Gardeenia

Edith Struben, Gardenia thunbergia (u 1915)

Gardeenia (Gardenia) on dekoratiivsete õitega põõsastaimede perekond. Väga levinud ka toataimedena.

Proosa

• Ta laulis loomulikult "M'ama!", ja mitte "Armastab!", sest muusikamaailmas valitsev muutumatu ja vääramatu seadus nägi ette, et rootsi lauljate esitatud prantsuse ooperi saksakeelne tekst tuleb inglise keelt kõneleva publiku jaoks parema arusaadavuse mõttes itaalia keelde tõlkida. See oli Newland Archeri meelest niisama loomulik nagu kõik teised tavad, mis vormisid ta elu: näiteks möödapääsematu vajadus kasutada juuste lahkukammimisel kahte hõbeselja ja sinise emailmonogrammiga harja ja mitte iial ilmuda seltskonda ilma kombekohase lilleõieta nööpaugus (eelistatavalt gardeenia).
  • Edith Wharton, "Süütuse aeg", tlk Lia Rajandi, 1995, lk 6

• Kõige suurepärasem väljavaade Marovo laguunile avanes Segi kemmergust. See tempel asus mäel istandusemajast veidi kaugemal ning sinna viis teerada, mis oli kaetud valgete korallidega ja ääristatud gardeeniapõõsastega.

Segi istanduses oli meid ainult kolm: meie ise ja meie võõrustaja, kes oli poissmees. Ta serveeris igal laupäevaõhtul kohustusliku kokteili, mis, kui majaisanda sõnu uskuda, oli aidanud tal neljakümneaastase saartel viibimise kestel säilitada parima tervise. Me nimetasime seda jooki "Segi nädalalõpuks". See oli plahvatav segu džinnist, mõruainetest ja inglise soolast, kuhu oli lisatud veidi vett. Selle joogi kasuliku mõju saladus seisis selles, et iga inimene, kes selle ära jõi ja järgmisel päeval veel elus oli, muutus tavalistele troopikabakteritele ligipääsmatuks. Kuid peale selle mõjus see jook lahtistavalt; see asjaolu andis meie Segis viibimisele kohe mõnusa, formaalsusteta iseloomu. Et gardeeniateerajal pühapäevadel trügimist vältida, selleks leiutasime aja jooksul isegi hea meetodi: igaüks, kes läks mäel olevasse templisse, pidi murdma gardeeniapõõsastarast valge õie ja panema selle keset teerada; tagasi tulles võeti õis ära, teatades, et tee on vaba.

• Caroline Mytinger, "Mööda Korallimerd", tlk Rein Tarmisto, 1962 lk 207

• Ma olin mures gardeenia pärast, mis kasvas aknalaual, see sai liiga palju valgust, mõni leht oli juba kollane. Gardeenia oli lõpetanud õitsemise veebruaris, aga enne seda oli sellel olnud üheksa õit korraga. Nende lõhn oli tunginud trepikotta, alla tänavale välja. (lk 39)
• Me olime tundnud teineteist seitse aastat ja abielus olime olnud neist viis. Meie pulmapäev oli 19. septembril, siis oli olnud laupäev, suvi ei olnud tahtnud kuidagi lõppeda, ja pärast pulmi kolisime Helsingis Pihlajatiele, neljakümne kuue ruutmeetrisesse kahetoalisse korterisse. Meie esimene auto oli roheline Saab, meie esimene reis oli Kopenhaagenisse, minu esimene kingitus temale oli õitsev gardeenia, mille imeline lõhn säilis korteris veel nädalaid pärast seda, kui viimased õielehed olid kollaseks tõmbunud ja maha pudenenud. Ja kui ma nüüd tundsin kuskil gardeenia lõhna, meenus mulle see päev, väike lillepood, mille müüja kinnitas, et kui osta gardeenia, siis peab see vastu kogu inimpõlve. (lk 95)
  • Joel Haahtela, "Liblikakoguja", tlk Hille Lagerspetz, 2012