soonpääle sobib kuulsa naivisti seltskond ülihästi. Portreekompositsiooni "Sõit" (1979), mis jäi Marju Mutsu viimaseks suuremaks tööks, pühendas ta Leo Soonpää mälestusele, pannes sellesse mitte ainult palju südamesoojust, vaid ka sügavaid mõtteid kunstist, mis ühendab oma jüngreid ning avab neile tee igavikku. (lk 8)
Aastatega võidetakse midagi juurde, ent kaotatakse samuti üht-teist. Nooruslik tundeelevus jääb paratamatult ikka rohkem seljataha; ebamäärasus selgib, ent selguse hinnaks on teatav kainenemine. (lk 9)
Marju Mutsu eneseväljendus kunstis on algusest peale olnud väga temperamentne; 1970. aastate teise poole tööde kujundikeeles avaldub see temperamentsus veel jõulisemalt. "Etteaste" hoogne arabesk, uljas astuja ofordist "Lumi" (1976) või suurest meelelisest suust välja hüppav tiiger lehest "Neegritar" - taolistes kujundites näib avanevat Marju Mutsu põhiolemus. (lk 9)
Puhtakujulisest improviseerimislustist on kantud Marju Mutsu akvarellid, millega ta esines 1976. ja 1978. aastal vabariiklikel akvarellinäitustel. Nad paistsid silma otse lapseliku hoolimatusega pildilikkuse või lõpetatuse suhtes, neis oli vaevu tajutav vihje mingile konkreetsele lähtepunktile, olustikulõigule või loodusmeeleolule, ent isikupärasust kiirgas neist üle saali. (lk 9)
Marju Mutsu elutee katkes 4. jaanuaril 1980. aastal.

Tema loomingulist potentsiaali arvestades oleks tal muidugi võinud ees olla veel palju säravaid ja viljakaid loomeaastaid. Ent ka seda pole vähe, mida ta kümnekonna aasta jooksul korda saata jõudis. Kunstis pole kvantiteet nii tähtis kui kvaliteet. Tänu Marju Mutsu eredale ja terviklikule isiksusele ning kiirele loomingulisele küpsemisele on tema pärand haarav ja sisukas. Oma elurõõmu ja tundeväljenduse avatuse poolest oli ta haruldane ja värskendav nähtus eesti viimase aja kunstis. (lk 9)

Mai Levin, "Marju Mutsu. Näituse kataloog", 1982

Mitmekülgne kunstnik ja looja, oma kaasaegsete meenutuste kohaselt ka suurepärane inimene ja särav isiksus Marju Mutsu ei ole, hoolimata oma varajasest surmast, õnneks mitte kunagi päriselt unustusse vajunud. Liiga omapärane oli selleks tema looming, liiga erandlik loojanatuur ning hea on tõdeda, et neidki, kes tema mälestust kalliks on pidanud, pole olnud sugugi vähe. (lk 33)
Marju Mutsu küps loomisperiood kestis ühtekokku vaevalt veidi üle 10 aasta, kuid sellest piisas jäädvustamaks end jäädavalt Eesti kunsti ajalukku veel enne, kui Suur Looja ta 38-aastaselt enda juurde kutsus. (lk 33)
Lihtsamalt öeldes õppis Marju Mutsu juba varakult usaldama enda sisemaailma, fantaasiat, lapsemeelset avatust ning järgima omaenda "sisemist hääl". Võib liialdamata öelda, et Marju Mutsu lõi Eesti graafikas oma "koolkonna", otseselt mingit koolkonda loomata. Selle kohmaka väljaütlemise taha üritab end varjata vaieldamatu fakt, et kuigi ta looming oli vägagi omanäoline ja sügavalt isiklik, on selle mõju olnud ilmselt suurem ja püsivam kui ühelgi teisel eesti naisgraafikul enne või pärast teda. (lk 34)
Marju Mutsu oli üks esimesi Eesti nõukogude perioodi kunstis, kes vabastas pildipinna puhtaks ja subjektiivseks fantaasialennuks. Käis vabalt ringi kompositsiooniga, tõi sisse omaenda sisemaailma salapärased figuurid, lasi mõttel ja tundmusel vabalt lennata. (lk 34)
Nii võimegi väita, et Marju Mutsu oli pigem eeskäija, pioneer, kui otseselt matkima ahvatlev eeskuju. Selleks oligi tema laad liialt omanäoline ja vaim liigagi isikupärane. Ilmselt pole keegi toonud korraga eesti kunsti nii palju spontaanset emotsionaalsust ja lapsemeelset mängulusti kui tema. "Marju ei joonistanud kunagi niisama, ta lõi kujutluses tegelased, kellega mõttes mängis", on öelnud tema lapsepõlve sõbranna Anni Kreem. (lk 34-35)
Kunstniku enda jaoks oli kunsti üheks kesksemaks mõisteks "avatus", mille all ta pidas silmas just avatust välismaailmale, aga ka omaenda fantaasiale ja tundmustele. Seetõttu pole midagi kummalist selleski, et Marju Mutsu kunsti puhas ja varajamatu emotsionaalsus leidis soodsat vastuvõttu katoliiklikes, mõnevõrra teistsuguse vaimsusega maades nagu Leedu. (lk 35)
Marju Mutsugi teadis, et kunstiteos luuakse sisuliselt kaks korda – korra kunstniku enda poolt, tema sisemisest intentsioonist, teine kord aga vaataja fantaasias. Hoolimata Marju Mutsu ja Vabbe temperamentide erinevusest on kummagi teostes alati ruumi ka vaataja enda nägemuste ja tundmuste jaoks, avatus tõlgendustele, kuigi ka autori enda intentsioon on töödes tugevasti olemas. (lk 35)
1973. aastal ilmunud värvimis-joonistamisraamatuga "Vappu ja valge hobune" on tal õnnestunud jätta liialdamata püsiv jälg ka Eesti lastekirjanduse ajalukku nii kunstniku kui ka kirjanikuna. Napi teksti ja suursuguste, lihtsatel kontuuridel põhinevate joonistustega on ta suutnud luua muinasjutumaailma, mis on üheaegselt fantaasiale avatud kui ka äärmiselt diskreetne. (lk 35-36)
Mõnevõrra paremini on teada Marju Mutsu kirjanduslikud katsetused – eelkõige aforismid ja väikesed luuleteosed, mille avaldamise suhtes ta ise oli kriitiline, kuid mis sellest hoolimata on leidnud valikulist kajastamist raamatus "Marju Mutsu". Oma käsikirja jäänud aforismikogumikulegi on ta teinud pisikesed salapärased illustratsioonid. (lk 36)
Mutsu piltide seas on vist tõesti ainult üks, milles aimub varjamatut traagikat. See on "Elulugu" (1979) – ofort, kus keskne tegelane kannab enda seljas koormat, mille alla ta looka on vajumas. (lk 36)
Kuid veelgi sagedamini tungivad tema teostesse "kujundid, mil pole nime". Midagi, mis on tema hinge sügavaimate kihistuste ehe ja samas nii saladuslik kajastus, kuid milles ka vaatajal pole keelatud näha seda, mida tema hing näha ihkab. (lk 36)
Juba lapsepõlves, mil ema mind käe kõrval kunstinäitustele viis ning sain tuttavaks Marju Mutsu loominguga, tundus mulle, et tema tööde näilise "räpakuse", juhuslike söövituste, lõpetamatuse ja katkendlike joonte ning selgelt määratlemata kujundite taga on mingid muud, imepisikesed maailmakesed, mis alles ootavad avastamist... (lk 36)
Läbi talle nii iseloomuliku lapseliku elurõõmu, ootamatute tegelaste, salapäraste tundmuste ja assotsiatsioonide, mis tekitavad tema pilte vaadates, on Marju Mutsu ikka ja jälle meiega. Tema looming sünnib vaatajas iga kord uuesti ja seda eelkõige just tänu lapselikule fantaasiale, kui see meis veel säilinud on. (lk 36)
- Mait Talts, "Paar sõna Marju Mutsust", Nukits 2011, lk 33-36

Aforisme

Marju Mutsu, "Mõttepudemed", Noorus, 11/1972, lk 73
Marju Mutsu, "Pilt", Noorus 1/1973, lk 76
Marju Mutsu, "Mõtteid loomingust ja loojast. – Kunst, nr 1 (48)/1976, lk 48-53
Marju Mutsu, "Aforismialbum", Noorus, nr 1/1978, lk 33

Kirjandus

"Marju Mutsu", koostaja Herald Eelma. Tallinn: P. Eelma, 2009

Välislingid