Mine sisu juurde

Gibon

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Elevanditalli ees kangil on pika keti otsa pandud gibon. Pea kõverdatud põlvedele toetatud, istub ta — hall karvane pundar — päikese käes. Äkki märkab ta enesest möödavoorivate inimeste hulgas oma hooldajat. Välkkiirelt kargab ahv püsti. Ta seisab kangil, jalad harkis. Karvad tõusevad turri. Pisikesele ahvinäole ilmub grimass, mis meloodiliste linnuhäältega, mida ta kuuldavale toob, kuidagi kokku ei sobi. Hooldaja aga ei tee temast väljagi. Ta aitab mahautidel elevante ketti panna. Ootamatus raevuhoos rabeleb ahv kangi küljes, nii et see kinnituskohtadest kriuksub ja logiseb. Ähvardavalt näitab ta oma silmahammaste pistodasid. Rohkem kui need ohtlikud relvad äratavad meis aukartust ta akrobaadivõimed. Jõuliselt ja väledalt teeb ta kangil ühe täisringi teise järel. Kakskümmend, kakskümmend viis korda keerutab ta end suure hooga ümber sileda metalli. Inimesed jäävad seisma, imetlevad, ergutavad teda. Ahvile ei jää see märkamatuks, ja mida rohkem koguneb pealtvaatajaid, seda metsikumaks muutub ta mäng, kuid katkeb niisama äkki, nagu oli alanud. Gibon näitab end veel andeka köietantsijana, joostes kiiresti tagajalgadel, kere sirge, mõned korrad ühest kangi otsast teise. Siis kükitab ta uuesti maha ja vaatab üksisilmi kaugusse. Publikule, kes teda meelitab, ahv ei reageeri, kuni "etendus" äkki täiesti ootamatult uuesti algab. (lk 18)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973