Ene Vainik

Ene Vainik (sündinud 28. aprillil 1964) on Eesti keeleteadlane.

Artiklid

• Kuigi me kõik oleme eraldi isiksused omaette mõttemaailmaga, kehtivad meie peas siiski ka sõnade-mõistete vahel kokkuleppelised seosed, millega nõustuvad kas kõik või vähemalt enamik keelekasutajatest. Näiteks: kui öelda vasak, meenub enamikule kohe parem, kui öelda lääs, meenub ida, kui öelda garaaž, meenub auto.
• Küsida võib aga ka teisiti: millised sõnad meenuvad inimestele kõige sagedamini eri stiimulite lõikes? Kas on selliseid vastuseid, assotsiatsioone, mis kohe kergesti meenuvad, olgu stiimul milline tahes? Jah, sellised populaarsemad vastused on olemas: raha, vesi, hea, Eesti, mees, valge, punane, kool, töö, soe, auto, inimene, suvi, naine, meri, maja, laps, roheline, must, raamat, kodu, koer, ilus, mets. Need olid 25 populaarsemat, seejuures raha edestas sageduselt (ligi 3000 korda) teisi tuntavalt, metsa sagedus oli "kõigest" 900 kanti.

Millest see pingerida räägib? Vabalt interpreteerides: eestlase unistustest. Mulle näib, et me jagame oma peas õnnestsenaariumi, kuhu kuulub punane auto ja valge maja mere ääres, seal elavad mees ja naine, laps ja koer. On soe suvi. Lähedal võiks olla ilus mets… Ning muidugi, kuna paljut sellest unistusest saab tõeks teha eeskätt raha eest, peab ka see sõna meil pidevalt meeles mõlkuma.

• Ene Vainik, "Mis meelel, see keelel: eesti unistus", Postimees, 26. mai 2017

• Keeleteadlase kommentaarina on huvitav välja tuua, et hiljutises uurimuses võrdlesime, kuidas eestlased ja poolakad haridusteemalistes argivestluses positiivseid sõnu kasutavad. Vastupidiselt ootustele ei olnud heade sõnade sagedus eesti vestluses sugugi madalam, erines aga nende kasutamise viis. Eestlaste kiidusõnad ei olnud nii tugevalt võimendatud ega "kuhjunud" (nt poolakas tavatseb oma keeles öelda super mega ülihea), samuti ei kipu eestlased oma tundeid otsesõnu väljendama.
• Selle asemel, et öelda mulle meeldib (miski), ma olen väga rahul (millegagi) või mulle pakub suurt rahuldust (teha midagi), eelistab eestlane öelda midagi positiivset end ümbritseva reaalsuse kohta, eelistades seega jääda hinnangutes vähemalt näiliselt objektiivseks. Seetõttu on meie positiivsed sõnad sisult märksa mitmekesisemad kui poolakatel – eestlane eelistab öelda võimalikult täpselt, millist headuse kvaliteeti ta kaasinimese või ümbritseva juures märkab. Näiteks: ideaalne, uhke, kena, ilus, tähtis, vaba, tark, kerge, korrektne, populaarne, julge, loogiline, kvalifitseeritud, kompetentne, intelligentne.

Selline on meie kultuuriline omapära ja sellest lähtuvalt võtame ka komplimente ja kiitust vastu – meile lähevad rohkem korda sellised kiidusõnad, millest on näha, et meiega seotud asja häid külgi on tõesti täpselt märgatud ja esile toodud.

• Ene Vainik, "Häid sõnu pole kunagi liiga palju", Postimees, 14. detsember 2018