Mait Talts
Mait Talts (sündinud 15. augustil 1964) on Eesti teadusloolane.
Proosa
[muuda]- Oma isikumüüdi loomisel on vend Vahindra olnud vähemalt eestlaste seas ilmselt kõigi aegade edukaim. Ta on olnud self-made man ka selle väljendi sõnasõnalises mõttes: mees, kes on suutnud ise luua kõigest kogetust, läbielatust, loetust, mõeldust ja võib-olla ka nägemuslik-ilmutuslikust kunstiteose väärilise eluloo, milles reaalsed ja mütoloogilised elemendid on sedavõrd kenasti ühte põimunud, et nende eraldamine pole kohati enam võimalikki. Vähemalt mulle tundub, et Vahindra puhul ei olnud tegemist ei lihtsakoelise kelmi, klassikalise luiskajast võllaroa ega ka päris tüüpilise hulluga. Kuigi seda ei saa kuidagi tõestada, kipun arvama, et vähemalt elu lõpuaastail suutis Vahindra oma isikumüüdi niivõrd edukalt internaliseerida, et uskus ka ise oma nüüd juba laitmatuks tervikuks kujunenud sünkretistlikku biograafiat igas pisimaski detailis.
- Mait Talts, "Lugu enesele kindlaksjäämisest", Sirp, 28.08.2014
- Mitmekülgne kunstnik ja looja, oma kaasaegsete meenutuste kohaselt ka suurepärane inimene ja särav isiksus Marju Mutsu ei ole, hoolimata oma varajasest surmast, õnneks mitte kunagi päriselt unustusse vajunud. Liiga omapärane oli selleks tema looming, liiga erandlik loojanatuur ning hea on tõdeda, et neidki, kes tema mälestust kalliks on pidanud, pole olnud sugugi vähe. (lk 33)
- Lihtsamalt öeldes õppis Marju Mutsu juba varakult usaldama enda sisemaailma, fantaasiat, lapsemeelset avatust ning järgima omaenda "sisemist hääl". Võib liialdamata öelda, et Marju Mutsu lõi Eesti graafikas oma "koolkonna", otseselt mingit koolkonda loomata. Selle kohmaka väljaütlemise taha üritab end varjata vaieldamatu fakt, et kuigi ta looming oli vägagi omanäoline ja sügavalt isiklik, on selle mõju olnud ilmselt suurem ja püsivam kui ühelgi teisel eesti naisgraafikul enne või pärast teda. (lk 34)
- Marju Mutsugi teadis, et kunstiteos luuakse sisuliselt kaks korda – korra kunstniku enda poolt, tema sisemisest intentsioonist, teine kord aga vaataja fantaasias. Hoolimata Marju Mutsu ja Vabbe temperamentide erinevusest on kummagi teostes alati ruumi ka vaataja enda nägemuste ja tundmuste jaoks, avatus tõlgendustele, kuigi ka autori enda intentsioon on töödes tugevasti olemas. (lk 35)
- Mõnevõrra paremini on teada Marju Mutsu kirjanduslikud katsetused – eelkõige aforismid ja väikesed luuleteosed, mille avaldamise suhtes ta ise oli kriitiline, kuid mis sellest hoolimata on leidnud valikulist kajastamist raamatus "Marju Mutsu". Oma käsikirja jäänud aforismikogumikulegi on ta teinud pisikesed salapärased illustratsioonid. (lk 36)
- Mutsu piltide seas on vist tõesti ainult üks, milles aimub varjamatut traagikat. See on "Elulugu" (1979) – ofort, kus keskne tegelane kannab enda seljas koormat, mille alla ta looka on vajumas. (lk 36)
- Kuid veelgi sagedamini tungivad tema teostesse "kujundid, mil pole nime". Midagi, mis on tema hinge sügavaimate kihistuste ehe ja samas nii saladuslik kajastus, kuid milles ka vaatajal pole keelatud näha seda, mida tema hing näha ihkab. (lk 36)
- Juba lapsepõlves, mil ema mind käe kõrval kunstinäitustele viis ning sain tuttavaks Marju Mutsu loominguga, tundus mulle, et tema tööde näilise "räpakuse", juhuslike söövituste, lõpetamatuse ja katkendlike joonte ning selgelt määratlemata kujundite taga on mingid muud, imepisikesed maailmakesed, mis alles ootavad avastamist... (lk 36)
- Läbi talle nii iseloomuliku lapseliku elurõõmu, ootamatute tegelaste, salapäraste tundmuste ja assotsiatsioonide, mis tekitavad tema pilte vaadates, on Marju Mutsu ikka ja jälle meiega. Tema looming sünnib vaatajas iga kord uuesti ja seda eelkõige just tänu lapselikule fantaasiale, kui see meis veel säilinud on. (lk 36)
- Mait Talts, "Paar sõna Marju Mutsust", Nukits 2011, lk 33-36