Naiselikkus

Proosa

Bulba viis pojad tagakambrisse, kust kärmesti jooksid välja kaks kena punaste kaelakeedega teenijatüdrukut, kes olid tube kraaminud. Nagu näha olid perepojad, kes ei armastanud kellelegi niisama jätta, oma tulekuga nad ära ehmatanud, või tahtsid tüdrukud lihtsalt käia oma naiseliku kombe järgi — meest nähes kiljatada ja ülepeakaela jooksu pista, pärast aga varjata hulk aega kange häbi pärast varrukaga nägu.
- Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955

Kõik tüdrukud, orjameelseimast kõrgimani, õpivad ajapikku meeldimise nimel järele andma. Ema keelab neil kohelda poisse kamraadidena ja ise lähenemiskatseid teha, ta surub peale passiivse rolli. Kui nad soovivad alustada sõprust või flirti, peavad nad hoolikalt hoiduma näimast asja algatajaina, meestele ei meeldi ei poisitarid, sinisukad ega peaga naised; ülearune uljus, haritus, taip ja iseloom heidutab neid. Naiselik olla tähendab näida võimetu, tühine, passiivne ja kuulekas. (Kujunemine, lk 230)
... kui mehed soostuksid armastama orjatari asemel omataolist - selleks on võimelised vaid need mehed, kes on ühtaegu vabad kõrkusest ja alaväärsuskompleksist -, oleksid naised palju vähem mures oma naiselikkuse pärast. (Tee vabanemisele, lk 451)
- Simone de Beauvoir, "Teine sugupool". Tõlkinud Anu Tõnnov ja Mare Mauer. Vagabund, 1997

Kunagi võis ainult aristokraatlik leedi nõuelda tiitlit "Loodu Kroon"; vaid Tema käed olid küllalt valged, tema jalad küllalt tillukesed, tema talje küllalt peenike, tema juuksed piisavalt pikad ja kullased; kuid viimane kui üks jõukal järjel oleva pürjeliemand püüdis Teda ahvida - kuni minu daam oli sunnitud end vaatamiseks välja panema tohutute rubiinide ja seakõrva-suuruste pärlitega ülekoormatud kuldnukuna. Tänapäeval peab Inglismaa kuninganna ikka veel oma kuningliku naiselikkuse osaks kanda kõikidel avalikel ülesastumistel uhkeldavalt korraga nii palju perekonnajuveele, kui ta vähegi jaksab, ehkki meessoost monarhid on juba põgenenud selle nende abikaasadele osaks saanud vitriinikohustuse eest.
Stereotüübiks on Igavene Naiselikkus. Ta on Seksuaalne Objekt, mida otsivad kõik mehed ja naised. Ta pole kummastki soost, kuna Temal endal pole üldse sugu. Tema väärtusi tõestavad selgelt need tunded, mida Ta teistes äratab. Kõik, millele Ta peab kaasa aitama, on Tema olemasolu. Ta ei pea kuskile jõudma, kuna Tema ongi auhind saavutuste eest. Ta ei pea kunagi andma positiivseid tõendeid oma moraalse palge kohta, kuna selle väärtuslikkust eeldatakse Tema armsusest ja passiivsusest. Kui Tema juurest kunagi leitaks mõni mees, kel pole selleks õigust, ei karistataks mitte Teda, kuna Tema on moraalselt neutraalne. Asi on lihtsalt mehelikus võistluses. Süütult võib Ta mehi hullumise ja sõjani viia. Mida enam muresid Ta suudab põhjustada, seda enam Tema aktsiad tõusevad.
Niisiis, mis on kogu selle jutu iva? Võib-olla ei suutnud ma seda selgeks teha. Võib-olla minul ei ole meeldivat naeratust, häid hambaid, keni rindu, pikki jalgu, seksikat häält. Võibolla ma ei tea, kuidas peab meestega ringi käima ja oma turuväärtust tõsta, nii et naiselikkusest tulenevad hüvitised mulle kasuks tuleksid. Aga - äkki on mul kõrini maskeraadist? Mul on süda paha igavese nooruse teesklemisest. Mul on paha oma isikliku intellekti, omaenda tahte, omaenda soo mahasalgamisest. Mind paneb iiveldama maailma vaatamine läbi võltsripsmete; mul on kõrini sellest, et ma ei saa oma kaela vabalt liigutada, et ma kardan vihma, tuult, või liiga jõulist tantsimist, sest ma võin ju oma lakki täis lokikesed läbi higistada. Mul on kõrini viibimisest Daamide Toas. Mul on kõrini teesklemisest, et kogu mu tähelepanu on hõivanud mingite alpide ennasttäis meeste arvamusavaldused. Mul on kõrini filmide ja teatrietenduste vaatamisest kellegi teise tahtmise järgi ja sellest, et mul pole isiklikku arvamust. Ma ei taha olla transvestiit. Ma keeldun olemast naise rolli täitja. Ma olen naine, mitte kastraat.
- Germaine Greer, "Stereotüüp", tlk Maris Müürsepp, rmt: "VTK-raamat", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999-2004 (artikkel raamatust "A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice", London, 1995; katkendid Greeri teosest "The Female Eunuch", 1970)

Noorematest graafikutest esinevad juba harjumusliku eduga Mare Vint ja Marju Mutsu. Mare Vindi tušijoonistused, eriti "Mahajäetud maastik", mõjuvad eelkõige oma vahetu meelelisusega, argliku ja õrna impressioonina loodusest. Kui mõne teise kunstniku puhul tundub säärane lähenemine kunstliku ja otsituna, siis Mare Vindi loomingu kohta seda küll öelda ei saa. Liiga palju on selles otsekohesust ja siirust. Marju Mutsu kujutab endiselt noori naisi. Tema seekordseid tütarlapsenägusid kannab mingi eriline hingestatus, sisemine sära. Nauditav on valge pinna meisterlik kasutamine. Tõsi, tihti on nimetatud meie noorte graafikute, ka Mare Vindi ja Marju Mutsu kunsti feminiinseks. Kuid milline peaks siis naiskunstnike looming olema, kui mitte feminiinne?
- Jaak Olep, "Juba kolmandat nädalat", Sirp ja Vasar, 10. november 1972, lk 9

Oma tundelisuses kutsus suurel määral just Marju Mutsu ja Silvi Liiva looming 1970. aastate algul esile teatud reaktsiooni graafika "feminiseerumise" vastu - ühe neist reaktsioonidest, mis tagantjärele vaadatuna tunduvad lõbusalt sõgedate ja ennatlikena, ent mis paratamatult ikka ja jälle korduvad.
- Mai Levin, "Marju Mutsu: näituselt", Sirp, 29. jaanuar 1982, lk 8

Naiselikkusel ei ole mingit erilist kõla. Konkreetset helistikku. Või värvi. Naiselikkus on protsess. Seda võib kuulda hetkel, mil dominantseptakord muutub mažoorseks subdominanthelistikuks. (lk 210)
Ta kuulis, et üks tema elu refräänidest valmistub ennast kordama: just siis, kui hakkad saavutama sügavat kontakti naiselikkusega, seab kollektiivne alateadvus end ukse taga valmis, varustatuna nurklihvija ja suure teemantteraga. (lk 315-316)
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat, 2008

Üks viimastest kordadest, kui Mammi ärkas raskes seisundis - tema hemoglobiininäit oli kõigest kolmkümmend kaheksa, kutsusin talle kiirabi. Meditsiinitöötajad tulid kanderaamiga, et haige minema toimetada, aga Mammi muutus tõredaks.

"Mind te tassima küll ei hakka," põrutas ta neile ja lonkis mööda porist teed autosse.

Mina olin uksel pisarates, kui Mammi kiirabibussist pea välja pistis ja hõikas: "Kurat, kübar jäi maha - selleta ei lähe ma kuhugi!" Vat, oli Naine!

Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020, lk 152-153

Ballett annab kahtlemata graatsilisust ja head rühti, teadlikku kehatunnetust, mida võiks välisteks naiselikkuse tunnusteks pidada. Ma ei ütleks, et ballett on mind sisimas naiselikumaks teinud, küll aga oskan ma tänu sellele vajadusel veenvalt võluv ja naiselik välja näha.
- Triinu Upkin, intervjuu: Gitta Riener, "Triinu Upkin: balletiartisti töö seisnebki keha ilusaks ja justkui ebamaiseks tegemises", Kroonika, 09.09.2023