Kaupo Kikkas

Kaupo Kikkas (sündinud 14. veebruaril 1983) on eesti fotograaf.

Intervjuu

[USA maastikufotograafist ja looduskaitsjast Ansel Adamsist:] Ta on seal omamoodi rahvuskangelane ega vaja seal tutvustamist. Ta oli väga Ameerika-keskne ja fotokunst on üldse palju rohkem seotud Ameerika kui vana maailmaga, sest neil ei ole sellist ajaloofooni nagu vanal maailmal. [---] Nad avastasid ennast läbi fotograafia, hiljem filmikunsti ja samamoodi läbi selle metsiku looduse, mis oli neile jäänud.
Ansel võttis sellise pühendumuse, nagu tavaliselt võetakse teise inimese suhtes, looduse suhtes ja tulemuseks olid nagu portreed loodusest. Ma jätkasin sealt, kus Ansel lõpetas ja arendasin seda mõtet edasi, mida ma kujutasin ette, et ta mõtles.
Ma vajan üksindust, aga mitte väga palju. Oluline on, et oleks need pausihetked, et ei jookseks kokku ega muutuks närviliseks. Hästi tüüpiline on, et kui ma olen väga pühendunud oma tööle, siis ma võin muutuda teiste inimeste jaoks vastikuks, sest mu mõte käib keerdkäike pidi läbi erinevaid stsenaariume ja see on väga väsitav.
Kui te mõtlete fotograafi peale, kes töötab inimestega, siis see peaks olema inimese jaoks hästi mugav ja turvaline, aga samal ajal fotograaf tegelikult mõtleb tohutut rida tehnilisi parameetreid – kas mul on ava ja säri õige, kas kompositsioon on puhas. [---] See on nagu sundfoon, mis jookseb su peas kogu aeg nagu müra. Kui sa oled hea fotograaf, siis sa suudad sellele sundfoonile oma ajust pühendada võimalikult vähe, aga piisavalt palju, et see oleks kaetud. Ülejäänud osa oma ajust saab siis pühendada loovtööle. See on hästi põnev mäng, aga ka väsitav. Ma vajan inimestest vabu hetki.
Ma olen selles mõttes fotohull, mulle meeldib väga kaamera kaasa võtta ja sugugi mitte alati ei ole eesmärk pilt, vaid see kaamera on nagu selektiivne kiiker, millega ma lõikan endale mingi detaili sealt loodusest või maastikult välja.
Suuri avarusi pildistades on see ju üsna armetu, mis sinna pildile jääb. Seisad oma kahe avatud silmaga seal nende iidsete mägede ees ja hingad seda preeriaõhku ja mõtled, et ei jää see avarus, ega see õhk peale, vaid lõpuks lihtsalt üks kujutis. Fotograafia on piiratud selle kõige juures.
Igasugune looming on väga egoistlik tegevus, me ei saa üle ega ümber sellest, et looming on vajalik loojale. Kui me loome endale illusiooni, et meil on tohutu publik, kes ootab seda kõike, mida me teeme, see toob kuulsust ja raha jne, siis me alustame endale valetamise platvormilt.
Kui sul on see sisemine tõmme nii tugev, et sa pead seda tegema, siis sa lähed ja lendad ning mõtled, et kuidas ma saan maailma parandada, et oma jalajälge kuidagi siluda. Samas ei saa sellest endale ka traumat tekitada, seda piinlikustunnet, et ma olen nii paha, et ma lendan lennukiga.
Loodus võidab alati. Kui kuskile jääb üks bakter elama, siis see bakter suudab paremini kohaneda kui inimene, kes on endast teinud looduse krooni ja kelle käsutuses on vinge masinapark enda elushoidmiseks ning looduse maha materdamiseks.
Tihti alustatakse looduskaitse jutuga sellest spektrist, et loodus vajab kaitsmist. See on õige muidugi, aga meil on seda loodust vaja. Loodusel ei ole loodust vaja ja loodusel ei ole meid vaja. See sama metsadiskussioon on ju suurel määral seetõttu, et see loodus omab meile väga tähtsat emotsionaalset rolli. Mingil põhjusel ei taheta seda välja öelda ja tahetakse minna kohe Exceli tabelisse, aga me võiks väärtustada seda emotsionaalset rolli samaväärselt.
Kunstnikuna sa ei saa jahtida seda hetke. Seda hetke saab jahtida spordi või loodusfotograaf, et tahaks selle hetke tabada, selle inimese ära pildistada. Aga kui me räägime kunsti ambitsioonist, siis sa pigem kuulad mingit häält, proovid seda tõlgendada ja sellest aru saada.
Ilu on minu jaoks väga oluline, see jääb alati minu loomingusse. Ilu koos sooviga maailmale midagi kinkida – see on alati minu sees ja ma loodan, et kunagi ei tule sellist kibestumust, mis selle ära materdaks. [---] Loomulikult on elus erinevad peatükid ja seda ilu saab väga erineval kujul näidata. Hästi moekas on öelda, et ilu ei ole moes. Ma tahaks öelda, et ilu ei ole moe küsimus.
Muusika on minu jaoks oma abstraktsioonis ja piirideta purki panemata kujul suurim. Kõikides teistes kunstivormides tunnetan ma ikkagi etteantud raame. Foto ja film on kõige rohkem kammitsetud, seetõttu ma arvan, et muusika paikneb kusagil eraldi kategoorias. Ma ei kujutaks oma elu ilma muusikata ette ja see on minu jaoks kõige suurem inspiratsioon.
Mulle tundub, et soolo klaveriõhtuid pole Eestis mingil põhjusel inimesed omaks võetud. Kui laval on ERSO, on saal täis, aga kui tuleb mõni imeline pianist samale lavale, siis arvatakse, et see pole päris asi.
- Kaupo Kikkas, intervjuu: "Kaupo Kikkas: igasugune looming on egoistlik tegevus", ERR/ETV "Plekktrumm", 09.02.2021