Juta Lehiste

Juta Lehiste (kodanikunimi aastast 1964 Juta Lass; sündinud 23. juunil 1941 Tali vallas Pärnumaal) on eesti baleriin, varieteetantsija ja tantsupedagoog.

Regina Herodes, "Juta Lehiste"

Tsitaadid väljaandest: Regina Herodes, "Juta Lehiste", Tallinn: Teatriliit, 2016.

• Pole midagi hullemat, kui ballettmeistri silm kiikab sinnapoole, kus jalg kõrgem ja puusad lahtisemad, tunnetan siis oma mannetust. Tõmbun endasse kui tigu oma karpi. Lavastajaga kahekesi olles vabanen krambist, hakkan julgelt katsetama ja otsima. Teadmine, et minu kaudu realiseerub ballettmeistri mõte ja minust sõltub suuresti ka tulevase etenduse saatus, kohustab ja innustab.
  • Juta Lehiste, intervjuu: Kustav-Agu Püüman, Teatrielu 1983; cit. via: Regina Herodes, "Juta Lehiste", 2016 (lk 67)

• [Eino Tambergi balleti "Joanna tentata" proovidest:] Kogu see periood näis kohutava unenäona, ma ei uskunud, et ealeski inimmõõtmeteni kahanen. Olen Joanna pärast valanud väga palju higi ja pisaraid. Pean seda, et siiski õigeks ajaks vormi jõudsin, oma suurimaks saavutuseks. Joanna oli mulle valus armastus.
  • Juta Lehiste, intervjuu: Toomas Kuter, Pärnu Postimees, 1998; cit. via: Regina Herodes, "Juta Lehiste", 2016 (lk 83)

• [Mai Murdmaa monolavastusest "Naine" (1983):] Puhttantsutehniliselt pole Naine probleem, ometi on ta üks minu raskemaid rolle. Olen ju laval 20 minutit üha kasvavas pinges, kusjuures meeleolud vahelduvad kiiresti ja ootamatult. Kõik nõuab nii füüsilise kui vaimse jõu ülimat kontsentratsiooni. Ma pole end üheski teises osas nii jäägitult välja elada saanud, et etenduse lõppedes seisan vaevalt jalul, olen laip. (lk 131)
• Olen aastatega Mai Murdmaa plastilise keele enda jaoks selgeks saanud. See on omanäoline ja küllalt keerukas, kus ülim dünaamika vaheldub täieliku staatikaga kõige ebamugavamates poosides. Kuid iga liigutus on tal põhjendatud, sammu sammu pärast tema ballettides ei kohta. Mai teab täpselt, mida tahab väljendada. Seetõttu on ta oma nõudmistes väga kategooriline. Mind on aga raske teatud raami suruda, pean sinna vabatahtlikult, oma veendumuste põhjal minema. See kõik võtab aega. Vahel koban päris kaua, enne kui õige otsa kätte saan. Oleme mõlemad impulsiivsed natuurid, seetõttu nende otsingute pinnal mõnikord plahvatamegi, õhk on tihti elektrit täis. Nii, suuremaid ja väiksemaid lahinguid lüües, teineteist veendes ja mõjutades jõuamegi lõpuks tulemuseni, mis mõlemaid rahuldab. (lk 132)
• Naine valmis küllaltki lühikese aja jooksul, kahe nädalaga. Enne esietendust me ei julgenud teda üldse puutuda. Peab jääma improvisatsiooni võimalus, proovis ei tohi end ammendada. Üldse on "Naisega" tavalisi proove peaaegu võimatu teha, kuna see harilikku repetiitoritööd, st tehnilist puhastamist ei nõua. Proove teen üksi, emotsioone säästes, võtan võhmatreeninguks ja muusikalise täpsuse saavutamiseks osa paar korda läbi. 2-3 päev enne etendust pean emotsionaalselt täiesti puhkama. (lk 133)
• Ma pole ühegi rolliga nii identne olnud, minu jaoks on kõik loomulik, orgaaniline. Valmis ta aga proovide käigus märkamatult. Hakkas isegi hirm - kui sünnivalusid pole, kas laps siis üldse midagi väärt on? (lk 133)
• Paistab, et "Naine" mõjub kõigile, nii asjatundjale kui ka reavaatajale. Ju ta puudutab midagi väga üldinimlikku, kui ei jäta kedagi ükskõikseks.

Heaks proovikiviks oli Mai Murdmaa loominguline õhtu Moskvas. Saal oli täis balletispetsialiste, kellest enamikul klassikaline ballett kõige mõõdupuuks. Päris kõhe oli lavale minna. Saal alguses kohises ja ohkis minuga unisoonis, siis aga vaikis pikkamööda. Kui lõpetasin, oli saalis haudvaikus. Ja siis puhkes tõeline ovatsioon. Peale etendust külvati meid üle kiidusõnadega - "Naine" oli võitnud. (lk 133)

• Juta Lehiste, intervjuu: Kustav-Agu Püüman, Teatrielu 1983; cit. via: Regina Herodes, "Juta Lehiste", 2016

• Tulevast kuju pean tunnetama ja omaks võtma juba esimestest seadeproovidest peale. Ma ei ole kunagi osanud osa enne tehniliselt omandada ja alles siis talle hinge sisse puhuma hakata. Ennemini vastupidi - juba valmis karakterit võin tehniliselt viimistleda. Olen oma osaga hommikust õhtuni, istudes ja astudes, esietenduseni välja. Kõiki pähetulnud ideesid katsetan proovis, mis ei kõlba, praagin välja. Ja nii jõuangi lahenduseni, mis mulle tõeliselt "istub". Hea lavaline enesetunne on mulle esmajärgulise tähtsusega. Võib-olla seepärast ma ei tunnegi rambipalavikku - pabistades ei saaks ma sammugi tehtud! (lk 136)
• Muusikast leian kõik osaks vajalikud värvid, peenemate nüanssideni välja. Mida parem muusika, seda rohkem võimalusi huvitava kuju loomiseks. Õnneks ongi kõik minu osad olnud väga heale muusikale. (lk 136-137)
• Klassikaline ballett on minu olemusele võõras - selle kangelased (peale mõne erandi) on üheülbalised, ilma areneva siseeluta. Kui ei oska rõõmu tunda ainult puhtast tantsust, siis jääb paratamatultki millestki puudu. Kuid ma imetlen ja respekteerin oma kolleege, kelle ilus, puhas akadeemiline tants võib pakkuda suurt naudingut. Mul on olnud palju huvitavaid rolle suurepärasele muusikale, nii et pole kunagi tundnud end vaeslapsena sellepärast, et ma klassikat ei tantsi. Olen õnnelik olnud oma pärusmaal - lõhestatud, kirglike, vastuoluliste hingede seltsis. (lk 137)
• Minu osad on olnud eripalgelised ja nii põnevad, et nende kõrvale veel midagi soovida oleks selge ahnus. (lk 137)
  • Juta Lehiste, intervjuu: Kustav-Agu Püüman, Teatrielu 1983; cit. via: Regina Herodes, "Juta Lehiste", 2016

Tema kohta

• Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et Juta Lehiste on meie kultuuris tähelepanuväärne nähtus. Harva võib kohata tantsukunstis (aga mõiste "tantsukunst" on palju laiem kui "ballett") nii orgaanilist liikumise ja näitlejameisterlikkuse sünteesi kui Lehistel. Mina igal juhul ei mäleta ühtegi teist, keda võiks tema kõrvale seada. Küll aga võiks teda võrrelda parimate draamanäitlejatega. Aastate vältel on Lehiste esinenud väga erinevates ballettides, saades tunnustust ikka kui väga peen karakterite kujundaja ja kui osasisest arengut detailideni tunnetav tantsija. Isegi sus, kui ta rollist sõltuvalt on pidanud oma välimust grimmi abil tundmatuseni muutma, end moondama, on ta oma väljendusrikkuse, musikaalsuse ja osasse sisseelamisvõimega jäänud alati äratuntavaks, eredaks individuaalsuseks. Minu silmis on ta rahvakunstnik selle sõna sisulises, kõige laiemas mõttes. Kunstnik, keda publik armastab.

Lehiste on nagu hea luuletus, mis haarab sind juba esimesest sõnast ja kõlab hinges veel tükk aega pärast viimast rida. Või nagu hea interpreet: muusikapala on lõppenud, aga plaksutama ei tahaks nagu kohe hakata, sest muusika mõju veel kestab...

• Anna Ekston, balletikooli direktor, ajakiri Teater. Muusika. Kino, 1985; cit. via: Regina Herodes, "Juta Lehiste", 2016 (lk 5)

• Klassika on harmoonia, on tasakaal. Juta Lehiste Joanna muserdatud, piinatud, disharmooniline hingeseisund murrab liikumised, deformeerib poosid, lõhub sujuva naiselikkuse nurgeliseks ja teravaks. Teiste nunnade "vigurdamine" on kergem, pealiskaudsem, ajaviitlikum, kombetäitlikum. Valgetest nunnaridadest tungib läbi Joanna näriv rahutus, ta tantsulaused on täis trotsivat protesti, sirutused ja arabeskid kisuvad valugrimassina kiiva, ta hüpped on karjatused, jalaheited piitsaplaksud, käed neavad ja pilkavad, piruetid tõmbuvad kibestunult keerdu. Ebaloomulik eksalteeritus taandub tegevuse jooksul, annab maad tugevale tundetõusule - elul võiks olla mõte, elul saaks olla sisu, täitub liigutuste kramplikkus, tõmblev tasakaalutus, tärkab tantsuline kantileen, joonte paindlik pidevus - et katkeda, jõudmata lahenduseni. Jäävad otse saali suunatud meeletud silmad. (lk 282)
  • Lea Tormis, "Mai Murdmaa: Ülestähendusi "Joanna tentata" taustal", rmt: "Teatrimälu", lk 278-284

• Klassikalise] traditsioonil on oma võlu. Kuid see on ikkagi kombinatsioonide loomine olemasolevast. Uus ballett eeldab uue "keele" loomist. Tantsu komponeerimist. Ballett areneb koos muusikaga. Sellepärast on väljendusvahendite laiendamine vältimatu. Kui hakkab muutuma, lagunema klassikaline muusikaline vorm, laguneb ka tantsu akadeemiline kaanon. Päris uues, teisiti organiseeritud muusikas, kus igasugune rütmiline alus kaob, ei ole vist klassikalise tantsuga midagi peale hakata. Tuleb leida täiesti erinev süsteem. (lk 281-282)
  • Mai Murdmaa, cit. via': Lea Tormis, "Mai Murdmaa: Ülestähendusi "Joanna tentata" taustal", rmt: "Teatrimälu", lk 278-284