Konveier
Proosa
[muuda]- Samas heliseb telefon. Margareete hõikab rõõmsalt "halloo", aga see on ainult vanatädi, kes palub teda homme õhtul appi briketti laduma. Margareete lubab minna ja mõtleb kurvalt, et brikett peaks olema pakitud kümnekilostesse plastkastidesse, mis konveierilinti pidi võiksid kuuri libiseda ja sealt jälle teist linti pidi ahju tõusta, kui nupule vajutada. Veel lihtsam oleks üks nupp, millest keerates tuba läheks kähku nii soojaks, kui tahad. (lk 14)
- Astrid Reinla, "Lühilaineahi", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
- Mõned väga head pildipüüdjad on kehtima pandud süsteemi eest ise põgenenud, sest olgem ausad, fotograafide töö tänapäevastes korporatiivasutustes on muutunud konveiermeetodil funktsioneerivaks tehasetööks, kus tähtis pole enam kvaliteet, vaid kiirus, kiirus ja veel kord kiirus! Muidugi tehakse fototoimetuste koosolekutel suuri sõnu ka loomingulisusest ja erinevatest nurkadest ning lähenemisviisidest, aga kui toimetust juhitakse stiilis, et sa pead end oma tööd tehes justkui kogu aeg milleski süüdi tundma, siis ausõna, selline õhkkond ei soodusta mitte mingisugust mõtteerksust.