John Rawls

John Bordley Rawls (21. veebruar 1921 – 24. november 2002) oli USA filosoof.

"Õiglus kui ausameelsus" (1958)

Tsitaadid esseest "Õiglus kui ausameelsus". Tõlkinud Kaido Floren. "Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid." Tartu, 2002. lk. 163–185

Esmapilgul võib tunduda, et mõisted õiglus ja ausameelsus [fairness] tähendavad sama asja ning et pole mingit põhjust neid eristada või pidada üht teisest fundamentaalsemaks. Ma arvan, et see mulje on ekslik. (lk 163)
Kogu teksti vältel käsitlen ma õiglust ainult kui ühiskondlike institutsioonide või – nagu mina neid nimetan – praktikate omadust [virtue]. (lk 163)
Õiglust tuleb tema tavatähenduses mõista kui vaid üht omadust ühiskondlike institutsioonide paljude omaduste seast, sest need institutsioonid võivad olla muu hulgas näiteks iganenud, ebaefektiivsed või mandunud, olemata seejuures ebaõiglased. Õiglust ei tohi segi ajada kõikehõlmava ettekujutusega heast ühiskonnast; ta on ainult iga sellise kontseptsiooni üks osa. Näiteks on oluline eristada võrdsuse seda tähendust, mis on osa õigluse mõistest, võrdsuse sellest tähendusest, mis kuulub ulatuslikuma ühiskondliku ideaali alla. Vabalt võib eksisteerida ebavõrdsusi, mida mööndakse olevat õiglased või vähemalt mitte ebaõiglased, millest aga siiski tahetakse (muudel põhjustel) lahti saada. Ma keskendun niisiis õigluse tavatähendusele, mille järgi õiglus oma olemuselt seisneb meelevaldsete vahetegemiste kõrvaldamises ning võistlevate nõuete vahel sobiva tasakaalu loomises praktikate struktuuris. (lk 164)
Õigluse mõiste, milleni ma tahan jõuda, võib sõnastada kahe järgmise printsiibi kujul: esiteks, igal isikul, kes osaleb praktikas või keda see praktika mõjutab, on võrdne õigus kõige ulatuslikumale vabadusele, mis sobib kokku sama vabadusega kõigi teiste jaoks; ning teiseks, ebavõrdsused on meelevaldsed, kui just pole mõistlik eeldada, et need on kõigi huvides ning et nendega kaasnevad või nende kaudu saavutatavad positsioonid ja ametikohad on avatud kõigile. Need printsiibid väljendavad õiglust kui kolmest ideest koosnevat tervikut: vabadus, võrdsus ja hüvitus üldise hüve edendamisel osutatud teenete eest. (lk 164–165)
Esimene printsiip kehtib loomulikult vaid siis, kui kõik muu jääb samaks: see tähendab, et kuigi alati peab õigustama kõrvalekallet võrdse vabaduse lähteasendist (mida määratlevad praktikas välja kujunenud õigused ja kohustused, võim ja vastutus) ning tõendamiskohustus lasub isikul, kes kõrvale kaldub, võib sellisel teguviisil siiski olla ja tihtipeale ongi oma õigustus. (lk 165)
Siinkohal võiks väita, et õiglus nõuab üksnes võrdset vabadust. Kui aga suurem vabadus kõigile oleks võimalik ilma kahjude või konfliktideta, siis oleks irratsionaalne jääda pidama väiksema vabaduse juurde. (lk 165)
Teine printsiip määratleb, millist liiki ebavõrdsused on lubatavad – ta täpsustab, kuidas võib esimeses printsiibis esitatud eeldusest taganeda. (lk 165–166)
Mitte seda liiki erinevusi ei peeta tavaliselt ebavõrdsusteks, vaid neid, mis tulenevad praktikas kehtestatud või praktika võimaldatud nende asjade jaotusest, mida inimesed saavutada või vältida püüavad. (lk 166)
Tuleb märkida, et teise printsiibi järgi on ebavõrdsus lubatav ainult siis, kui on põhjust uskuda, et ebavõrdne või ebavõrdsust põhjustav praktika on iga selles osaleja hüvanguks. Siin on oluline rõhutada, et kõik osapooled peavad ebavõrdsusest kasu saama. (lk 166)
See määratlus peaks minu arvates võimaldama mõtet, et ratsionaalne inimene ei masendu eriti, kui ta teab või näeb, et teistel on temaga võrreldes parem positsioon – seda juhul, kui ta just ei arva, et nende paremus on ebaõigluse tagajärg või tuleneb sellest, et juhusel lasti areneda ilma mingi üldise kasuliku otstarbeta jne. Nii et kui need isikud tunduvadki meile ebameeldivalt egoistlikud, on nad vähemalt mõningal määral vabad kadeduse pahest. (lk 168)
Osapoolte iseloom ja seisund peegeldavad tüüpilist olukorda, kus tekivad õigluse küsimused. (lk 169)
Inimest, kelle moraaliotsustused langeksid alati kokku tema huvidega, võiks kahtlustada moraalsuse täielikus puudumises. (lk 169)
Mida osapooled teevad, on see, et nad tunnustavad üheskoos teatud hindamise printsiipe, mis nende ühiste praktikate jaoks kas juba kehtivad või on alles esitamisjärgus. (lk 172)
Ausameelsuse küsimus tekib siis, kui vabad isikud, kellel puudub üksteise üle mõjuvõim, asuvad ühiselt tegutsema, määratledes või tunnustades endi vahel reegleid, mis seda tegevust defineerivad ning hüvede ja koormiste jaotumise kindlaks määravad. Osapooled leiavad praktika olevat ausa, kui keegi neist ei tunne, et selles osalemisel teda ennast või kedagi teist ära kasutatakse või sunnitakse järgi andma nõuetele, mida ta legitiimseteks ei pea. See viitab, et igaühel on olemas arusaam legitiimsetest nõuetest, mille tunnustamist peetakse mõistlikuks nii enda kui teiste poolt. (lk 173)
Tavaliselt ei tähenda ebaaus käitumine, et rikutakse mingit konkreetset reeglit, isegi kui seda rikkumist on raske tuvastada (petmine), vaid pigem, et kasutatakse ära reeglite lünklikkust ja mitmetähenduslikkust, lõigatakse kasu ootamatutest või erilistest olukordadest; mis muudavad reeglite jõustamise võimatuks, nõutakse nende jõustamist enda kasuks siis, kui need tuleks hoopis ajutisele peatada, ning üldisemale, ee käsitletakse praktika mõttele vastupidiselt. (lk 175)
Sest üldiselt peetakse ebaausaks, kui keegi nõustub praktikast tulenevate hüvedega, kuid keeldub andmast oma panust selle toetamiseks. (lk 175)

"Õiglus kui ausameelsus" (1971)

"Õiglus kui ausameelsus" on John Rawlsi 1971. aastal ilmunud teos, millest 2001 ilmus täiendus "Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus".

Tema kohta

Rawlsi järgi ei tohiks meievahelised erinevused olla õigustuseks meievahelisele ebavõrdsusele. Teisisõnu, kui Mari on Jürist targem ja osavam, siis see ei õigusta kuidagi Mari paremat positsiooni Jüriga võrreldes. Miks? Sest Mari pole oma tarkust ja osavust kuidagi ära teeninud. Need tema omadused on sattumuslikud. (lk 14)
Utilitarismi on muidugi kritiseeritud tema tekkest saadik. Üldteada on tema suur probleem tavamoraali seisukohalt: ta võimaldab ohverdada kedagi suurema ühiskondliku kasu nimel. Ometi pole see kuigivõrd kõigutanud tema positsiooni poliitika kujundamisel. Rawlsi utilitarismi kriitika kõige originaalsem osa on sellele osutamine, et utilitarism ei suuda arvestada ausameelsuse (ausa mängu, fair play) üht keskset tunnust: nimelt vastastikkust (reciprocity), nõuet, et mis tahes reegli sisu oleks mõistlikul määral vastuvõetav kõigile, kelle praktikaid see reguleerib. (lk 16)
Algpositsioon koos teadmatuse looriga ei ole midagi muud kui katse modelleerida "vastastikkuse" normatiivset põhimõtet, mis välistab kokkulepete puhul ühtede osapoolte teenimatud eelised teiste osapoolte ees. Kui aga eeldada, et see vastastikkus on täidetud ehk kogu teenimatuid eeliseid andev konkreetne informatsioon on teadmatuse loori taga, siis oleks ühiselu printsiipide valijail ratsionaalne samastada end ühiskonna kõige vähem kindlustatud rühma esindajatega. Kui ma ei tea – isegi tõenäosuslikult - , kas ma hakkan tulevikus täitma printsi või kerjuse rolli, siis oleks minust ratsionaalne panustada sellele, et kerjustel läheks võimalikult hästi. Minust oleks ratsionaalne maksimeerida minimaalset tulemust. See ongi nn maksimin-strateegia. Nende märkuste valguses tulekski tõlgendada Rawlsi konkreetseid printsiipe, mille sõnastust sai eespool tsiteeritud: a) tema võrdse vabaduse printsiipi, mis tagab võimalikult ulatuslikud põhivabadused, ning b) majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust reguleerivat võimaluste ausa võrdsuse printsiipi ja erinevusprintsiipi. Eriti just viimane sätestas selle, et ebavõrdsus on lubatud ainult siis, kui see on kõige vähem kindlustatute suurimaks kasuks. (lk 20-21)
Lõpuni õige õigluse teooria (lõplik reflektiivne tasakaal), mis lõpetaks edasised täpsustused, on võimatu. Sedasama võiks ütelda ka niiviisi: demokraatlikus ühiskonnas lakkaks õiglus olemast, kui ta lõplikult teoks saaks. Demokraatia eeldab vastastikkust; see tähendab, et talle sobiv õigluskontseptsioon peab olema dünaamiline ja arenema sedavõrd, kuivõrd areneb ühiskond, mida ta reguleerib. (lk 22)
- Peeter Selg, saatesõna teosele: John Rawls, "Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus", tõlkinud Tanel Vallimäe, Tallinn: Valgus, 2015, lk 11-22

Välislingid