John Rawls

John Bordley Rawls (21. veebruar 1921 – 24. november 2002) oli USA filosoof.

"Õiglus kui ausameelsus" (1971)

"Õiglus kui ausameelsus" on John Rawlsi 1971. aastal ilmunud teos, millest 2001 ilmus täiendus "Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus".

Tema kohta

Rawlsi järgi ei tohiks meievahelised erinevused olla õigustuseks meievahelisele ebavõrdsusele. Teisisõnu, kui Mari on Jürist targem ja osavam, siis see ei õigusta kuidagi Mari paremat positsiooni Jüriga võrreldes. Miks? Sest Mari pole oma tarkust ja osavust kuidagi ära teeninud. Need tema omadused on sattumuslikud. (lk 14)
Utilitarismi on muidugi kritiseeritud tema tekkest saadik. Üldteada on tema suur probleem tavamoraali seisukohalt: ta võimaldab ohverdada kedagi suurema ühiskondliku kasu nimel. Ometi pole see kuigivõrd kõigutanud tema positsiooni poliitika kujundamisel. Rawlsi utilitarismi kriitika kõige originaalsem osa on sellele osutamine, et utilitarism ei suuda arvestada ausameelsuse (ausa mängu, fair play) üht keskset tunnust: nimelt vastastikkust (reciprocity), nõuet, et mis tahes reegli sisu oleks mõistlikul määral vastuvõetav kõigile, kelle praktikaid see reguleerib. (lk 16)
Algpositsioon koos teadmatuse looriga ei ole midagi muud kui katse modelleerida "vastastikkuse" normatiivset põhimõtet, mis välistab kokkulepete puhul ühtede osapoolte teenimatud eelised teiste osapoolte ees. Kui aga eeldada, et see vastastikkus on täidetud ehk kogu teenimatuid eeliseid andev konkreetne informatsioon on teadmatuse loori taga, siis oleks ühiselu printsiipide valijail ratsionaalne samastada end ühiskonna kõige vähem kindlustatud rühma esindajatega. Kui ma ei tea – isegi tõenäosuslikult - , kas ma hakkan tulevikus täitma printsi või kerjuse rolli, siis oleks minust ratsionaalne panustada sellele, et kerjustel läheks võimalikult hästi. Minust oleks ratsionaalne maksimeerida minimaalset tulemust. See ongi nn maksimin-strateegia. Nende märkuste valguses tulekski tõlgendada Rawlsi konkreetseid printsiipe, mille sõnastust sai eespool tsiteeritud: a) tema võrdse vabaduse printsiipi, mis tagab võimalikult ulatuslikud põhivabadused, ning b) majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust reguleerivat võimaluste ausa võrdsuse printsiipi ja erinevusprintsiipi. Eriti just viimane sätestas selle, et ebavõrdsus on lubatud ainult siis, kui see on kõige vähem kindlustatute suurimaks kasuks. (lk 20-21)
Lõpuni õige õigluse teooria (lõplik reflektiivne tasakaal), mis lõpetaks edasised täpsustused, on võimatu. Sedasama võiks ütelda ka niiviisi: demokraatlikus ühiskonnas lakkaks õiglus olemast, kui ta lõplikult teoks saaks. Demokraatia eeldab vastastikkust; see tähendab, et talle sobiv õigluskontseptsioon peab olema dünaamiline ja arenema sedavõrd, kuivõrd areneb ühiskond, mida ta reguleerib. (lk 22)
- Peeter Selg, saatesõna teosele: John Rawls, "Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus", tõlkinud Tanel Vallimäe, Tallinn: Valgus, 2015, lk 11-22

Välislingid