Kasutaja:Ehitaja/Alice Munro

Alice Munro (neiupõlvenimega Alice Ann Laidlaw; sündinud 10. juulil 1931 Winghamis Ontario provintsis Kanadas) on ingliskeelne Kanada kirjanik, 2013. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

"Kerjustüdruk"

Tsitaadid väljaandest: Alice Munro, "Kerjustüdruk: Flo ja Rose'i lood", tlk Ilme Rääk, 2014.

"Kuninglikud keretäied"

Lk 7-31.

• Kuninglik keretäis. Seda Flo lubas. Sa saad ühe kuningliku keretäie.

Sõna "kuninglik" viivitas Flo keelel, enne kui üleni välja tuli. Rose pidi saama asju ette kujutada, neid absurdini viia, mis oli tugevam kui vajadus hoiduda jamadest, ja selle asemel, et ähvardust tõsiselt võtta, vaevas ta oma pead küsimusega: mismoodi saab üks keretäis kuninglik olla? Vaimusilmas nägi ta puudega palistatud avenüüd, väärikaid pealtvaatajaid hulgakesi seismas, valgeid hobuseid ja mustanahalisi orje. Keegi põlvitas, ja verd voolas punaste viirgudena. Ühtaegu metsik ja suurejooneline sündmus. Päriselus nad seesuguse väärikuseni ei küündinud, ja ainult Flo püüdis omistada neile seikadele õilist paratamatust ja kurbust. Rose ja ta isa astusid mingil hetkel üle igasugusest vaatemängulisusest.

Tema isa oli kuninglike keretäite kuningas. Need, mida Flo jagas, ei läinud arvesse; need olid kiired lopsud ja nähvakad, kusjuures tema tähelepanu oli kusagil mujal. Kasi mu jalust, ütles ta siis. Sina tegele oma asjadega. Ära tee siin oma nägusid. (lk 7, algus)

- koduvägivald

• Tema ema oli surnud. Oli pärastlõunal Rose'i isale öelnud: "Mul on selline tunne, mida on raske kirjeldada. Nagu oleks mul rinnus keedetud muna, koor ümber." Ta suri veel enne ööd, kopsus oli olnud tromb. (lk 8)

- surm, ema, tromb

• Rose, kes oli maja näinud ainult poena ja emana ainult Flod, mõtles neist umbes kuueteistkümnest kuust, mis tema vanemad seal olid veetnud, nagu kombelisest, palju peenemast ja ülevamast, aimatavate küllusemärkidega ajast. Tal ei olnud muid pidepunkte peale mõne munatopsi, mis ta ema oli ostnud, kaunistuseks viinapuuväädid ja linnud, otsekui õrnalt punase tindiga joonistatud, ja muster oli hakanud ära kuluma. Emast ei olnud jäänud ei raamatuid, riideid ega pilte. (lk 8)

- ema

• Ainus lugu, mida Flo tema emast, tolle surmast rääkis, oli kummaliselt vaenulik. Flole meeldisid surmaga seotud pisiasjad - mida surijad ütlesid, kuidas nad tõrkusid või püüdsid voodist välja tulla või kirusid või naersid (mõned tegid selliseid asju), aga kui ta võttis jutuks, et Rose'i ema mainis oma rinnus kõvakskeedetud muna, lasi ta sel võrdlusel kõlada veidi rumalalt, nagu oleks tema ema tõepoolest sedasorti inimene, kes arvab, et tervet muna on võimalik korraga alla neelata. (lk 8)

- surm, muna

• Isal oli poe taga kuur, kus ta mööblit parandas ja restaureeris. Ta pani toolide seljatugedele ja põhjadele uusi pulki, parandas vitspunutist, täitis pragusid, pani jalgu tagasi alla - ning kõike seda imetlusväärselt ja oskuslikult ja odavalt. See oli tema uhkuseasi - jahmatada inimesi nii peene tööga, nii tagasihoidliku, lausa naeruväärse hinnaga. Suure depressiooni ajal ei saanud inimesed võib-olla rohkem maksta, aga isa pidas sellest tavast kinni ka sõja ajal ja pärast sõda saabunud külluseaastatel, kuni surmani. (lk 8-9)

- mööbli restaureerimine, hind

• Flo arvas, et Spinoza oli mõni uus köögivili, mida mees plaanis kasvatada, nagu brokoli või baklažaan. Ta oli sageli uusi asju katsetanud. Flo näitas paberilipakat Rose'ile ja küsis, kas too teab, misasi see Spinoza on. Rose teadis, või vähemalt oli tal mingi ettekujutus - ta oli tol ajal teismeline - aga vastas, et ei tea. Ta oli jõudnud ikka, kus talle tundus, et ta ei taha oma isast ega Flost enam rohkem midagi teada, ja ta lükkas piinlikkuse ja pelgusega kõrvale iga uue avastuse. (lk 9)

- Spinoza, köögivili

• Kuuris oli ahi ja suur hulk rohmakaid riiuleid, mis olid täis värvi-, laki-, värnitsa- ja tärpentinipotsikuid ja purke ligunevate pintslitega ning kus leidusid ka mõned tumedad pudelid kleepuva köharohuga. Miks pidi mees, kes pidevalt köhis, kes oli sõja ajal mahvi gaasi kopsu tõmmanud (Rose'i varases lapsepõlves ei nimetatud seda sõda esimeseks, vaid viimaseks maailmasõjaks), veetma kõik oma päevad värvi- ja tärpentiniaurusid sisse hingates? Tol ajal ei küsitud selliseid küsimusi nii sageli nagu seda tänapäeval tehakse. (lk 9)

- mürkgaas?, Esimene maailmasõda, köha

• Flo poe ees pingil istus sooja ilmaga kamp läheduses elavaid vanu mehi, kes ajasid lorijuttu, tukkusid, ja mõned neist vanadest meestest köhisid samuti kogu aeg. Tegelikult olid nad suremas, aeglaselt ja tagasihoidlikult, haigusesse, mida ilma erilise nördimuseta nimetati "valukojatõveks". Nad olid kogu oma elu linna valukojas töötanud ning nüüd istusid nad liikumatult, näod kuhtunud ja kollased, köhides, naeru kõhistades, laskudes kahemõttelisusse möödakõndivate naiste või mõne jalgrattaga sõitva tüdruku teemal. (lk 9-10)

-töötervishoid

• Olnuks suurim maitsevääratus näidata, et tunned inimest, keda ei tohiks olemas olla - seda ei oleks andestatud. (lk 10)

• Flo oli raha kokku hoidnud ja lasknud kempsu sisse ehitada, aga seda ei olnud kuhugi mujale panna kui köögi nurka. Uks ei käinud hästi kinni ja seinteks olid paljad saepuruplaadid. Tulemuseks oli, et isegi tualettpaberist tüki rebimine ja reie nihutamine olid kuuldavad neile, kes köögis tööd tegid, juttu ajasid või sõid. Nad kõik olid tuttavad üksteise alumise poole häältega, mitte ainult lärmakamatel hetkedel vaid ka salajasemate ohete ja korinate ja avalduste ja ilmingutega. Ja nad olid kõik ülimalt kombekad. Niisiis ei paistnud keegi kuulvat ega kuulavat ega tehtud mingeid vihjeid. Inimest, kes kempsus hääli tegi, ei seostatud tollega, kes sealt välja astus. (lk 10-11)

• Nad elasid vaeste linnaosas. Oli Hanratty ja Lääne-Hanratty, ning nende vahel voolas jõgi. See oli Lääne-Hanratty. Hanratty rahva seas olid esindatud ühiskonnakihid alates arstidest, hambaarstidest ja juristidest ning lõpetades valukoja ja tehase töölistega ja voorimeestega. Lääne-Hanrattys algas see valukoja ja tehase töölistega ning lõppes salaviinamüüjate, prostituutide ja äpardunud varaste suurte eluraskustes peredega. (lk 11)

• Tänavat valgustas üksainus plekist õie kujuline lamp, aga sellega oli mugavustel lõpp ning algasid muldteed ja mülkad, prügimägesid meenutavad eesaiad ja veidrailmelised majad. Veidraks tegi need majad peamiselt püüe päästa neid lõpliku kokkukukkumise eest. Mõnda neist ei olnud kunagi päästa püütudki. Need olid hallid ja kõdunenud ja viltu vajunud, ühte sulamas võssakasvanud aukude, konnatiikide, hundinuiasid ja nõgeseid kasvatava maaga. Enamikku maju oli siiski lapitud, kas siis tõrvapapiga või pandud mõni uus sindel, plekitiikk, sirgekslöödud ahjutoru või vähemalt pappkasti tükk. (lk 11)

• Becky Tyde naeris. Tema naer oli vali ja häälekas nagu peale tormav vedur.

Ta oli ennasttäis ja käratsev kääbus, kel oli maskoti sootu kõnnak, punasest sametist torumüts, kõver kael, mis sundis teda pead viltu hoidma, nii et ta vaatas alati üles ja kõrvale. Jalas olid tal tillukesed läikivad kõrge kontsaga kingad, tõelised daamikingad. Rose vaatas tüdruku kingi, peljates tema juures kõike ülejäänut, tema naeru ja tema kaela. Flo käest oli ta kuulnud, et Becky Tyde põdes väiksena lastehalvatust, sellepärast oli tal kael kõveraks ja kasv kinni jäänud. Oli raske uskuda, et tema algus oli olnud teistsugune, et ta oli kunagi olnud normaalne. Flo ütles, et hull ta pole, mõistust on tal sama palju nagu teistel, aga Rose teadis, et see tüdruk võis karistamatult korda saata mida iganes. (lk 12-13)

• Flo sõnutsi oli Becky vana isa olnud vennast erinevat sorti lihunik. Kergesti ärrituv inglane. Ja suuvärgi poolest Beckyst erinev. Selle mehe suu seisis kinni. Oli ihnuskoi, peretürann. Pärast seda kui Becky lastehalvatust põdes, ei lubanud ta tüdrukut enam tagasi kooli. Last nähti harva väljaspool maja, hoovist väljas mitte kunagi. Isa ei tahtnud, et rahvas kahjurõõmu tunneks. Nii ütles Becky kohtus. (lk 13)

• Tänane päev ja minevik, Flo lugude varjuline melodramaatiline minevik, olid täiesti eri asjad, vähemalt Rose'i meelest. Praegusaja inimesed ei sobitunud minevikku. (lk 15)

• Piitsutamise läbiviijateks välja valitud noored mehed ilmusid Tyde'i maja juurde hilisel tunnil, siis kui kõik olid magama läinud. Neil oli kaasas ka püss, aga nad kulutasid kogu laskemoona maja hoovil õhku tulistades ära. Nad röökisid lihunikule, et see välja tuleks, kolkisid ukse pihtaja murdsid selle lõpuks maha. Tyde oletas, et mehed tahavad tema raha, niisiis keeras ta mõned kupüürid taskurätiku sisse ja saatis Becky nendega alla, arvates võib-olla, et mehed on ehk liigutatud või löövad kartma, nähes väikest kõvera kaelaga tüdrukut, kääbust. Aga mehed sellega ei leppinud. Nad läksid ülakorrusele ja lohistasid öösärgis lihuniku voodi alt välja. Nad vedasid ta õuele ja panid lumme seisma. Külma oli neli kraadi, see asjaolu pandi hiljem kohtus kirja. Nad olid kavatsenud pilamisi kohut mõista, aga nad ei mäletanud, kuidas protsess õieti käib. Niisiis hakkasid nad Tyde'i peksma ja peksid niikaua, kuni ta pikali kukkus. Nad karjusid "Lihuniku liha!" ja jätkasid peksmist, kuni ta öösärk ja lumi tema all värvus punaseks. Tema poeg Robert ütles kohtus, et ei olnud peksmist pealt vaadanud. Becky ütles, et Robert oli algul vaadanud, aga siis minema jooksnud ja peitu pugenud. Ta ise oli vaadanud algusest lõpuni. Oli vaadanud, kuidas mehed lõpuks lahkusid ja ta isa end verisena pikkamisi läbi lume lohistas ja verandatrepist üles hiivas. Ta ei läinud välja isale appi ega avanud ust, enne kui isa selleni jõudis. Miks? küsiti temalt kohtus, ja ta vastas, et ei läinud välja, kuna oli öösärgi väel ega avanud ust, kuna ei tahtnud külma sisse lasta.

Vanal Tyde'il jäi siiski eluvaim sisse. Ta saatis Roberti hobust ette rakendama ja käskis Beckyl vett soojendada, et ta pesta saaks. Siis pani ta riidesse, võttis kogu oma raha, istus lastele selgituseks sõnagi lausumata saani ja sõitis Belgravel, kus jättis hobuse kinniseotult külma kätte ja läks varahommikuse Toronto rongi peale. Rongis käitus ta imelikult, ohkis ja vandus, nagu oleks ta purjus. Päev hiljem korjati ta Toronto tänavailt üles palavikust segasena, ja viidi haiglasse, kus ta suri. Raha oli tal endiselt alles. Surma põhjuseks märgiti kopsupõletik. (lk 15-16)

- kopsupõletik, tapmine

• Oligi kõik. Flo pani jutule kaane peale, nagu oleks ta sellest tüdinud. See ei andnud kellelegi armu. (lk 16)

• Tol ajal pidi Flo olema kolmekümnendates. Noor naine. Ta kandis täpselt samasuguseid riideid nagu võisid kanda ka viiekümne- või kuuekümne- või seitsmekümneaastased naised - avara kaeluse, varrukate ja vöökohaga trükimustrilisi kodukleite, samuti mustrilist rinnalapiga põlle, mille ta köögist poeruumi astudes eest ära võttis. See oli tol ajal kehvemal järjel, aga mitte just puruvaese naise tavapärane riietus, samuti oli see teatud põlglikkust väljendav teadlik valik. Flo põlgas pikki pükse, põlgas riideid, mida kandsid need, kes tahtsid moega kaasas käia, põlgas huulepulka ja püsilokke. (lk 16)

- põlgus, riietus

• Suitsetamine oli tema ainus niisugune tegevus, mida ta iga teise inimese juures oleks nimetanud poosetamiseks. See komme oli talle külge jäänud Torontos töötamise päevilt. Ta teadis, et sellest ei tule midagi head. Ükskord tuli sealsamas Queensi hotellis tema juurde katoliku preester ja pakkus talle välgumihklist tuld, enne kui ta oli jõudnud oma tikud välja kraamida. Flo tänas meest, aga ei laskunud temaga vestlusse, sest ei soovinud epistlit kuulda. (lk 18)

- suitsetamine, edevus

• Teine kord nägi ta koduteel silla linnapoolses otsas sinise jakiga poissi, kes paistis vette vaatavat. Poiss oli kaheksateist või üheksateist. Flole oli ta tundmatu. Kondine, põdura olemisega - ta pani kohe tähele, et poisil oli midagi viga. Kas ta kavatses vette hüpata? Aga niipea kui Flo oli tema kõrvale jõudnud, ei teinud poiss muud kui pööras ringi ja näitas end, hoides hõlmad ja püksiaugu lahti. Külm pidi tal kindlasti olema, oli ju ilm tol päeval selline, et Flo oli sunnitud oma mandikrae kurgu alt kõvasti kinni vedama.

Kui Flo nägi, mis poisil käes oli, ei osanud ta esimese, hooga muud mõelda, kui et mida see siin väljas küll vorstiga teeb. (lk 18)

- liputaja, vorst

• "Kaks vankuuverit tati sees praadisid! Kaks pommis persevesti sõlme end keerasid!"

"Aga sa selle eest saad!" karjus Flo raevus, mida oligi oodata. "Nii kui korra veel ütled, saad üle kaela!"

Rose ei suutnud end tagasi hoida. Ta laulis neid ridu õrnalt, öeldes süütud sõnad väljaja ümisedes teistest üle. Ta ei nautinud mitte ainult sõnu "tatt" ja "persevest", kuigi nauditavad need talle muidugi olid. Aga "pommis" ja "keeramine" ja kujuteldamatud "vankuuverid" pakkusid midagi enamat. Vaimusilmas paistsid need talle üsna kaheksajalgade moodi, pannil väänlemas. Mõistuse uperpall, meeletuse sädelev kaskaad. (lk 20)

- absurd

• Brian tajub ohtu. Ta jookseb minema, kuuriuksest välja, et talitada omatahtsi. Ta on poiss - kui tahab, aitab, ei taha, ei aita, ise teab, kas sekkuda või mitte. Majapidamisega tema sehkendama ei pea. Neil pole teda vajagi, kui ainult teineteise vastu ässitamiseks, nad ei pane tema minekut tähelegi. Nad jätkavad, ei suuda jätkamata jätta, ei suuda teineteist rahule jätta. Kui paistab, et nad on juba loobunud, ootavad nad tegelikult ja krutivad end üles. (lk 20)

• Öeldes, et see ei ole tõsi, peab Rose silmas, et tema seda ei alustanud, tema ainult vastas, et Flo ässitas teda, ja valetab nüüd tema arvates jultunult, väänates kõik enda kasuks. Rose jätab praegu kõrvale teadmise, et mida iganes Flo on öelnud või teinud, mida iganes ta ise on öelnud või teinud, ei oma mingit tähtsust. Tähtis on võitlus ise, ja seda ei saa peatada, ei saa kunagi peatada teistmoodi kui see, milleni nüüd ollakse jõutud. (lk 23)

• Isa ei vasta. Rihm tuleb vöölt, kiirustamata. Ta võtab selle parajast kohast kätte. Olgu siis. Ta astub Rose'i poole. Ta lükkab tüdruku laualt alla. Tema nägu, nagu ta häälgi, on rollist välja langemas. Ta on nagu halb näitleja, kes teeb oma rollist groteski. Nagu peaks ta vürtsitama ja rõhutama just seda, mis selles on hirmsat ja häbiväärset. Oleks aga vale väita, et ta teeskleb, et ta näitleb, et ta ei võta seda kõike tõsiselt. Ta näitleb, ja ta võtab seda tõsiselt. Rose teab seda, ta teab isast kõike. (lk 24)

- koduvägivald

• Rose on alati mõrvade ja mõrvarite üle pead murdnud. Kas tegu peab lõpuks ära tehtama osalt efekti pärast, et tõestada oma publikule - kes ei saa tegu üles anda, vaid üksnes registreerida -, et niisugune asi saab juhtuda, et ei ole midagi, mis ei saaks juhtuda, et ka kõige jubedam veidrus leiab õigustuse, et leiduvad sellele vastavad tunded? (lk 24-25)

- mõrv

• Rose püüab taas vaadata köögipõrandat, seda leidlikku ja lohutavat geomeetrilist kollaaži, selle asemel, et vaadata isa ja tema rihma. Kuidas saab see jätkuda niisuguste igapäevaste tunnistajate ees - linoleum, veski, oja ja sügiseste puudega kalender, vanad majakondsed potid ja pannid?

Siruta käsi välja!

Need asjad ei aita teda, mitte ükski neist ei saa teda päästa. Need muutuvad tuimaks ja kasutuks, koguni ebasõbralikuks. Potid võivad üles näidata pahatahtlikkust, linoleumimustrid su poole kurjalt kõõritada, reetmine on igapäevasuse varjatud külg. (lk 25)

- reetmine

• Rose on pidanud oma valju nuuksumist maha suruma, et nende juttu pealt kuulata, ja kui ta enam kuulata ei viitsi ja tahab edasi nuuksuda, avastab ta, et ei suuda ennast nii kaugele viia. Ta on jõudnud rahuolekusse, milles ülekohut tajutakse täieliku ja lõplikuna. Nnsuguses seisundis saavad sündmused ja võimalused armsalt lihtsaks. Valikud on halastavalt selged. Pähe tulevad sõnad ei ole väiklased, harva on need tingivad. "Mitte kunagi" on sõnad, millele ühtäkki õigus antakse. Ta ei räägi nendega mitte kunagi, ei vaata nende poole enam mitte kunagi teisiti kui vaid jälestusega, ta ei anna neile mitte kunagi andeks. Ta karistab neid, teeb neile lõpu peale. Ümbritsetuna neist paljudest lõplikest asjadest ja kehalisest valust tunneb ta kummalist tröösti ja hõljub väljaspool ennast, väljaspool vastutust. (lk 26)

• Rose'i isa rääkis neile, et vanade meesteni oli miskitpidi jõudnud kuuldus, et see, mis läänetaevas näeb välja nagu täht, esimene täht, mis õhtul paistma hakkab, ehatäht, on tegelikult teisel pool Huroni järve Michigani osariigis Bay City kohal hõljuv õhulaev. Ameeriklaste leiutis, taevakehadega võistlema saadetud. Mehed olid selles kõik ühel meelel, see idee sobis neile. Nad arvasid, et seda valgustavad kümme tuhat elektrilampi. Rose'i isa oli neile halastamatult vastu vaielnud, märkides, et see, mida nad näevad, on planeet Veenus, mis oli taevasse ilmunud juba ammu enne elektrilambi leiutamist. Vanad mehed polnud planeet Veenusest kunagi kuulnudki.

"Tuhajuhanid," ütles Flo. Ja Rose teadis, ja teadis, et ta isa teab, et ka Flo polnud planeet Veenusest kunagi kuulnud. (lk 28-29)

- Veenus, õhulaev

• Et neid selle teema juurest kõrvale meelitada või koguni enda väljavabandamiseks pani Flo teetassi käest, asetas pea toolile, millel ta oli istunud ja sirutas end välja, sättides jalad teisele toolile (kuidagiviisi õnnestus tal samal ajal kleit sündsalt põlvede vahele pista), ja lamas sirgelt nagu pulk, mispeale Brian vaimustatult hüüdis: "Tee seda! Tee trikki!"

Flo oli painduvate liigestega ja väga tugev. Millegi tähistamiseks või hädaolukorras tegi ta imetrikke.

Nad olid kõik vait, kui ta end ringi keeras, käsi kasutamata, üksnes oma tugevate säärte ja päkkade toel. Siis hüüatasid nad kõik võidurõõmsalt, kuigi olid seda varem näinud. (lk 29)

- trikk

• [102-aastane Hat Nettleton raadiointervjuus:] Mõni obene loopis jalgu. Mõnele pidi jällegi sinepit saba alla panema. Mõni ei liikund siis ka paigast, tee mis sa tahad. Nõnda on obestega lood. Mõni teeb tööd ja veab ennast kas või surnuks, teine ei tiri sul türa ka rasvaämbrist välja. Heheh. (lk 30)

- hobune

• [Flo:] Pärast seda, kui Rose oli ta hooldekodusse viinud, paar aastat tagasi, oli ta lakanud rääkimast. Ta oli endasse tõmbunud ja istus suurema osa ajast oma võrevoodi nurgas, salakavala ja pahura näoga, ei teinud kedagi kuulma ja näitas vahetevahel oma tundeid sel moel, et hammustas mõnd põetajat. (lk 31)

- eneseväljendus, tunne