Mine sisu juurde

Ivi Eenmaa

Allikas: Vikitsitaadid
Ivi Eenmaa (2015).

Ivi Eenmaa (sündinud 2. juunil 1943) on Eesti poliitik ja raamatukogundustegelane. Ta on olnud Eesti Rahvusraamatukogu ja selle eelkäija, Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Eesti NSV Riikliku Raamatukogu direktor 1984-1998, hiljem Tallinna linnapea. Võru linnapea ning IX, XI, XIII ja XIV Riigikogu liige.


Intervjuud[muuda]

  • [Rahvusraamatukogu ehitamisest 1985.–1993. aastal:] Tehnilised, tehnoloogilised ja ehituslikud vead on seda maja algusest peale saatnud. Kui süüdlasi otsida, siis on süüdi nõukogude võim ja elu selle lõpus.
Küsimus ei olnud selles, et me ei oleks teadnud, et ehitada tuleb kallilt ja ekspluateerida saaks odavalt. Me teadsime seda – püüdsime ära hoida, kuid mitte midagi ei mõjunud. Kahhelkive ja Mistra toodetud sinist vaipa, millega alguses põrandad kaeti, pandi pihta. Minema viidi välismaalt imporditud santehnika, mis pidi esimesel korrusel olema. See varastati täielikult ja Vene värk pandi asemele. Me teadsime seda kõike, aga ei saanud midagi teha. Kutsusime miilitsa, aga nad ei tulnud väljagi.
Meie ei olnud ehituse eest vastutavad. Ehitus allus Tallinna linna täitevkomitee kapitaalehitusvalitsusele, mille eesotsas oli Kalev Kallo. Me kirjutasime ja rääkisime sellest kõigest avalikult, oli ka telesaade "Ühe ehituse kroonika". Kõik jõudis Eesti rahvani. Ka see, et Tallinna ehitusvalitsus ei tegele nende asjadega üldse. Haldusjuht Mati Kibinal keelati seejärel ehitusnõupidamistel käia – teda ei lastud sinna enam sissegi.
  • Minu käest küsiti, kas mul on suvila. Ütlesin, et ei ole. "Noh, kuidas ei ole? Muretseme platsi, teeme ära!" Keeldusin sellest. Me kõik teadsime, mida see tähendab. Oleks vangis või sealt alles välja saanud. See, et inimesi püüti ära osta – keda viisakamalt, keda vähem viisakalt –, oli fakt.
  • Tiit Vähi aitas meid palju oma mõlemal valitsusajal. Sain juhuslikult teada, et valitsuse istungi päevakorras on kultuuriministeeriumi ettepanekul osa meie maja loovutamine mitmele teisele kultuuriasutusele. Loomulikult ei olnud meie sellest teadlikud. Sel ajal toimusid valitsuse istungid Valges saalis. Pressisin valitsuse istungile, tõstsin käe ja ütlesin, et vabandust, meiega ei ole seda küsimust keegi arutanud. Vähi ütles selle peale, et kui nii, siis võtame punkti päevakorrast maha. Kõik rippus pidevalt juuksekarva küljes.
  • Juba enne nõukogude võimu lõppu oli nii, et Vene rubla ei olnud raha – ega ta vist ole praegugi. Moskva meile Eestis ehitamiseks pärisvaluutat ei andnud. Meie tahtsime moodsaid süsteeme, kuid saime sellised, mis Venemaal käibel olid ega vastanud isegi 1980-ndate nõudmistele mujal maailmas. Loomulikult tuleb see kõik tänapäeval ära vahetada. Alles Eesti ajal saime 100 000 dollarit, et osta viisakad riiulid. Enne seda olid Venemaalt toodud raudkolakad. Aeg oli selline, et valitses viletsus ja vaesus.
Kogu see suur maja läks lõpuks maksma miljon dollarit, 14 miljonit Eesti krooni. Mis sa tänapäeval selle eest saad? Ehitusministrid vahetusid kogu aeg, suurt nad ära ei teinud. Head suhted olid meil minister Peeter Paluga. Ta oli jõhker mees, aga ikkagi härrasmees – kui uksest sisse astusin, tõusis alati püsti. Tema suutis seda kõike ohjata, aga selleks pidi vaeva nägema. Näiteks saatis ta Eestist Venemaale mööblit, et meie sealt midagi vastu saaksime.
1988. aastal hakkas asi järsku muutuma. Enne seda jäeti mitu korda ehitus lihtsalt seisma. Alguses seisis platsis aasta aega suur tühi auk. Keegi ei teadnud, kas sinna hakatakse ehitama või mitte. See oli keeruline aeg, aga rahvas oli meie poolt. Kui seda poleks olnud, poleks toimunud kuulsat 1988. aasta kraavikaevamist. See kõik ühendas inimesi ja me muutusime Eesti vabaks saamise sümboliks.
  • Kui tõesti avastati, et tsemendi asemel on ehituspraht ja kõik mädaneb, siis need on asjad, mille jaoks tuleb riigil raha leida. Inflatsioon ei ole raamatukogu ega projekteerijate süü.
Erakond peab mõistma, et ehituse poolelijätmine tähendaks rahvusmälu võimalikku kaotamist. Ma olen nimetanud seda, mis raamatukogu ehitamisel toimus, inimkatseteks. See, mis praegu toimub, on inimkatsed eesti rahvusmäluga. Oleks hea, kui minister võtaks selles vastutuse, aga poliitikud ei kanna ju tegelikult mingit vastutust.
  • Kasvõi see, et rahvusraamatukogu nõukogu otsustas otsustaval hetkel vahetada välja direktori – nad oleks pidanud seda tegema viis aastat tagasi, kui polnud ehituski veel võib-olla lõplikult kinnitatud. Nüüd tuleb uus direktor ja järele ei jää enam ühtegi professionaali. Ma ei tea, kas uus direktor on rahvusraamatukogus üldse käinud enne seda, kui ta direktoriks sai. Kes teda juhendama hakkab?
Ka nõukogus ei ole professionaale. On ametnikud ja poliitikud, kes ju samuti ei kanna vastutust selle eest, mis seal toimub. Palju õnne! Kui raamatukogu tõesti valmis ei ehitata, siis keegi vastutust selle eest kanna. Südametunnistust ei omata ju niikuinii enam ammu. Poliitikuna ütlen, et Eesti kultuuris, aga mujalgi vohab ametnikkond, bürokraatia, vastutuse puudumine.
  • Poliitikas ja riigikogus olles ei ole ma kunagi tahtnud minna rahvusraamatukogu nõukogu liikmeks. Kui mina rahvusraamatukogus olin, siis oli üks aeg. Nüüd vastutagu uued inimesed. Minu käest nõu ei ole küsitud ja ma ei ole seda ka pakkunud. Aga loomulikult jälgin, mis toimub.
  • [RRi direktori Janne Andresoo väljavahetamisest:] Vilja Toomast ütles, et uus direktor toob uued tuuled ja teeb raamatukogust kogukonnakeskuse. Aga rahvusraamatukogu on kogu aeg olnud kogukonnakeskus. Mina küsin selle peale, et milline raamatukogu hakkab kandma rahvusraamatukogu ülesandeid.
Ma leian, et poolel teel hobuseid vahetada ei ole tark. Pean seda suureks juhtimisveaks, mille eest vastutab nõukogu. Öelda, et sul ei ole midagi viga, aga sa oled liiga kaua olnud – nii ei käituta. Miks võib rahvusarhiivil direktor olla 15 aastat?
  • Loodetavasti ei kuku Reformierakonna kultuuriministri ajal maja kokku. Kui ta jääb vedelema ja raha ei leita, siis on see oht. Spetsialistid, kes seal aja jooksul on töötanud, hakkavad endale ju uusi töökohti otsima.
  • Mina pean Kaja Kallasest sügavalt lugu. Eestis pole paremat peaministrit peaaegu olnudki. Ma olen veendunud, et see, mis tema kallal praegu toimub, on kaua aega ette valmistatud operatsioon. Kindlasti on seda alustatud väljaspool Eestit. Kes ja mis põhjustel seda Eestis edasi kannab, ma ei tea. Ei ole ka mina see, kes ütleb, et Kaja, astu tagasi. Ta peab ise need otsused tegema.
Küsimus on selles, et ka peaminister peab olema hoitud. Meil on riigikantselei, mille eesotsas on riigisekretär. Tema valduses on väga palju kompetentsi ja infot. Kõik peaks riigis olema tehtud nii, et Kaja Kallas oleks pidanud teadma. Kui tema abikaasa ka alustas teatud tegevusi, siis oleks pidanud hoiatatama, et peaminister, siin on selline võimalus. Peaministrit ei tule ainult sõimata, vaid peaks katsuma tema eest ka ennetada asju, mis tema renomeed puudutavad. Tekib küsimus, et miks seda ei tehtud.
  • Esikus on mul ka palju krimiromaane ja juturaamatuid. Mul ei ole mingisugust teadlikult koostatud raamatukogu. Vanasti ostsin ma väga palju kunstiraamatuid. Siis, kui mulle tehti ettepanek direktoriks hakata, jätsin kunstiraamatute ostmise katki. Seda sellepärast, et direktoril oli ikka kapikene ilusate kunstiraamatutega, ja kui käisime kolleege või välismaa külalisi õnnitlemas, siis kinkisime neid neilegi. Ma ei tahtnud, et mu kodused raamatud ja tööl olevad raamatud oleksid ühesugused. Et ei saaks süüdistada, et ma raamatukogust midagi pätsan. Siis jäi see pooleli.
Mul on peaaegu kõik "Kalevipojad", mis välja antud. On piibleid. Igasugused sarjad on ka – minu lemmiksari on kuningatest ja kuningannadest. Oma loomuselt olen ma suur monarhia toetaja. Mulle meeldivad Euroopa riigid, kus on kuningad. Mul on ka palju teatmeteoseid. Küll aga mul praktiliselt ei ole väliseesti kirjandust.
  • Väga palju olen ma ära andnud ja raamatukogudele saatnud, Võrumaale väikestesse raamatukogudesse. Neil ei ole raha, et head lugemist osta. Sinna on läinud küll ja läheb veelgi.
  • Minu jaoks on raamat tarkuse alus. Siiani ostan ma raamatuid selle põhimõtte järgi, et mis ma sellest raamatust saan. Kui raamatukogu ehituse ajal oli väga raske periood, siis olid mul uneraamatud – krimkad või sellised, millest ei ole nii kahju, kui mõni lehekülg voodis kortsu läheb. Neid olen ma ära andnud oma perele ja sõpradele, kes on need suvilatesse viinud.
  • Loomulikult usun ma Kõige Vägevamat, kuigi igal nädalal ma kirikus ei käi. Pigem lähen kirikusse siis, kui tunnen selleks sisemist vajadust. Olen toomkoguduse liige ja koguduse nõukogu liige. Vello Salo oli suur mees, tundsin teda hästi ja olen saanud kaasa aidata mõningate tema asjade ilmumisele. Riigikogu katuseraha olen alati andnud eesti intellektuaalse mõttepärandi uurimisele ja avaldamisele.
  • Kui teile on kirik ja monarhia olulised, siis mis teid Reformierakonnaga seob?

Ega see ei takista mind olemast liberaal. Olla liberaal Reformierakonnas lubab omada erinevaid seisukohti. Inimeste vabadusi puudutavates küsimustes on mul muidugi samad seisukohad. Aga rahandusküsimustes ei ole Reformierakond kunagi olnud eriliselt liberaalne – toetatud on väga hästi kontrollitud süsteemi ja seda, et nii peres kui ka riigis võib elada nii, nagu jaksad, mitte üle võimete. See mulle meeldib.

  • EKREIKE, kui Jüri Ratas peaministrina ja Martin Helme rahandusministrina hiigellaenud peale võtsid, oli jube. Lühikese ajaga jõuti hävitada hästi toimiv rahandussüsteem. Seda kaost, mis Eesti majanduses oli, ühe aastaga ei likvideeri. Nüüd siis peame kokku hoidma ja maksude tõstmine oli seepärast paratamatus.
  • Helsingi raamatukogu on uhke ja tore, aga Eesti rahvusraamatukogu ja Helsingi linnaraamatukogu on erinevad raamatukogud. Üks on rahvaraamatukogu, teine on rahvusraamatukogu. Rahvusvaheline raamatukogu tüüp, mille põhiülesanded on seotud rahvusmälu säilitamisega, andmebaaside loomise ja ajakohastamisega, infoteenindusega riigikogus.
Olen piltidelt mingeid plaane näinud ja mulle jäi rahvusraamatukogu uue projekti puhul arusaamatuks teatav rahvaraamatukogustumine. Tulevad lebolad, kuhu saab ööseks jääda. Ma hoiaks ära selle tilulilutamise, mille puhul arvatakse, et see teeb raamatukogust midagi uut ja võimsat. Selle jaoks on rahvaraamatukogud – nõudke seda Tallinna keskraamatukogult! Rahvusraamatukogul on kindlad ülesanded ja meie eeskujuks oli omal ajal mitmeti USA kongressi raamatukogu. Sellest oleme me ka Jannega rääkinud.
  • Õigus, tulevadki uued vormid. Aga rahvaraamatukogustumine paljudes maades – tulge, elage, magage, sööge, ja kui viitsite, siis tehke ka tööd – mulle isiklikult rahvusraamatukogu puhul ei meeldi. Mina mõtleksin palju rohkem sellele, mida teha teaduse ja teadlaste tarbeks. Eriti nüüd, kus varjupaiga saab ka osa riigiarhiivist. Milline sünergia kujuneb sellest? Kommunikatsioonikeskusena on raamatukogu arendamisel suur töö ees.


  • [Infarktist:] Ma olin justkui kange kõrini välja. Tasakesi siiski läksin, kellelegi kurtma ei hakanud, sain ikka saali kuidagi ja istusin oma kohale. Istung polnud veel alanud, Hanno Pevkur juhtis riigikogu. Ta sai aru, et mul on paha. Siis tuli Tiiu Aro, kes on ise arst, ja me liikusime saalist kuidagi ära, olin üleni higine. Nad kutsusid kiirabi.
  • Ja kui keegi ütleb, et haiglates arstid ainult mängivad, et neil on raske, siis sellisele annaks Raekoja platsil kere peale, nagu see vanasti seal käis. Mis inimesed need on, kes ütlevad, et tema ei vaktsineeri? Mis asi see on, et ainult "mina ja mina"? Covid on nii kaua juba olnud ja me ei tea, kui kaua see veel kestab, võib-olla aastaid. Mis mõtet on mängida neid mänge, et mina ei vaktsineeri?
  • [Riigikogu pinginaabrist, hiljuti surnud Madis Millingust:] Madis ei rääkinud päästeoperatsioonidest ja sellest, kus ta käis ja mis tegi. Aeg-ajalt sain aru, et riigikogusse tuli ta „otse“. Mina ikka imestasin ja küsisin korduvalt, Madis, kuidas sa vastu pead. Kuidas sa jaksad, kogu aeg valves ja nii palju tööd? Aga inimest ei muuda. Sain kohe aru, et kõiki kaitseväe- ja tuletõrjeteemasid võttis ta väga tõsiselt. Ta elas väga üle, et päästjate palgad olid väikesed, kurtis, et mida ta ütleb oma kolleegidele.
  • Mis ma ennast vihastan? Kui on võimalus, siis ma ei lähe sinna. Nii kurja aega pole meil riigikogus kunagi olnud. [---] Sellise mentaliteediga inimesi pole seal enne olnud. See saal on devalveeritud. Riigikogus võiks nii olla, et räägid siis, kui sul on midagi ütelda. Või teine variant: olen õppinud, et kui ma ei suuda enam, siis tõusen püsti ja lähen saalist välja. Et mitte kuulata. Aga samas, kuhu sa lähed? Kõlarid on lossis igal pool.
  • [Riigikogu varasemast töökultuurist:] Ja millist nalja seal tehti! Uno ­Mereste, Liina Tõnis­son, Valve Kirsipuu, Märt Rask, Siiri Oviir. Saate aru? Saal oli täis tarku ja toredaid inimesi. Valitsusel on lihtsam töötada, kui on sellised inimesed. Ja ERSP ning Tunne Kelam ja Enn Tarto, Jaan Kross ja Jaan Kaplinski – tase oli absoluutselt teine.
  • Tundsin, et ma ei jaksa seal olla. Aastakümnete jooksul pole sellist aega näinud ega tunnetanud. See oli aeg, kus iga istung lõppes nii, et EKRE needis kõike maapõhja. Mõtlesin, kas ma tõesti tahan seda. Aga pikk suvi oli vahepeal. Tulin tagasi.
  • [Arsti soovitusest jalutada:] Vaadake tänavaid! Linnaisadel pole kellestki sooja ega külma. Miks on pealinna tänavad muutunud läbimatuks, sellest ma aru ei saa. Kuidas 70 kilomeetrit eemal Helsingis on teistmoodi elu? Sama kliima ju. Tallinn oma rahade ja võimalustega peaks sellega hästi toime tulema. Kui palju kulutatakse propaganda peale, igas linnaosas!


  • Riigikogu saal tegelikkuses peaks olema väärikuse etalon. Ta ei ole seda paraku alati olnud, mitte kunagi. Aga minu jaoks on see tõesti see koht, kuhu lähen ja suhtun aupaklikkusega sellesse.
  • [Ametivandest:] Riigikogu on tegelikult väga väärikas koht ja sa tead, et su vastutuskoorem paratamatult kasvab ja see võtab seest natuke närveldama ka.


  • Rahvusraamatukogu ei saanud 1993. aastal valmis. Ta pole tänasenigi veel valmis. Puudu on näiteks majaga seonduv, selle taga olev amfiteater, mis rikastaks Tallinna linna ja loomulikult raamatukogu ennast ja tema tegevusi.
  • [Ehituse lõpetamisest Eesti taasiseseisvumise järel:] Kõigega tuli jälle otsast peale hakata, sest ma tean, et kui sel majal katust veel peal ei olnud – mis oli ka tükk aega – olid mõtted, et kui palju maksab selle lammutamine. Isegi niisugused mõtted ja võimalused kanti valitsusele ette. Nii et tegelikult see maja saamine oli ülimalt raske, aga lõpetamine oli veelgi hullem.
  • Kuna ma olin hakanud käima meie rahvusvahelise organisatsiooni INFLA koosolekutel, seal tõusnud juba INFLA funktsionääriks parlamendiraamatukogude osas, siis tegelikult see suur eeskuju tuli Ameerika kongressi raamatukogult, mis kätkeb endas nii parlamendi- kui ka rahvusraamatukogu. [---] Ma ise peangi enda ja selle meeskonna, kellega koos me seda kõike lõime, kõige suuremaks pooleks just seda täiesti uue institutsiooni loomist Eestis – rahvusraamatukogu parlamendiraamatukogu ülesannetes.
  • Eesti mälu säilitamine - see käib selle majaga kaasas läbi aegade, nii kaua kui on Eesti riik.


  • Minu jaoks on digitaliseerimine vahend. Aga ma eelistan head raamatut käes hoida. Siis tekib raamatuga emotsionaalne side. Mulle ei meeldi isegi see väljend "paberkandja". Raamat ongi paberil.


  • Me elamegi paralleelmaailmades, ühtedel on üks maailm, teistel teine, raamatukogu sees oli üks arusaam, väljapool olevatel inimestel oli teine arusaam, ja need maailmad kokku ei käi, käiakse mööda üksteisest.
  • Ma ei tea ühtegi riiki, kus ei oleks Rahvusraamatukogu, kuhu on talletatud kõik see, mis kõneleb selle riigi mälust - mälust, mida säilitatakse kirjasõna teel.
  • Kõige emotsionaalsem oli ikkagi raamatukogu avamine, see on siin väga lakooniliselt kirjutatud. Kui ma kirjutasin, siis võib-olla kõige emotsionaalsemad ja ehedamad muljed on seotud nende inimestega, kellega koos me seda maja lõime, kellega me tegelikult olime kõik üks tervik.


  • Kui sa tahad midagi suurt saavutada, siis tuleb pühenduda.
  • Vahepeal mõtlesin tõepoolest perekonna peale, jätsin isegi Tartus ülikooli pooleli. Sinna otsa tulid ülikoolid ja väitekirjad, aspirantuur. Ma pean seda enda saatuseks, et mingitel hetkedel, kui oleksin võinud mõelda ja oleksin pidanud mõtlema pere peale, olid mingisugused küsimused, mis seda takistasid. Mõtlesin selle peale, et kui mul on väitekiri juba valmis ja kõik on rahulik, ehk siis. Siis tuli väga tõsine ema haigus, ma pühendasin ennast temale ega mõelnud mehe otsimisele.
  • Seda ei ole, et ma oleksin tahtnud hirmsasti karjääri teha. Mulle meeldib selline ameerikalik asjale lähenemine. Räägitakse, et vana Kennedy õpetas oma poisse nii: pole tähtis, mida sa teed, aga tee seda kõige paremini. Sa võid olla hauakaevaja, aga ole siis vabariigi parim hauakaevaja. Mulle raamatukogunduse eriala meeldis ja kahtlemata tahtsin ma saada selle valdkonna parimaks. Arvan, et saatus tahtis, et mulle tehti ettepanek asuda Kreutzwaldi raamatukogu etteotsa (Rahvusraamatukogu eelkäija – toim.). Ma ei ütleks, et see on karjäär, mida ma tähtsaks pean, pigem on see saavutusmotiiv. Kui oleksin tahtnud karjääri teha, siis oleks seda saanud palju kergemini.
  • Aga eks see ole nii, et kui sa teed teatud valikuid, siis midagi jääb tagaplaanile. Kõike ei jaksa, kõike ei jõua. Ega ma karakterilt pole ka mingi eriline kingitus. Ju siis pole saatus tahtnud minu ellu tuua kedagi sellist, kelle nimel ma jätaksin kõik ja pühenduksin selle inimese teenimisele. Samas ei ole olnud ka kedagi sellist, kes oleks mind tahtnud teenida. Vahepealsed variandid on sellised... ma ei tea.
  • Olin siis 22-23 aastat vana, noor ilus tüdruk. Mina olin korvpallur ja tema samuti. Võistlustel tutvusime ja algul oli pikk kirjavahetus, see läks järjest tihedamaks. Siis lõpetas ta kooli ja läks Kaug-Põhja, tuli sealt tagasi ja tuli mulle kosja, valge karunahk kaenlas. Siis ei saanud ju "ei" öelda. Eks ema nuttis, et ma venelasele mehele lähen. Pulmad tegime Leningradis ja siis sõitsime Kamtšatkale, ta oli seal ühe ekspeditsiooni juht. Õppisin tema kõrvalt ilmavaatlust. [---]
Seal hakkas mind piinama see, et kool on pooleli ja ma ise ei ole midagi saavutanud. Ju ma ei olnud selliseks eluks valmis. Siis leppisime kokku, et sõidan Eestisse tagasi. Algul olime veel abielus, aga ei elanud koos. Pärast lahutust ma teda rohkem näinud ei ole ja ega me pole seda kontakti otsinudki.
  • Muidugi on olnud sümpaatiaid ja kurb oleks, kui neid ei oleks. Nad on jäänud sinnapaika, aga enamikuga on head sõbrasuhted säilinud. Ma leian, et oskus säilitada inimesi ka sõpradena on suur väärtus. Ühelt poolt ei viitsinud mina suurt vaeva näha ja ma ei saa ka öelda, et keegi oleks minu pärast hulluks läinud.
  • Kui teed palju tööd inimestega, siis näiteks mina vajan pärast seda üksiolemist. Sellist laadimise ja mõtlemise aega. Hullem on kahekesi üksi olla, nii et sul on inimene kõrval, aga tegelikult sa oled väga-väga üksi. Seda ma küll ei tahaks. Kuigi materiaalselt on üksi elamine isegi kallim kui kahekesi.
  • [Tööleminekust Moskvasse Eesti kultuuriesindajaks:] Tänane Venemaa on midagi muud kui see, kui mina seal elasin. Sel ajal oli keelatud abstraktne kunst ja ka väga paljud kirjandusteosed, aga tegelikult oli see põrandaaluselt kõik Moskvas olemas. Sel ajal hakkasid Moskvas käima kõik kuulsused, nagu näiteks Johnny Goodman, Boney M. Rääkimata teatritest, ooperist ja balletist. Sisustasin aega sellega, et käisin, tutvusin, vaatasin. See oli väga suur avastamise aeg. Ma arvan, et mul seisab ees uus avastamise aeg.


  • Ma pole hirmus edev, et olla pruut igas pulmas ja viimane igalt matuselt lahkuma.
    • Tallinna linnapea lvi Eenmaa, Eesti Ekspress, 9. mai 1997

"Elu paralleelmaailmades"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Ivi Eenmaa, "Elu paralleelmaailmades. Meenutusi Eesti Rahvusraamatukogu saamisloost 1982-1997", 2013.


  • Jah, nurgakivi pandi Fr. R. Kreutzwaldi nim ENSV Riikliku Raamatukogu ehitamiseks, kuid 1993. aasta sügisel avas külastajatele uksed hoopiski Eesti Rahvusraamatukogu. Saatuse tahtel või kiuste tuli raamatukogu peaaegu samasse paika, kuhu juba enne Teist maailmasõda oli kavandatud riigiraamatukogu uus hoone. Tollal oli juba vormistatud maa ost Tallinna linnalt, ja siis lõppes kõik.
Kõik hilisem oli üks suur võitlus ja ootus oma kodu saamiseks… Just seetõttu ei saa need meenutused olema pelgalt kroonika uue hoone ehitamisest, vaid ka sellest, kuidas me maja ehitamisega õppisime, arenesime ja muutusime ise. Ja kuigi ehituse lõpp oli eriti raske, sest ümberringi oli selleks ajaks kõik muutunud – riigikord, piirid, raha -, oli raamatukogu sees emotsionaalselt oluliselt lihtsam. Selleks ajaks oli lubatud kõik, mis varem oli keelatud.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel