Miks küll inimestele tundub, et kui nad hülgavad oma partneri teise pärast, siis seda eitades näivad nad paremana? Kas mõeldakse, et endised partnerid haavuvad vähem, arvates, et nad jäeti maha lihtsalt seepärast, et neid ei võidud enam välja kannatada, ja mitte teades, et sellal kui nemad purskavad nutma paljalt ühist hambaharjatopsi nähes, on nende ekspartnereil olnud õnn kaks nädalat pärast lahkuminekut kohata diplomaadikohvriga Omar Sharifi tüüpi? Täpselt nagu need inimesed, kes püüavad end valega välja vabandada isegi siis, kui tõde on valest etem. (lk 59)
Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998
