Mine sisu juurde

Juta Kivimäe

Allikas: Vikitsitaadid
Juta Kivimäe, 2022.

Juta Kivimäe (sündinud 10. detsembril 1952 Pärnus) on eesti kunstiajaloolane ja kirjanik.

"Suur tuba"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Juta Kivimäe, "Suur tuba", Tallinn: Varrak, 2021. Romaan võitis 2021. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse.


  • Härra Põlluaas hingas vilistades ja puhkides, kui oma suurt keha poolpimedas kolikambrist ümber tehtud pimikus ettevaatlikult pööras. Traksid pitsitasid ta halli särki suure etteulatuva kõhu ümber ja särgi kaenlaalustes laienesid märjad kollakad alad. Ta higistas ja levitas enda ümber üsna ebameeldivat lõhna - segu halvast hingeõhust, higist, odekolonnist Šipr ja paberossisuitsust. Nüüdki paistis ta särgitaskust pooltühi sinise- ja valgevärviline maakaardiga suitsupakk, peal vene tähtedega kiri Belomorkanal. Muidu lausa piinlikult korda armastava Põlluaasa sõrmeküüned olid tihedast suitsutõmbamisest kollakaks paakunud ja tema laiadel traksidega pükstel oli alatasa natuke pruunikat tubakapuru.
"Inimesel peab olema mõni väike nõrkus," oli ta kord öelnud Bobe küsimise peale, et kas siis sellest kulukast ja tüütust suitsunäljast kuidagi lahti ei võiks saada. Ja vanad Grassmannid olid siis oma toas teineteise võidu Mintsile kinnitanud, et kui kõigil inimestel oleks vaid selline nõrkus nagu see väike lömmis suitsupakk rinnataskus, siis oleks maa peal juba ammu igavene rahu ja paradiis. Mis asi on paradiis, sellest tol õhtul eraldi ei räägitud, aga Mintsile tuli see paradiisi asi mitmel korral jälle meelde ja ta otsustas Zeidelt sobival ajal selle kohta midagi teada saada. Aga Zeide ei osanudki paradiisi kohta midagi täpsemat öelda, vaid rääkis keerulist juttu sellest, kuidas inimene peab oma elu õigesti elama. Tuli välja, et juutide elu on mitu korda keerulisem kui mittejuutidel, kel pole Jumalaga senimaani ühtki korralikku lepingut tehtud. Aga juutidel on leping olemas ja kui oled kord tubli juut, võib Jumala peale igal juhul loota. Muidugi, kui sa ise ikka oma lepingut kohusetundlikult täitnud oled. Ja neid seadusi olevat seal lepingus lausa mitusada. Aga kui sa ei ole juut, siis on seadusi täitmiseks tunduvalt vähem, nagu Mintsi Zeide jutust aru sai. See juutide asi ja kõik, mis sinna juurde käis, oli vahel üsna keeruline. Isegi selline mõistlik poiss nagu Setu-Manja poeg Jaska, kes oma perega keldris elas ja oli ometi lubanud Mintsiga koos kohe pärast kooli lõpetamist hakata oma maja ehitama, oli endale ikka mitu korda lasknud seletada, et Bobe ja Zeide tähendavad eesti keeles vanaema ja vanaisa ja et laupäevane pühapäeva pühitsemine on täitsa tavaline asi, mitte mingi arusaamatu veidrus. (lk 9-10)
  • Ja nüüd veel see paradiisi asi ka. Mitmed Mintsi tuttavad vanemad naised rääkisid ühtelugu jälle matustelt tulles, et see või teine inimene on nüüd paremas paigas ja paradiisi aias, aga Zeide keerulise ja üsna segase jutu järgi ei olnud inimeste paradiisi pääsemine sugugi kindel. Isegi kui oled eeskujulik laps ja elad alati nii, nagu teised tahavad. Peale surma näiteks tuleb veel hauas külma käes lõpmata kaua oodata ja alles siis, kui maa peale tuleb õige juudi messias, äratatakse kõik kunagi surnud inimesed üles ja uuritakse järele, kuidas keegi on end oma eluajal üleval pidanud. Siis alles on lootust, et ehk võib hakata mõtlema rõõmsale ülestõusmisele ja igavesele õndsale elule. (lk 10)
  • See oli keeruline ja süngevõitu seletus ning tädi Juuli ja Pärnu vanaema laitsid sellise seletuse maha nagu ühest suust. Nemad ütlesid mõlemad, et messias on õnnistegija ja juba ammu maa peal ära käinud ning tema nimi on Jeesus. Aga kui Mintsi jälle vanade juures oli, ütles Zeide hoopis, et Jeesus oli jah üks juudi poiss, aga kindlasti mitte messias, parimal juhul ehk mingi pühamees või nii. (lk 10)
  • Pärnu vanaema ajas niisugune keerutamine päris pahaseks ja eelmisel suvel, kui mamma oli onu Agoga Krimmi sanatooriumisse sõitnud ja Mintsi papaga Pärnusse suvitama saadeti, kutsus vanaema oma majja Sauga jõe ääres kõik papa õed-vennad ja ka pikas mustas kleidis väga sõbraliku habemega mehe, keda kõik hüüdsid isa Nikolaiks. Nikolail paistsid pika kleidi alt viigipüksid ja väga korralikult läikima löödud kingad ning kaelas rippus tal ilusa ketiga suur hõberist. Mintsi ristiti vanaema kristallkausist pühitsetud veega ära ja pandi talle kaela peenike hõbeketike väikese ristiga, mille vanaema oli veel eelmisel õhtul hambapulbriga heledaks hõõrunud. Vanaema õmmeldud valge broderiipitsidega ristimiskleit läks rinna eest ebameeldivalt märjaks ja Mintsi sai teada, et nüüd on tal peale oma vana nime veel ristinimi Julietta. Tegelikult ei olnud ka Mintsi mitte mingi päris nimi. Kõik lihtsalt hüüdsid Mintsit nii ja see tegelik õige nimi oli kõigil ammu meelest läinud. Mintsi oli just tõsiselt mõttesse jäänud ja püüdnud oma õiget nime meelde tuletada, aga siis hakkasid kõik papa sugulased teda kõvasti kallistama ja andsid kingitusi. Ta sai pisikese vanaaegse jäätiselusika ja lillelise tassi, kuhu oli peale maalitud naeratav päike. Mintsi lootis saada ka mõnd uut seni lugemata lasteraamatut, aga kingiti hoopis valged heegeldatud sõrmkindad ja väikesed roosad sokid. Vanaema ütles, et need on praktilised kingitused. (lk 10-11)
  • Puljongi ja pirukate juures kinnitasid papa õed ja muud tädid Mintsile nagu ühest suust, et ükskord peale pikka elu läheb ka Mintsi nüüd paradiisi aeda, kus kõik vanad sõbrad ja sugulased kokku saavad. Seal kõlab hommikust õhtuni kaunis muusika ja lapsed mängivad päevad otsa igasuguste loomadega midagi kartmata, sest lõvid ja karud on seal niisama vaiksed ja armsad nagu vanaema kiisud. (lk 11)
  • Papa ja Nikolai ei olnud küll koos koolis käinud, sest Nikolai oli papast õige mitu aastat vanem, aga koos istudes meenutasid nad paaril korral üht või teist poissi nii Pärnu poeglaste gümnaasiumist kui ka omaaegsest vene gümnaasiumist Tallinnas, kus Nikolai oli õppinud. Mõned nimed olid mõlemale tuttavad ja lõpuks lugesid nad üles, kui mitu poissi nende mõlema klassist on läinud sõjaväljal kaduma, ja siis jälle need klassikaaslased, kes istusid tänini kusagil külmas ja kauges kohas kinni. Need olid need, kes olid olnud vales sõjaväes või redutanud kusagil metsas mõlema sõjaväe eest varjul. (lk 12)
  • Papa ise oli lausa keskkooli eelviimasest klassist pidanud just sellesse valesse sõjaväkke minema, aga õnneks juhtus nii, et sõda lõppes järsku ootamatult otsa just siis, kui papa koos mitme teise poisiga oli jõudnud jalgsirännakul Klooga metsa. Sealt nad tulid siis öö varjus vargsi liikudes ja häid Saksa sõjaväe saapaid, pükse ja pussnuge maainimestelt igapäevariiete vastu vahetades tagasi Pärnusse. (lk 12)
  • Kolm koolipoissi olid istunud paar nädalat vanaema keldris varjul ja teinud sealsetele moosivarudele otsa peale. Nendest tühjadest moosipurkidest oli vanaema majas üsna mitmel korral laua ääres õhtuti räägitud. Siis oli elu jälle rahulikumaks läinud ja poisid läksid sügisel oma poeglaste gümnaasiumi viimasesse klassi tagasi. (lk 12)
  • Ainult papa pinginaaber oli vanemate soovitusel käinud mingis ametikohas oma sõjaväes olemisest rääkimas ja tema saadeti kümneks aastaks Venemaale vangi. Vanaema ohkas sellest koolivennast rääkides alati südamest ja oli siis tükk aega vait. See pinginaaber olevat nüüd Pärnus tagasi ja töötab kusagil ehituse peal. "Andekas poiss oli, aga tee on nüüd igal pool püsti ees," ohkas vanaema ja arvas vaikselt, et ega inimesel ei ole vaja ülearust rääkima minna. "Ise poeglaste gümnaasiumi poiss, oleks võinud kasvõi siinsamas meie keldris mõned nädalad vaikselt istuda ja teiste seltsis sügisel kooli minna." (lk 12-13)
  • Sellest, et papa oli tahtnud juba pisikese poisina arstiks õppida, räägiti papa perekonnas ühtelugu. Ta oli lapsena lõiganud lahti mitmeid surnud linde, hiiri ja konni ning uurinud, kuidas putukad seestpoolt välja näevad. Aga nüüd oli ta ootamatult võetud sõjaväearstiks, kuldpagunite ja läikivate nööpidega munder seljas ja puha. Mintsile tundus, et just see sõjaväemunder meeldis hirmsasti kõigile ristjatsel käinud tädidele, ja papa nägi sellega väga ilus välja ka. (lk 13)
  • Aga papa oli üldse ilus sirge seljaga mees. Seda ütlesid nii vanaema kui naabrinaised. Vanaisa Aleksander ütles siis alati, et eks poola veri lööb välja. Papal olid tumedad silmad ja ilusad mustad juuksed nagu vanaemal ja kui ta naeris, siis tõmbusid ta tumedad silmad vidukile. Siis meeldis papa Mintsile eriti. (lk 13)
  • Aga meeste elu näiski koosnevat just ootamatutest asjadest, mida kunagi ei või ette teada. Vanaema seletas, et naiste elu seisab jälle koos mitmesugustest ootamistest. Et ootad, millal suureks tüdrukuks kasvad, ja ootad leeripäeva ja siis meheleminekut ja siis ootad, et lapsed kasvaksid, ja ootad, silmad peos, meest ei tea kust koju tulemas, aga lõpuks vanas eas ei olegi enam midagi tähtsat oodata. Siis ootad sugulaste sünnipäevi, nooremate inimeste pulmi ja vanade matuseid ja kõige lõpuks omaenda surma. Muidugi, kui peaks nii juhtuma, et tervis ikka väga käest ära läheb. Ja eks ta ikka lõpuks läheb käest ära, sellest on vähesed inimesed pääsenud. (lk 14)
  • Raadio mängis Grassmannide juures hommikusest varavalgest peale kuni magamaminekuni välja ja enamasti tuli sealt kas päevauudiseid, kuuldemäng või ilusat muusikat. Ainult õhtupoole keeras Zeide ettevaatlikult nuppe ja suure vilina ning kahina vahelt tuli siis törts rõõmsat muusikat ja keegi ütles, et siin Ameerika Hääl, Washington. Siis tehti pikalt läbi valju ragina millestki juttu ja Bobe marssis koridoris toa ukse ees edasi-tagasi, kuni kõik see segane vilin ja kõnekatked ära lõppesid. Ja need lõppesid alati ühtemoodi: Bobe oli nagu natuke pahane Zeide peale, aga tahtis ka kuulda, mida need kähisejad seal raadios olid rääkinud. Ja Zeide rääkis siis midagi pikalt ja poolihääli, just nagu vabandades. Miski oli selle kähiseva ja viliseva raadiosaatega nagu valesti, aga Mintsile keegi midagi ei seletanud. (lk 21)
  • Seeru oli keldrikorteri seturahva uhke suur isaskass, kes pidas alatasa valvekordi oma pere suure tammeplankudest söögilaua lähedal. Kojanaine Manja, tema viis last ja vana juba varahommikul kammivabrikusse kiirustav Jaakup said laua ääres hommiku- ja õhtusöögil kokku, ent vahepeal kulus terve pikk päev, kui laual oli segamini mitmest söögikorrast jäänud pesemata nõusid ja lastest lauale jäänud toidupalukesi. Vahel leidis Seeru, kes muidugi sai lastelt päeva jooksul üht-teist head ja paremat, sealt mõne eriti maitsva suupoolise, tegi siis oma suure kogu kohta uskumatult kiire hääletu hüppe lauale ja kadus kahele poole vahtides vakstuga kaetud söögilaua alla hämarasse näpatud pala kiirelt alla kugistama, endal lai nägu rahulolust ja varastamise mõnust säramas. (lk 23)
  • Kass oli just selline, nagu Mintsi oli alati endale ihaldanud, et selline võiks kunagi tulevikus olla tema kass. Pärast kassihaigust tuli lootused oma kassile muidugi unustada. Sellest sai isegi Mintsi aru. Pisut enam kui aasta eest kingituseks toodud väike kassipoeg oli toonud pahandust ja vaeva enam kui aasta jagu, ent Mintsit tõmbas miski ikka veel meeletult kõigi õues või tuttavate pool kohatud kasside poole. Laual istuja vesihall karv tundus tihe ja ülipehme. Kassi suured kollased silmad vaatasid Mintsi poole ja saba liikus tasakesi. Aga kass oli Mintsi arvates siiski liiga suur. Noh, suur või mitte, kass on kass, ja Mintsi astus ettevaatlikult tuppa, et kassiga senikaua mängida, kuni härra Põlluaas tagasi tuleb. Ta võttis laua pealt niidirullide kastist ühe jämedama villase lõnga kera ja veeretas seda põrandal kassi silme all lauast eemale ukse poole. Iga kass pidi sellisest kutsest aru saama, ja Mintsi juba tundis kasside hingeelu. Kass hüppas alla Mintsi juurde tugeva põntsatusega ja virutas lõngakerale ülemäära tugeva hoobi. Mintsi tahtis suurt karvast looma natukesekski sülle võtta, aga kass läks hoopis laua alla ja tegi taguotsaga varitsemisliigutusi. Ta väntas oma paksude karvaste kintsudega paar korda edasi-tagasi, nagu kassid teevad enne saagi kallale sööstmist, ja tegi siis hüppe otse Mintsi suunas. Noh, see oli mäng. Mintsi hüppas kiiresti lauajala juurde ja pistis sealt kassi poole välja põrandal olnud väikese harja. Kass läks õnge ja ründas nüüd harja. (lk 29-30)
  • Ka Eesti oli sel kaardil täiesti olemas: imetilluke laiguke Soome lahe ääres ja ilma Zeideta ei oleks Mintsi sellelt kaardilt Eestit ilmaski üles leidnud. Seal oli veel kaks peaaegu nähtamatut täpikest, Saaremaa ja Hiiumaa, mille järgi Zeide soovitas alati Eestit kaartidel otsida. Saaremaal oli Zeide isegi mitmel suvel käinud. (lk 32-33)
  • Mintsile tundus, et isegi vangis olla oli vanal ajal parem kui nüüd. Vangi panemisest räägiti ju alati kui millestki häbistavast ja hirmsast. Tädi Haia tuttaval naisel pandi mees vangi ja sellest võis rääkida vaid toas kinnise ukse taga väga vaikse häälega.
Aga Zeide lood Ungaris veedetud ajast olid kuidagi helged ja Mintsile tundus isegi, et Zeide igatses neid kaugeid vangis oldud noorusaastaid pisut tagagi. (lk 33)
  • Vahel Zeide isegi laulis mõne laulu, mis kuulusid kuidagi selle Ungaris oldud aja juurde, ja ütles süs alati, et see on Kalman. Kui Mintsi küsis, et kes see Kalman veel oli ja miks siis Zeide ei jäänud sinna soojale Ungarimaale, kus kõikjal kasvasid viinamarjad ja roosid, rääkis Zeide alati oma väga haritud isast, kes oli Tartus olnud juudi kooli õpetaja. Tema oligi õpetanud tollastele väikestele juudi poistele heebrea keelt, milles olid kirjutatud kõik Zeide vanaaegsed raamatud, pühadepalveid ja seda, kuidas elada õiget juudi elu. (lk 33)
  • Zeide ütles hoopis, et ükski juut ei jäta oma vanainimesi saatuse hooleks. Niimoodi oli ta siin Pargi tänava toas alatasa nagu natuke liiga valjul ja pidulikul häälel kinnitanud. Aga miks siis need teised juudid ei olnud Zeide isa, oma vana õpetajat, sugugi aidanud sel ajal, kui Zeide sõjavangis oli, ei osanud keegi täpselt selgitada. See oli jälle üks koht, kus mõlemad vanad rääkisid Mintsile nagu ühest suust, et perekond aitab inimest alati, ja juudi perekond veel eriti. Juudi perekonnast pole miski kindlam ega inimesele parem. Küllap siis oli perekond Zeide ema ja isa ümbert mingil salapärasel põhjusel kaduma läinud. (lk 34)
  • Siis pilgutas ta tädi Ettile silma ja küsis, kuidas siis tõde lõppude lõpuks võidule pääses, ja hõõrus kavalat nägu tehes pöidlaga nimetissõrme. Aga tädi Etti ei saanudki pahaseks, vaid ainult noogutas tüdinud näoga, rehmas käega ja sosistas Haraldile midagi kõrva, öeldes seejärel kuuldavalt, et mis sa viimase hädaga teed, see on ikka kindel abi olnud ja hea, kui sa tead, kellele võib pakkuda, muidu mine veel ise kinni. (lk 50)
  • Kui see Bobe vanaema Malke päris vanaks jäi, siis oli ta ühel päeval oma perele öelnud, et täna õhtul tuleb surm talle järele. Bobe rääkis, kuidas pereliikmed olid Malke korraldusel teinud suure toa kõigest majakraamist tühjaks ja põranda puhtaks pühkinud ning sellesse tuppa toodi vana Malke voodi, kus ta sätiti patjade najal oma paremates riietes ja suure siidist pearätikuga istuma. "Malke lapsed" tulid kogu ümbruskonnast kokku teda ära saatma ning Bobe rääkis, kuidas ta kaheksa-aastasena seisis toas hulga laste keskel, pikk rasvaküünal käes põlemas. Oli hirmus külm talveilm ja tuba polnud köetud, ent suur hulk lapsi ja täiskasvanuid oli suure toa lausa palavaks hinganud. Väike Bobe oli tundnud järsku peopesas põletavat kõrvetust, sulav küünal ta peos oli kuumuses vastu peopesa kaardu vajunud ja leek limpsis kätt. Kõik olid seal sõnagi lausumata terve päeva seisnud ja oodanud, et tark vana Malke neile midagi olulist lahkumise eel ütleb. Aga tema ei öelnud midagi, vaid vaatas toatäit inimesi oma voodi ees - lapsi ja täiskasvanuid, kes kunagi aastate eest olid olnud Malke lapsed. Ta naeratas kõigile neile, kes olid tulnud, aga jõud oli temast juba lahkumas. Alles õhtu eel ütles ta ootajatele vaikselt paar sõna: "Minu kallid, elu on lühike nagu üksainus päev. Hommikul tuled ühest uksest tuppa, lähed üle suure toa põranda ja õhtul astud teisest uksest välja." Ta oli siis jälle naeratanud ja lõpuks silmad sulgenud. Järsku oli ta läinud ja Bobe tädi süütas aknalaual küünla, mis oli seal seejärel põlenud terve aasta. (lk 55-56)
  • Zeide vanaisa oli seal Kuramaal veskirentnik. Ta töötas möldrina suures kivist veskis, kus hiiglasuurt puust veskiratast ajas pöörlema jõele rajatud paistiigist tammi tagant alla langev veevool. Ta oli nagu veski omanik, aga ei olnud ka. Nii nagu Bobe isal ja emal ei olnud lubatud elada nende kodulinnas Tallinnas, ei olnud ka vanal Morduh Gutmannil õigust pidada Kuramaal oma veskit, vaid ta pidi seda Vene keisri poolt välja antud seaduse kohaselt rentima kelleltki teiselt, kes polnud juut. Veskimees Gutmann pidi siis leidma ausa inimese, kes oli nõus esinema veskiomanikuna, kuni seadused jälle muutuvad. See mees sai selle eest Gutmannilt väikest maksu. (lk 57-58)
  • Zeide ohkas alati sügavalt, kui see kalmistu jutuks tuli, sest hauakivid ja muud tähised olid sõja-aastail kadunud ning kalleid haudu ei olnud enam võimalik leida. Mintsi ei olnud seal Roosi tänaval kunagi käinud, sest Bobe kindel arvamine oli, et lastel pole hea sellises kohas olla. Elavatel inimestel on oma maailm, millest tuleb rõõmu tunda, ja surnutel oma. Need maailmad ei paistnud just tihti kokku saavat, kuigi Zeide oli kord teed juues rääkinud, et ükskord tuleb viimane päev, kui kõik surnud oma haudadest välja ronivad ja alasti inglite ees värisedes kohtupidamist ootavad. Bobele niisugune jutt ei meeldinud. Vähemalt ei maksnud selliseid asju lastele rääkida. Pealegi ei või inimene ealeski teada, mis kõik kusagil nii kauges tulevikus juhtuda võib. (lk 60-61)

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel