Ega lugeja saa ju aru, kui küljenduses on mõned suuremad augud, köitevaru veidi liiga kitsas või täpitähed fondist puudu – ta mõtleb, et nii peabki olema. Ja teisalt, lugeja ju ootab tuttavat välimust, suhestutavat standardit, mitte mingeid disaineri vormimänge. Paraku kujundab seda standardit jätkuv ülejalatöö inimestelt, kes ei paista teadvustavat graafilist disaini kui järjepidevat, rikkaliku ajaloo, oleviku ja tulevikuga distsipliini/kultuuri ega enda rolli selle kandmises ja arendamises.
Ent igal juhul ei tohiks olla palju palutud, et graafilist disaini teeks keegi, kes teadvustab oma positsiooni visuaalkultuurikandja ning sõnumivormistajana, võtab oma ajalooliste eelkäijate (fondivalajate, plakatikunstnike, ladujate, trükkalite, köitjate jne) ees vastutuse, on võimeline oma erialast vaimustuma ja soovib seda kirge oma töös jagada – ehk suhtub oma erialasse austuse ja ärksusega.
