Kalendermärkmik

Proosa

Aastaid olen ma elanud pidevate deadline'idega, kuid alles ema elu lõpus muutus selle sõna sisu päris konkreetseks. Et see mul ununema ei kipuks, muutub see päris konkreetseks taas nüüd, mu pöördloendusaastal.

Oma pöördloendusaastal jään uue kalendermärkmiku ostmisega hilja peale. Ostan selle ausalt öeldes alles pärast aastavahetust, ning kui ma siis istun ja seda sirvin, märkan, et see erineb minu eelmisest märkmikust ühe asja poolest: aadresside ja telefoninumbrite lehekülgedel ei ole telefoni sümbol enam toruga telefon, vaid mobiiltelefon. Minu vahetu reaktsioon on vastumeelsus, minu meelest on õige telefon endiselt see, millel on toru.

Paar tundi hiljem käivitan arvuti ja peaaegu otsekohe ilmub välja hoopis teine sümbol, sümbol, mis on märksa vanem kui igasugune telefon, nimelt liivakell. See on sümbol, mida ma näen peaaegu iga päev, sest mu arvuti on aeglane, kuid nüüd ma näen seda päris esimest korda, see tähendab, et ma mõtlen sellest kui millestki muust kui sõnumist pika ja mõttetu ootamise kohta. Seosed tulvavad mulle pähe. Mõtlen aadressidele ja telefoninumbritele, mis on mul vanas kalendermärkmikus, aga mida ma ei pea uude üle kandma, sest need kuuluvad sõpradele, kes on aasta jooksul surnud.

Paradoksaalsel kombel on need aadressid ja telefoninumbrid just need, mida olen juba ammu märkmikku kirjutanud puhtalt rituaali pärast: olen neid aastaid peast teadnud, ilmselt tean neid elu lõpuni peast. Uuemate sõprade kontaktandmeid seevastu ma vaevalt kunagi pähe õpin.

Merete Mazzarella, "Soodushinnaga sõit", tlk Kadi-Riin Haasma, 2022, lk 43-44

1990. aastate algupoolel, kui olime riigina taasiseseisvunud, hakati märkmikkalendritesse ka populaarseid kirikupühi märkima. Nii soetasin minagi neist ühe, kuid mitte praktiliseks kasutamiseks, vaid õppeotstarbel - liikuvad pühad olid kopeeritud eelmise aasta kuupäevade järgi ja kalendritegijat ei häirinud sugugi ega tekitanud küsimust, miks suur reede on sel aastal esmaspäeval ja emadepäev kolmapäeval. Sellised märkmikkalendrid olid kultuurilise järjepidevuse katkemise värvikateks näideteks.
Marju Kõivupuu, "Meie pühad ja tähtpäevad", 2018, lk 173

Luule

Siia Türgimaale pidin tulema
kaheksandat korda pidin siia tulema
et lõpuks välja magada oma magamata uned
unustada kalendermärkmik
kõigi kohustustega tükkis
ja iseendale kuuluda

Ly Seppel, "Siia Türgimaale pidin tulema", rmt: "Kunas kodu saab valmis" (2014), lk 80