Feeney pööras Vimesi poole häguse pilgu, nagu üritaks universumi teisest otsast vaadata. Üks kaugemal olevaid mehi võttis seda kui märguannet plehkupanekuks, kuid siis kostis meestejõugu tagant mütsatus ja Willikinsi hääl, mis ütles: "Oh, andke palun andeks, kõrgeauline hertsog, aga see härrasmees komistas minu jala otsa. Õnnetuseks on mul väga suured jalad." Ning vabanduse saateks tõstis Willikins üles mehe, kelle nina näeb järgmise nädala lõpuks tõenäoliselt juba palju parem välja. (lk 231)
